Sa pakid oma asjad kokku ja lahkud poest sisimas õlgu kehitades, et miks sa seda õieti tegid, – ja pealegi, nimepidi kõnetamine oleks pidanud ju olema talle meeldiv, ta oleks pidanud seda võtma kui tähelepanuavaldust, lihtsat inimlikku kontakti.

Asi hakkab sulle huvi pakkuma. Astud sisse apteeki. On õhtupoolik ning peale sinu pole ruumis ühtki ostjat. Retseptuuri poolel istub paks tädi, kes sind altkulmu põrnitseb, kui sa palud kahvatult, pikliku rotinäoga proviisorilt paki valuvaigistit. Ta ulatab sulle tabletid. “Tänan, Carmen,” ütled sa talle, aga sama hästi oleksid võinud ka kõrvakiilu anda. Ta läheb näost punaseks ja jookseb sõnagi lausumata tagaruumi. Retseptuuri-tädi näos ei liigu ükski lihas, ta on nagu rünnakuvalmis emane kiskja, kes valvab oma poegi ja jälgib iga su liigutust. Aga sina ei vaata tema poolegi, vaid astud uksest välja.

Nüüdsest on see sinu stiil. Vinniline teenindaja keemilisest puhastusest ulatab sulle su pressitud pintsaku – tänan, Gerly. Hobusesaba ja suure jalanumbriga ettekandja asetab cappucino su ette lauale – tänan, Inga. Nende pilgud klaasistuvad, käed hakkavad värisema. Tundub, nagu sa oleksid neid riietumas piilunud. Kuidas nad aru ei saa, et sa otsid nüüd juba tõsiselt kedagi, kes suudaks sulle vastata? Ja pealegi ei ole ju sina neile silte rinnale kleepinud. “Reelika, andke mulle, palun, üks margiga ümbrik. Tahan sõbrale endast teadet saata.” Vastuseks on pimedus.

Kuuldus sinust levib. Kui sa neljapäeva hommikul harjumuspäraselt ujula uksest sisse astud, pöörab neiu leti taga silmad maha, ehkki on varem sind ikka naeratusega tervitanud. “Tänan, Merilyn.” Muide, sa võiksid vanduda, et oma prille ei ole ta saanud raamatute lugemisest, vaid liiga pikkadest tundidest televiisori ees.

Esimesest kõnetamisest on möödas vaevalt kuu, kui ühel hommikul astud sa raudteejaama ootesaali, kõik edasi-tagasi sagijad vakatavad korraga ja pöörduvad sinust eemale, näiliselt justkui jätkates oma endist tegevust. Nad põgenevad sinu eest, tõmbuvad nagu teod oma karpidesse, poevad varjule oma pisikestesse ehmunud maailmadesse. Sama hästi oleksid sa selles suures saalis võinud ka üksi olla. Sa oled võitnud. Oled võitnud kihlveo, võidujooksu, lahingu. Aga kaotanud sõja.