Ligi nelisada aastat vanas Kuressaare sadamaaidas näidati sel suvel nelisada aastat tagasi juhtunud tõsist lugu. Lugu armastusest ja pettusest, õiglusest ja ülekohtust vanal heal Rootsi ajal, ning, nagu ikka, peaksid need üldinimlikud teemad puudutama igaühte meist ka täna. Kuid kas puudutavad?
Aare Toikka on dramatiseerinud ja lavastanud ühe üdini traagilise loo Aino Kalda jutustuse “Reigi õpetaja” põhjal. Toikka on toonud Kalda jutustuse kohtusaali, kus põimuvad kohtuistung ning seigad Reigi kirikuõpetaja Paul Lempeliuse elust. Kolm groteskses võtmes mängitud kohtunikku otsustavad omal arhailisel moel kolme inimese saatuse üle. Eelnevalt on vaatajate ees lahti rullunud endise toomkooli juhataja, praeguse Reigi kirikuõpetaja Paul Lempeliuse elu ja lugu: kohtumine oma luigeliku naise Catharina Wyckeniga, süüdistus koolipoisi tapmises, kelle ülbe keelenäitamine kummitab Lempeliust läbi elu. Järgnev sündmuste jada on sama lohutu: Lempelius tagandatakse toomkooli juhataja kohalt, vaesus, lapsed surevad katku, Lempelius pagendatakse pärapõrgusse ehk Hiiumaale. Hädad jätkuvad noore rootsi abiõpetaja Jonas Kempe saabumisega Reiki. Kempe ja Catharina armuvad ning põgenevad, ent nad tabatakse ja ootavad hukkamist nüüd Tallinna toomkohtus. Kõik stseenid on dramatiseeritud omamoodi kohtuotsustena, kohtunikud löövad muudkui haamrit ning jälgivad uurival pilgul toimunut.
Lavastaja Aare Toikka on seekord eriliselt pessimistlik, teame ju Toikkat mänguliste, pigem lõbusate lugude lavastajana (“Elvis oli kapis”, “Pàl-tänava poisid”, “Väike merineitsi” jt). Aino Kalda “Reigi õpetaja” valikut tuleb muidugi tunnustada, arvestades tänavust, valdavalt ikkagi lustliku ja kommertsliku suverepertuaari tausta. Tõesti, kommertslikkust ei aimdunud “Reigi õpetajast” mitte kuidagi. Kokku tulnud inimesed olid teinud hingega südamelähedast asja. Kahjuks aga jäid Toikka taotlused ähmaseks, võimalik, et lavastaja oli liiga leebe. Kontseptsiooni selguse huvides võinuks rohkem kääre kasutada, olla karmim, lõigata üleliigne välja. Kujundite rägastik hakkas lavastuse ideed ähmastama ning tekkis küsimus: milleks oli seda kõike vaja?
Suvelavastuste teada-tuntud pluss on huvitavad näitlejakooslused. Ääretult sümpaatne, et Reigi trupi kampa oli võetud Hans Kaldoja, kes aastakümneid tagasi mängis Draamateatris Panso lavastuses ühte peategelastest, Jonas Kempet. Nüüd teeb Kaldoja vaimuka ja virtuoosse rolli vana külamehena. Tema muhe hiiu keel on nii ehe, et vaatajate vahel kulges pärast etendust järgmine dialoog: “Huvitav, kas Kaldoja on iidlane vöi saarlane? Rääkis nii öiget keelt.” Teine vaataja: “Ei oska öelda. Äkki on ta lihtsalt väga hea näitleja!”
Üllatuslikult veenva rolli Hiiumaale pagendatud Rootsi diakoni Jonas Kempena loob ka noor lavakunstikooli tudeng Robert Annus. Kaks peaosalist, Peeter Raudsepp kirikuõpetaja Lempeliusena ja Katariina Lauk tema naise Catharina Wyckenina tekitavad vastakaid tundeid. Katariina Lauk pole ilmselt kunagi ühtegi rolli pinnapealselt, üle jala mänginud. Oma põhjalikkuse ja süvenemisega on ta eeskuju kindlasti paljudele näitlejatele. Tema Catharina Wycken on üdini tõsine, rahulolematu, justkui paine all naine. Laugule võiks anda medali luu ja lihani lõikava karjumise eest: tema ahastus pärast laste surma lõikus tõepoolest üdini. Laugult ootaks aga kogu aeg justkui eneseületust, üllatust, mis seekord jäi aga tulemata (on ta ju üpris mitmekülgne näitleja ning võimeline mängima kõike ja kõiki, meenutagem kas või VAT-teatri “Kolumatsi”). Katariina Laugu tegelaskuju nimetatakse mitmel korral piirkonna kauneimaks naiseks, kuid päris tõsimeeli seda uskuda ei saa: Catharinal jääb särast puudu. Kuigi, jah, ta lapsed on surnud katku ja ta ise pagendatud suurlinnast maailma lõppu mere äärde.
Peeter Raudsepp tundub aga oma tegelaskujule, Reigi kirikuõpetajale Paul Lempeliusele pisut alla jäävat, kuigi ta veab siiski vapralt hiidpika loo lõpuni. Täpsusest ja veenvusest jääb Lempeliuse puhul puudu. Ähmasuses ei saa aga kindlasti ainult näitlejat süüdistada. Tundub, et ka lavastaja pole osanud päris täpselt näidata oma suhtumist kirikuõpetajasse.
Lavastuse lemmiktegelased on kohtunike trio (Indrek Saar, Kutt Kommel, Aarne Mägi, kõik Saaremaa poisid), kes oma lõbusamate etüüdiliste vahepaladega vähendavad pisut lavastuse raskemeelsust ja painajalikku tõsidust. Neid kolme kohtunikku, kes vahepeal ka hobuseid ja muusikariistu kehastavad, peabki võtma ühtse üksusena. Peakohtunik Indrek Saar purustab stseenide vahetuseks kohtuhaamriga pähkleid: tore kujund viitamaks mõistatuste raskusele ja nende lahendamisele. Inimesedki ja nende elud on kohtunike käes kui pisikesed tähtsusetud pähklikesed.
Vanasse sadamaaita loodud lavaruum on mõjus ja leidlik (kunstnikud Hardi Volmer ja Marge Martin). Mereranda tähistava puidust kaldpinna publikupoolses ääres on rannakivid ning vesi, kust püütakse “hauvekalasid”. Kaldpind on funktsionaalne, sealt alt saab nii välja ronida kui ka igasugu asju välja õngitseda. Lavastuse üldine värvigamma on pruunikas-tumepunane-hallikas ning huvitavaimaks furnituuridetailiks voodiks avanev kapp. Kõik lavastuselemendid toetavad atmosfääri: ruum, kujundus, kostüümid, video, muusika. Kujutatava ajastu vaimuga sobib suurepäraselt nii valitud mängupaik kui ka selle kujundus, iseasi, kas vanaaegsed kostüümid ja kujundus lavastuse temaatikat vaatajale kuidagi lähendada aitavad. Sama küsimus tekib omapärase keelekasutuse asjus. Keelest huvitatud isikuna oli mul põnev jälgida segu sajandeid vanast eesti keelest ja Friedebert Tuglase Kalda tõlke uudissõnadest, kuid paratamatult raskendab kõrvale harjumatu keel loo sisu ja mõtte mõistmist. Siiski tuleb tunnistada, tänapäevasele kõrvale harjumatu keel kõlas näitlejate suust usutavalt ja loomulikult.
“Reigi õpetaja” on üpris sümbolistlik lavastus. Oluliseks kunstiliseks valikuks tõuseb siin video kasutamine. Video tekitas vaatajates vastakaid tundeid. Mõnede arvates lausa amatöörlikud ja mõttetud sümbolistlikud videoklipid on minu meelest, arvestades lavastuse stiili, siiski põhjendatud. Naivistlikud joonisfilmilikud kujundid: krohvitud seinale projitseeritakse lendav luik, kappav hobune, purjetav laev, põlev mees. Naivistlikud on need videod kindlasti ning kohati ka liigselt kujundit kordavad, kuid atmosfääri seisukohalt on nende kasutamine õigustatud.
Lavastaja kasutab siiski korraga liiga palju kujundeid, kusjuures veel topeldab neid. Tihti räägitakse laval sündmusest, mida markeeritakse nii tegevuse kui visuaalse kujundiga. See on aga liiast, vaatajale ei jäeta iseseisva mõtlemise ja ettekujutamise ruumi. Samuti tuleb aeg-ajalt ette banaalsusi: milleks peavad kirikuõpetaja Lempelius ja tema naine seisma inimtühjal rannal, vaatama kaugusse publiku selja taha ning, nähes valgeid purjeid, kohe kõva häälega hõikuma hakkama? Samal ajal projitseeritakse laeva kujund seinale. Selliseid üleliigseid stseene-kujundeid on kolme tunni sisse jäänud liiga palju, et nimetada lavastust tihedaks ja põnevaks.
Lavastuse lõpp jääb venima. Kinnipüütud põgenikud Kempe ja Catharina hukatakse, vihast ja pettumusest pöörane Lempelius hakkab jälle luiki laskma (mida ta varem ei teinud, sest tema kallis naine meenutas talle luike) ja põleb samuti hiljem põrgus. Lavastusel on vähemalt kolm lõppu: põgenike hukkamine ülipateetilise muusika saatel (muusikaline kujundaja Villu Veski, kelle valitud džässilikud meeleolud sobivad muidu väga hästi lavastuse õhustikuga); Lempeliuse lõpukõne kantslist; luikede laskmise stseen. Viimane on vahva toikkalik-kujundlik leid: kõik näitlejad seavad end luigeparvena ühte punti, igaühe labakäsi imiteerimas luige pead. Lempelius paneb püssi palge. Vajutab päästikule. Luik-näitleja teeb paberkotiga paugu ja õhku visatakse väike valge sulepuhmas. Ja nõnda, kuni kogu luigeparv on maha lastud.
Aare Toikka on
“Reigi õpetaja” loo jutustamiseks teinud konkreetse valiku: valinud pisut vanaaegse ja konservatiivse stiili, aga sellest valikust on tingitud lavastuse kõik eespool kirjeldatud head ja vead. Siiski peab talle au andma, et stiilivalikuga on mindud lõpuni ja võib-olla et põhjanigi. Ei ole jäädud poolel teel pidama ega löödud põnnama. Kahjuks jääb aga lavastaja seisukoht pisut ähmaseks. Alguses tundub, justkui oleks Toikkal kristlusega mingi kana kitkuda, sest “Reigi õpetaja” pakub võimalust kiriku kritiseerimiseks ning ka peenemateks vaidlusteks katoliikluse ja luterluse teemadel. Kuid seda kõike lavastuses eriti ei rõhutata. Aino Kalda teos käsitleb või annab võimaluse käsitleda mitmeid teemasid, kuid lavastuses ei tõuse domineerivalt esile mitte ükski neist. Näiteks pole ühtegi tegelast kujutatud pelgalt positiivse või negatiivsena. Selline neutraalne ning inimlik hoiak on ühest küljest küll sümpaatne, sest igav oleks ju vaadata lugu deemonlikust ja kättemaksuhimulisest kirikuõpetajast, nõidust kasutavast liiderlikust diakonist või kas või feministlikku käsitlust nõudvat lugu allasurutud Catharinast. Teisest küljest jätab selline neutraalne või ähmane seisukoht õhku küsimuse: mida lavastaja siis kogu sellest loost arvab? Miks lavastaja arvab, et seda lugu peaks praegu rääkima ja rääkima just sellisel viisil?