Kui totter see liikumine ka poleks, tekitas üks lõik siiski õudu. Juttu tuli kahe üheteistaastase kaksikõe bändist The Lamb and the Lynx (netist otsides on võimalik ka nende imearmsakeste pilti näha), kes viiuli ja kitarriga imearmsasti laulsid sellest, kuidas Lõuna-Aafrikas valgeid tapetakse ja vägistatakse. Nende ema õpetas neid kodus, tütarlapsed saluteerisid vana hääd whitepower-nazi moodi kätt tõstes? Huuuh! Totaalne ajupesu.

Mis pani aga mõtlema, on see, et kõik see asi on Eestis ka olemas. Siinkirjutaja peab end küll rahvuslaseks, aga samas ei häiri mu rahvustunnet karvavõrdki neegrid, juudid, homod või feministid. Mingi kummaline ja ohtlikult väärdunud mõttega natsiliikumine vaatab aga ootamatutest kohtadest vastu, see ideoloogia sööbib tasapisi mõnede noorte rokkarite pähe ega lase neil enam inimlikku plaani esimeseks seada.

Siit üleskutse: Maimik ja Kilmi on oma dokfilmides seni Eesti õudusi läbi pilafiltri näidanud, aga natsiteema nõuaks üsna tõsist ülesvõtmist, kusjuures mõtlen siin ka Eesti vene natse, keda sugugi vähe pole. Louis Theroux? meetod mulle meeldis, sest ta katsus lõpuni ausaks jääda, ka turske skinhead?iga rääkides väljendas ta oma ebameeldivuse tunnet selle mõttemaailma ees. Kas te julgeksite Eestis nii kaugele minna? Rääkida näiteks Linade ja Madissonidega, aga ka natsimärkidega noorega tänaval tõsiselt, silmast silma? See painaja võib muidu mingil hetkel end väga valusalt tunda anda, kuskilt peab diskussioon ju algama.