Mõtle, kui maakera oleks kausikujuline,
Siis näeksid kõik üksteist.
Kristiina Ehin, „Kaitseala”
Olnud paar nädalat külas USAs Georgia osariigis väikeses Savannah’ linnakeses, kuhu kõigile ootamatult tulid kaasa külmakraadid, lumetuisud vuhisesid põiki üle Põhja-Ameerika kesk- ja lõunaalade, tajusin inimese abitust ja kaitsmatust. Lahkudes sealsetest äärmiselt vastutulelikest ja avala naeratusega inimestest, tekkis aga ääretu kahjutunne: miks peab ikkagi ühisel mõttelainel inimesi eraldama nii keeruline reisiahel ja seitsmetunnine ajavahe, miks maailm pole kausikujuline?
Olin Rudolf Tobiase tütretütre Maaja Roosi kutsel juba teist korda neis paigus. Ja siinjuures tahan veidi valgustada selle erakordse pianisti, orelikunstniku, koorijuhi ja gümnaasiumi muusikaõpetaja tegemisi. Maaja Roosis on ilmselt väljendunud paljude esivanemate positiivsed geenid: vanaisa Rudolf Tobiase loomingulisus ja mõtte mastaapsus, ema Helen Duesbergi suurele muusikale pühendumus ja armastus oreli vastu ning isalt, kes oli Teise maailmasõja eelses ja järgses Berliinis suurtele ajalehtedele kirjutav ajakirjanik ning lausa polüglott, fantastiline keelte omandamise anne. Roos võiks oma võimetega olla maailma lavadel interpreteeriv kaaslane nii lauljatele kui instrumentalistidele.
Saatuse tahtel on ta Savannah’ linna päevakoolis (Savannah Country Day School) muusikaõpetaja 11–18aastastele. Ta on saavutanud, et erakoolis, kus aasta õppemaks 12 000 dollarit, kus seni kõige kõrgemalt hinnatakse sportlikku tegevust, on muusikatunnid kõikides klassides iga päev! Ta õpetab solfedžot ja harmooniat väga omapärasel viisil ja efektiivselt: tema õpilased võidavad endale koha ülemaalisesse koori, kus äärmiselt suured nõudmised prima vista’s ja intoneerimises. Tema õpilastest siirduvad mitmed kõrgkooli laulmist õppima. Roos on oma igal aastal uueneva kooriga teinud kontserdireise Hispaaniani välja, igal aastal korraldab ta mitu temaatilist kontserti, kus need, kes võimekamad, laulavad soolonumbreid ja kõik lapsed osalevad koorides.
Tänavu oli näiteks 23 numbrist koosnev ooperigala, kus kavas põhiliselt Mozarti laulud ja aariad, duetid ja ansamblid „Figaro pulmast”. Kuna lapsevanemad aitasid igati kaasa, siis laenutati kostüümid ja õhtu möödus meeletu menuga: saalis oli üle 500 kuulaja. Lapsevanemad ning teised õpetajad olid hämmingus – see olevat uskumatu, kui palju loovust ja kui palju kauneid hääli on peidus nende lastes! Ja, mis kõige olulisem, lauldi ilma mikrofonita ja saksa, itaalia ning prantsuse keeles. Olin selle ettevalmistuse juures ja nägin, kuivõrd keerulises situatsioonis kõik toimus – puududa ei tohtinud ühestki teisest tunnist. Kõik õhtud tegi Maaja Roos lisatunde oma kodus, kuhu lapsevanemad oma võsusid sõidutasid. Kõige hämmastavam on see, et kogu selle meeletu koormuse juures, mis on gümnaasiumi viimaste klasside õpilastel, tehti seda äärmise entusiasmiga. Liigutav oli jälgida, millise respekti, austuse ja armastusega suheldi oma õpetajaga, kellel looduse poolt üks äärmiselt vajalik omadus, nimelt karismaatilisus.
Kaks järgmist elamust sain professionaalsest ooperimaailmast. Nimelt edastab The Metropolitan Opera oma etendusi satelliidi kaudu teistesse linnadesse ja just nüüd oli ka Savannah’ ooperisõpradel võimalus jälgida oma linna kinosaalis Verdi „Macbethi” James Levine’iga dirigendipuldis ja Marina Guleginaga leedi Macbethi rollis – laulja, kellega meie Ivari Ilja on esinenud suurtel maailmalavadel!
Mõtlemapanev on ettevõtmise tuum. Selge, et ooperikunsti kui niisuguse propageerimise eesmärgil on leitud võimalus ka nii väikese keskuse nagu Savannah’ (meie Rakverega võrreldav) rahval osa saada maailma tippteostusest. Etenduse vaheajal vesteldi Levine’i ja peategelastega, videole oli salvestatud prooviprotsess, lavastajalt sai kuulda tema kontseptuaalseid mõtteavaldusi.
Väga ootamatult mõjuv elamus oli kohtumine Teatro Lirico D’Europa trupiga, kes esitas Savannah’ ooperimajas Puccini „Toscat”. Selle kollektiivi lõi 1988. aastal bulgaarlane Giorgio Lalov. On antud üle 3000 etenduse ja käidud juba seitse aastat turneedel mööda USA osariike. Lauljaid on osalenud Sofiast, Moskvast, Kiievist, New Yorgist, Peterburist, Bratislavast, Prahast, Vilniusest jm.
Sealsele etendusele läksin küllaltki suure eelarvamusega, kuid sain üle pika aja kuulda ja näha ideaalilähedast Toscat! Nooruke Sofia konservatooriumi kasvandik Edelina Kanajeva, kellel alles mõned rollid seljataga (Verdi „Trubaduuri” Leonora ja Mozarti „Don Giovanni” donna Anna) lausa lummas oma Renata Tebaldi häält meenutava lopsakuse, soojuse ja väga maitseka fraseerimisega ning tema habras, graatsiline ning ajastu norme järgiv lavaline füüsiline olek oli kõiges harmooniline toetaja äärmiselt emotsionaalsele ja siirale interpretatsioonile. Tahaks uskuda, et õige pea kuuleb seda lauljat maailma suurtel lavadel!
Siinjuures ei saa jätta märkimata, et selle trupi kangelaslikkus on hämmastav: 70 päeva jooksul antakse 62 etendust! Seetõttu, et on neli Tosca, kolm Scarpia ja kolm Cavaradossi osatäitjat, on see üldse võimalik. Ent kuna elatakse bussides, millega liigutakse, siis võib arvata, milline on orkestri, koori ja kõrvalosatäitjate koormus – tõeline Leoncavallo „Pajatsite” rändteater! Huvitav ja hea oli ka teiste osatäitjate tase: Cavaradossina sai kuulda USAs suurt karjääri teinud tenorit Michael Hayest, kes New York City Operas laulnud don Josed ja kelle repertuaaris on kogu tenori kullafond. Väga atraktiivne oli Juri Temirkanovi ja Gennadi Roždestvenskiga koostööd teinud Peterburi Maria teatri bariton Valeri Ivanov Scarpia rollis. Ka tema rollinimistu ning ooperilavad on aukartustäratavad. Ivanovi Scarpia oli tõeline Rooma hirm: jõhker, salakaval, nilbe ja ihar, laulmine jõuline ning itaallaste laulukultuuri traditsioone järgiv.
Dirigent Krassimir Topolov juhatas traditsioonikohaselt, nagu tema käsutuses orkester ja minimaalne koorikoosseis rändolukorras võimaldasid.
Igal juhul oli ka see elamus äärmiselt mõtlemapanev. Quo vadis, ooperimaailm?