Oma üllatuseks leidsin, et ka mina ja meie varasem juhuslik kohtumine Tallinna Kunstihoone hoovil oli selles kirjatöös mainimise vääriliseks tõusnud, järjekordse märgina autorit tabanud väärkohtlemisest.
Esmalt tuli mulle pähe pisut kiuslik mõte esineda samas ajalehes alandlike vabandustega ja ajada süü, et ma vanameistrit tol hommikul temale vääriliselt ei kohelnud, oma lühinägelike silmade ja valitsenud raskete ilmastikuolude kaela.
Tõe huvides püüan siiski valgust heita sellele huvitavale episoodile, mis leidis aset ühel tavalisel laupäeval, mõned nädalad tagasi eespool mainitud paigas. Ühel varajasel hommikutunnil lähenes mulle minu täielikuks üllatuseks Raul Meel ja pidas maha laiaulatusliku loengu Kunstihoone hoovi ja selle väravate kasutamise korra kohta. (Mulle on tänaseni jäänud arusaamatuks, miks selline pöördumine oli suunatud just minule. Ehk tundus mu välimus siis kuidagi kahtlane…). Oma loengu lõpuks küsis tunnustatud kunstnik: „Kes teie, muide, olete?” Minu vastus oli: „Olen Villu Jaanisoo, aga kes teie ise olete?”
Siinkohal pean esinema ülestunnistusega: tegelikult teadsin, kes oli see habeme ja baretiga onu, kes Kunstihoone hoovi peal inimesi kimbutas. (Kes siis Eestimaal nii tuntud kunsti- ja spordimeest ei tunneks?!)
Minu vastuküsimuses „Kes te ise olete?” oli tegemist katsega anda pisut retoorilisel viisil mõista, et pean ebaviisakaks käitumist, kus võõras inimene ennast esitlemata tänaval teisi kõnetab ja nõuab, et nad oma nime ütleksid.
Seda pean siiski tunnistama, et enne eelmises Sirbis ilmunud Meele tekstiga tutvumist ei olnud mul vähimatki aimu, et kui meie tulevane president käis 1990. aastal Ameerika Ühendriikides poliitilisi suhteid klaarimas, siis osteti tema lennupiletid just Raul Meele piltide müügiraha eest.
Nüüd tean siis sedagi.