Üheks argumendiks, mida kasutavad häälekamad reisisaatjate mõnitajad, on lisaväärtuse puudumine antud töö puhul. Mida selle lisaväärtuse all silmas peetakse, jääb kaunis ebaselgeks. Veebisõnastik Tark Investor defineerib lisaväärtuse kui kliendi ootustele vastamise tavateenuse norme ületades. Ehk pole nii kõrgekvaliteediline teenus miski, millele ühistranspordi kasutajatel arvatakse õigust olevat?
Ometi peaks ühistranspordi arendamine ja ahvatlevaks muutmine vähema heitgaasireostuse ja meeldivama linnaelu nimel igaühe huvides olema. Kuid küllap peavad kritiseerijad lisaväärtuse all silmas midagi muud, nimelt panust, mida mingi teenus või toode annab ärile ja sisemajanduse kogutoodangule. Reisisaatjate puhul eeldatakse niisiis, et nende palk on kõrgem sellest, mida nad ettevõttele või kogu majandusele vastu pakuvad. Selles, et arvestatavat lisaväärtust toodab veel ühte automudelit disainiv ettevõtja, alkoholitööstur või küünepikendusi kleepiv teenindaja, muidugi ei kahelda. Kuni leidub keegi, kes on nõus vastavat toodet või teenust tarbima, on sel järelikult ka väärtus. Kogu moodsa kapitalistliku majandussüsteemi loogika seisnebki veendumuses, et väärtus tekib tarbimise kaudu. Samas on ilmselge, et väärtusetut luuakse ja määritakse tarbijale vahetpidamata edukalt pähe. Tarbijalt lausa nõutakse, et ta peab olema piisavalt aldis toetama süsteemi tarbimisvalmidusega, isegi kui pakutava vajalikkus on küsitav. Ühiskonnaliiget, kes tarbib minimaalselt, peetakse üldiselt elu heidikuks, mitte ei tõsteta esile oskuse pärast terasid sõkaldest eraldada. Kriitikute soov turmtulega üle külvata tilluke grupp inimesi, kelle arv ja mõju ühiskonnale on nii avalike kui eraviisiliselt pakutavate kasutute või suisa kahjulike teenuste ja toodetega võrreldes mikroskoopiline, võib olla seotud ka hoopis ühe teise lisaväärtuse määratlusega.
Marksistlik käsitlus näeb lisaväärtust ühiskonnas asetleidva ekspluateerimise mõistmise võtmena. Tegu on vahega inimeste toodetu ja neile eluks vajaliku vahel. Kapitalistlikus süsteemis võetakse lisaväärtus töötajalt ära ja akumuleeritakse tööandja ehk kapitalisti hüveks. Sellisena on reisisaatmine ühiskonda vaid kapitalistliku majandussüsteemi ussripikuna nägevatele kommentaatoritele ilmselt häiriv nähtus: mida saab pakkuda reisisaatja kapitalistile? Mitte kui midagi. Võib arvata, et reisisaatmine ei ole märkimisväärselt muutnud bussiettevõtte sissetulekut – pigem on bussiga hakanud rohkem sõitma ettevõtte sissetuleku seisukohalt täiesti kasutud ea- ja demograafilised grupid nagu vanurid, puuetega inimesed ja alla kolmeaastaste lastega ehk vankriga reisijad, s.t tasuta sõitjad. Kuidas saab lubada sellist töökohta?
Veel hirmsam – igapäevaste töötundide jooksul näivad reisisaatjad teostavat üsna napilt konkreetseid tööülesandeid. Süsteemi suutlikkus igaühelt midagi välja pigistada paistab siin olevat pärsitud. Ent rahunege, kulla ekspluataatorid. Tegelikult on see töö vaevalt ebaefektiivsem kui see, mida teevad netis surfajad, niisama lobisejad ja pasjansiladujad mis tahes töökohtadel. Katkematu avaliku vahtimise objektiks oleva reisisaatja pealt paistab see, kui väike osa meie tööst on sisukas, lihtsalt väga selgelt kätte. Ja siiski. Vaieldamatu lisaväärtus on reisisaatja tegevusel just sootsiumi seisukohalt, mis ei ole veel kapitalisti haardesse libisenud: töö, mille sisuks on abikäe pakkumine, loob väärtust, mida ei saa konverteerida rahaks, küll aga kindlustundeks, mis lubab ühiskonna väga erinevail rühmadel ühises elus tihedamalt osaleda. Just ärilise lisaväärtuseta töö saaks laiema leviku korral lõimida elukeskkonnast terviku, kus väärtusel on hoopis sügavam sisu kui majanduses.
