Hiljuti kutsus ka Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand oma juhtkirjas üles sulgema Eestit läbivat “naftatoru”, s.t lõpetama transiiti. Nõrk naisterahvas ei pruugi muidugi teada fakti, mida peaministri endine nõunik kindlasti teab: naftatransiit annab 10% Eesti rahvuslikust koguproduktist, mistõttu selle lõpetamine tähendaks lisaks teravatele sotsiaalsetele probleemidele (sadamate sulgemine, tööpuudus) ka vähemalt viie miljardi kroonist eelarvekärbet. Sotsiaalselt vastutustundeline ja seetõttu ka vaatajat erutav kunst (muide, ka ajakirjandus), ei tohiks mööda minna tõdemusest, et mitte naftatransiit pole abstraktselt paha, vaid selle lõpetamise korral tuleb meil teha selge valik, mille arvelt siis eelarves viis miljardit maha tõmmata. On ju selge, et esimesena läheksid selletaolise drakoonilise kärpe puhul sulgemisele ajaleht Sirp, NO-teater ja küllap ka Maris Johannese “Keelekõrva” saated Eesti Raadios, mis kõik on puhtalt riigi doteerimisel ega kujuta endast just esmajärgulisi eluvajadusi. Kas me tahame seda ja oleme selleks valmis?

Või äkki saaks selle raha kokku hoida mujalt? Aga kustkohalt? Sellest punktist algakski publikut huvitav sotsiaalne teater ja lõppeks sotsiaalne demagoogia või ka lihtsalt edvistamine “kaasaegsete” probleemidega. NO-teatrile tahaksin edaspidiseks soovida ausat sügavuti minekut, sest Baskini saalis mängimisel on ju võrdlusaluseks Toomas Kalli vägagi konkreetsed ja teravad “Prügikastid”.