Vaadates 2023. aasta valimistulemusi võib tähelepanelikku vaatlejat tabada déja-vu-tunne – kõike seda on juba varem nähtud. Reformierakonna hegemoonia näib olevat naasmas ning peamine mehhanism, millega seda kindlustatakse, on samasugune nagu varasematel perioodidel: oma peavastane mängitakse julgeolekukaarti kasutades isolatsiooni, aga ennast pakutakse asendamatu partnerina kõikidesse valimisliitudesse. Kirjeldatud loogikal põhinedes püsis Reformierakond järjepanu võimul 17 aastat (1999–2016), kaks kolmandikku sellest ajast peaministriparteina (2005–2016). Muutunud on vaid see, et Edgar Savisaare juhitud Keskerakonna asemel on nüüd EKRE, ning Helmed, kelle käitumine, strateegiad ja isegi toetajaskonna kasvatamisega seotud dilemmad on üllatavalt sarnased omaaegse Savisaare-parteiga (kuigi on ka mõningaid tähelepanuväärseid erinevusi). Niisiis, paradoksaalsel viisil on Savisaare ajastu oma poliitilise loogikaga tagasi, ainult ilma Savisaare endata.

Tagasi normaalellu?

Paistab, et periood 2016–2023, kui Reformierakond polnud võimul või valitsuskoalitsioone sai moodustada ka ilma temata, oli Eesti poliitikas anomaalne ning me liigume tagasi n-ö normaalsusesse. Eesti geopoliitilist asendit arvestades näib paratamatu, et erakond, kes lubab meid kõige usutavamal viisil kaitsta Vene ohu eest, monopoliseerib võimu ka siinses poliitikas. Kui Reformierakond ise suuri vigu ei tee või ei puhke mõnda seninägematut poliitilist või majanduskriisi, siis ilmselt jääbki Reformierakond ka edaspidi valimisi võitma – seda senikaua, kuni idanaabri juures midagi fundamentaalselt ei muutu. Alles ettenägematu pööre lubaks eksistentsiaalsetelt julgeolekukartustelt Eesti poliitika teraviku kusagile mujale nihutada. Samamoodi jääb Eesti ühiskonda kaalukas segment valijaid (20–35%), kes ei tunne end ära Reformierakonna loodud „liberaalse Eesti eduloos“ ega hakkagi kunagi ära tundma. Isegi kui Helmete EKRE peaks mingil ettenägematul viisil ebaõnnestuma, tuleb selle asemele mõni teine partei, kes vastavat elektoraati kõnetama asub.

Kuid mis siis iseloomustab seda poliitloogikat, millel põhineb Reformierakonna hegemoonia ning mille poolest sarnaneb omaaegne Savisaare Keskerakond paljuski EKREga? Oravapartei dominant Eesti poliitikas põhineb sellel, et pikaajalise juhtpartei staatus on saavutatud seeläbi, et suuruselt teine partei muudetakse (ja muudab ka end ise oma käitumisega) parketikõlbmatuks viisil, et ka enamik teisi erakondi välistab ta oma koalitsioonivalikutest. Lihtne matemaatika ütleb, et kui suuruselt teine erakond on permanentselt koalitsioonimängudest kõrvale lükatud, siis on populaarsuselt esimene partei alati halli kardinali staatuses, pälvides endale vabaduse valida või vahetada sobivaid koalitsioonipartnereid.

Sanitaarkordon toimib jälle

Tükil ajal näis, et EKRE oskab vältida paljudele parempopulistlikele parteidele (ka varem Savisaare Keskerakonnale) iseloomulikku nn sanitaarkordonisse sattumist, kus kõik suuremad parteid välistavad ta kui potentsiaalse valitsuspartneri. Viimased valimised tõid siia väga tugeva nihke. Nii Keskerakond kui ka Isamaa on omaks võtmas tõlgendust, et valijad karistasid neid tagantjärele Helmetega valitsusliidu moodustamise eest ning andsid selgelt märku, et ei usalda parteid, kes laseks EKRE taas võimule. Pole mõtet lootagi, et saadud õppetund Isamaa ja Keskerakonna juhtidel mõne aastaga ununeb. EKRE jaoks on see väga suur vahe, kas nad on nimetatud kahe partei esimene valik või järjekorras teine-kolmas ehk siis, et neile esitatakse kutse võimuläbirääkimistele ainult juhul, kui teised meelepärasemad kombinatsioonid välja ei vea. Teisisõnu, kui Helmete partei on nüüdseks ka oma ainukestele potentsiaalsetele liitlastele hädavaliku staatuses, tähendab see sanitaarkordonisse jäämist või paremal juhul sellele väga lähedale liikumist. Olukord võib EKRE jaoks kujuneda veelgi lootusetumaks, kui Keskerakond ja Isamaa vahetavad välja oma praegused juhid (Kõlvart asendab Ratast ning Reinsalu Seedrit). Huvitaval kombel pole EKRE pooleldi koalitsioonikõlbmatuks muutumise teema viimaseid valimisi puudutavatest analüüsidest peaaegu üldse läbi käinud. Ometi on see samavõrd epohhiloov tulem kui Reformierakonna mäekõrgune võit. Täpselt nagu omal ajal Savisaarel piisas ka Helmetel üks periood võimul olla, kui koostöö välistajate read hakkasid tasapisi ületama võimalike partnerite omi.

Üllatav on nende julgeolekunarratiivide sarnasus, millega omal ajal Reformierakond üritas välistada Savisaart ning nüüd stigmatiseeriti EKREt. Meenutagem seda diskursust, mida kasutati aastaid Savisaare Keskerakonna kohta: kui Savisaar võimule saab, pöörab Eesti selja nii Euroopa Liidule kui ka NATO-le ja orienteerub ümber Putini Venemaale; hüljatakse demokraatia ja turumajandus ning meist tehakse vaene, postsotsialistlik idanaabri vasallriik. Kui detailid kõrvale jätta, siis EKRE võimu all olevast Eestist maalisid oravad samalaadse pildi: suletud ja tige rahvusriik, mis on kaugenenud meie lääne partneritest ja libiseb järjest enam Ungari-suguse diktatuurirežiimi poole. Kirsi pani tordile nn Prigošini skandaal, mis võimaldas ka EKREt näidata venemeelsena ja ohuna julgeolekule. Ring saigi täis: vahepeal nurka tõstetud klassikaline Savisaare-vastane diskursus pühiti taas tolmust puhtaks, piisas vaid siltide vahetamisest ning selle sai taas käiku lükata.

Polarisatsiooni uus tase

Savisaare ajastut iseloomustas poliitiline polarisatsioon ning rahvuslik tööjaotus hääletuskäitumises: omavahel vastandusid nn valged eestimeelsed jõud ning mustad Kremli-meelsed jõud, kumbki pool teineteist ei usaldanud ja püüdis oma valijaid veenda, et teise poole võit tähendab kannatuste rada ning harjumuspärase elu lõppu. Nõnda andis Savisaar venelastele märku, et Reformierakond kehastab pesuehtsat fašismi ning loosungi all „No pasarán“ („Fašism ei lähe läbi“) konsolideeriti oma toetajaskonda. Ansip vastas samal viisil, tehes oma eesti valijatele piltlikult selgeks, et valik on iseseisva Eesti ja Kremli ikke vahel (nt Reformierakonna kuulus valimisplakat 2014. aasta europarlamendi valimistest).

Etniline vastandumine pole EKRE ja Reformierakonna omavahelises mõõduvõtmises arusaadaval põhjusel küll enam teemaks, kuid polariseerumine on veelgi ägedam kui Savisaare päevil. Nimelt ei käsitlenud oravapartei ja Keskerakond teineteist peaaegu kunagi vaenlastena, kellest üks tuleb minema pühkida või lõplikult maha suruda, kui see vähegi võimalikuks osutuks. Teine­teist vaadeldi ikkagi kui vastaseid demokraatlikus mängus, kus mõlemal on oma koht ja eluõigus. See on põhimõtteliselt erinev sellest, kuidas EKRE juhid näevad oma liberaalse tiiva oponente, nimetades neid isegi avalikus diskursuses vaenlasteks. Helmete retoorikast võib aru saada nii, et kuna meil on praegu väidetavalt liberaalne diktatuur – riigiaparaat, kohtuvõim ja meedia on liberaalide kontrolli all, sõnavabadust piiratakse ning opositsiooni surutakse ebademokraatlike meetoditega maha –, siis konservatiividel ei jäägi muud üle kui liberaalidele samade meetoditega võimule tulles vastata. Selline hammas hamba vastu mentaliteet on demokraatiale ülimalt ohtlik. Savisaare-Ansipi vastandumine ei läinud kunagi nii kaugele ega tunginud ka rahva ellu, kus vastavalt liberaalset või konservatiivset leeri toetavad ühe pere liikmed ei julgegi enam omavahel poliitikast kõneleda. Seesugune afektiivse polariseerumise teke ja süvenemine näib Eesti poliitikas olevat midagi uut.

Polariseerumise süvenemisega käib kaasas ka radikaliseerumine. Savisaar saatis omal ajal pidevalt signaale, et ükski riigiinstitutsioon, kuni see pole Keskerakonna kontrolli all, ei ole legitiimne. Samal jutusoonel on ka EKRE liidrid, kasutades aga palju tugevamat ning sidusamat retoorikat, kõneldes süvariigist, liberaalsete kohtunike ja ametnike maffiast, europrovintsiks olemise mentaliteedist jne. Sõnum oma toetajatele on aga samasugune: Eesti riik praegusel kujul oma praeguste võimukandjatega on ebalegitiimne, ärge võtke tema võimuinstantside otsuseid ülemäära tõsiselt, kuna need pole õiglased. Erinevus on siiski selles, et Savisaare juhitud Keskerakond ei söandanud kunagi avalikult kahtluse alla panna demokraatia tuuminstitutsiooni – valimisi ja nende tulemusi. E-valimiste osas väljendati muidugi skepsist, kuid juttu, et valimistulemusi võltsitakse ning riigikogu koosseis ei väljenda rahva „õiget“ tahet, ei olnud kunagi. Selle poolest on EKRE astumas – veelgi selgemalt kui Savisaare partei – süsteemivastase erakonna rajale.

Ikka need vanad kasvudilemmad

Kasvava radikalismi ja süsteemivastase retoorikaga käivad kaasas ka omad dilemmad toetajaskonna edasise suurendamise osas. Pärast pronksiööd kaotas Keskerakond üksjagu eestlaste hääli, mida sai kompenseerida vene toetajaskonna järjest kindlama konsolideerumise ja partei taha toomisega. See tekitas erakonnale väljapääsmatu dilemma: eestimeelsemana, Reformierakonna suhtes leplikumana riskiti kaotada venekeelsete usaldus, aga orienteerudes järjest enam vene valijate soovidele, kadusid vaikselt eestlaste hääled. Kuigi unistus oli ühel päeval võtta mäekõrgune valimisvõit, mis sunnib parem­erakondi Keskerakonnaga arvestama, siis seesuguses nokk-kinni-saba-lahti valijaskonna kasvatamise olukorras soov­unelmaks see jäigi.

Mida aeg edasi, seda enam terendab EKRE juhtide ees samasugune dilemma: tuumiktoetajad, kes ammutavad järjest enam infot partei enda loodud infosfäärist ja kõlakambritest, muutuvad järjest radikaalsemaks ning on väga rahul EKRE stiili ja seisukohtadega; mõõdukaid konservatiive aga peletavad partei liiga käremeelne sõnumiseade ja agressiivne stiil eemale. Muutudes vähem radikaalseks, n-ö viisakaks valmistataks aga pettumus oma tuumikvalijatele, kusjuures pole kindel, et mõõdukast segmendist juurde võidetud hääled seda kaotust kompenseerivad. Kuidas saaks EKREst sellises olukorras loomulik ja esimene valik kõigile konservatiivselt mõtlevatele eestimaalastele ehk konservatiivsele „vaikivale enamusele“ (nagu nad vahel ise oma potentsiaalset valijaskonda nimetavad)? Paistab, et muidu poliitstrateegias taiplikud Helmed ei suuda kuidagi sobivat võiduvalemit sõnastada.

Ürituse teeb lootusetuks tõik, et nii nagu oli omal ajal Savisaare Keskerakonnaga, on ka EKRE puhul: võrreldes teiste erakondadega on kõige suurem nende valijate hulk, kes EKREt selgelt välistab. 20–30% veendunud pooldajast jääb võimu võtmiseks väheseks, kui ülejäänud 2/3 on kindlat vastu. Kui väliskeskkonnas ei toimu drastilist nihet, siis ei avane sellises olukorras võimalust võita parlamendienamusele liginevat häältesaaki kunagi. Kuid Poola ja Ungari eeskuju järgides on just riigikogus enamuse püüdmine EKRE liidrite suurim eesmärk.

EKRE tuumiktoetajad on aga väga pühendunud ning partei sõnumi õigsuses veendunud, mistõttu nii nagu omaaegsel Savisaare Keskerakonnal on ka EKRE-l ususektile iseloomulikke jooni. Kuid ka siin on Savisaare Keskerakonna ning EKRE vahel märkimisväärne erinevus. Esimesel juhul oli toetajate lojaalsus personfitseeritud: erakonnast sai Savisaaresse uskujate kildkond – laiem ideoloogiline sõnum toetas seda, kuid oli teisejärgulise tähtsusega. EKRE puhul on asi pigem vastupidine: jah, Helmete karisma toetab EKRE üritust, kuid peamine on partei ideoloogiline sõnum, mis on selge, koherentne ning lunastuslik. Lunastuslik selles mõttes, et EKRE lubab luua uue, mitteliberaalse Eesti, mis on peaaegu kõigis punktides vastand praegusele Reformierakonna liberaalsele vabariigile. Savisaare Keskerakond lubas midagi ligilähedast, kuid mida aeg edasi, seda ujuvamaks vastav ühiskondlikku transformatsiooni lubav ideoloogia muutus, sest eestlaste ettekujutus „uuest Eestist“ oli paljuski ühildamatu venekeelsete omaga. Selles osas seisab EKRE palju tugevamal maailmavaatelisel vundamendil, kui Savisaare Keskerakond seda eales endale lubada sai.

Peale selle on EKRE sõnum olnud mõneti ka inklusiivsem: rahvuslane ja tõeline patrioot saab olla iga konservatiivselt mõtlev eestimaalane. Seega lubab see ideoloogia tuua kokku nii eestlased kui venelased, konsolideerides need ühise vaenlase – liberaalse lääne vastu. Alles sõda Ukrainas paljastas selle sõnumi olemuslikud vastuolud, kärpides niimoodi EKRE ideoloogilisi tiibu.

Jätkuv ühiskondlik tellimus

Lõpetuseks tuleb taas küsida: miks ikkagi ajalugu kordub? Miks needsamad mustrid, mis vahepealsetel aastatel olid juba unustusse vajunud, taaselustatakse ja lähevad veidi muudetud kujul teisele ringile? Aga seetõttu, et sügavamal Eesti ühiskonnas ja laias maailmas ei ole vahepealsetel aastatel midagi suurt muutunud. Nagu ka sissejuhatuses sai vihjatud, siis ühiskondlik tellimus poliitilisele jõule, kes esitaks väljakutse Reformierakonna pakutud liberaalsele arengumudelile, on alati olemas olnud. Rahvusvahelise julgeolekuolukorra pingestumine aga lisab oravapartei sõnumile, et nemad on kõige kompetentsemad meid idast lähtuva ohu vastu kaitsma, veelgi veenvust juurde.

Muutunud on ehk see, et postkommunistlikus üleminekus varasemad kaotajad (maaelanikud, vanemaealised, vähem jõukad ja venekeelsed) ehk nn teine Eesti tunneb end nüüd ka globaliseerumises kaotajana. Neile ei istu see liialt läänemaailmale avatud, järjest sallivam, mitmekesiste elustiilide ja identiteetidega ühiskond, kus „valge, heteroseksuaalne, lihtne töömees“ polegi enam justkui au sees. Tunnetakse, et varasemad väärtussüsteemid murenevad ja identiteedid on ohus – kõik see toimub paljude meelest liialt kiiresti, tekitades kindlusetust ja segadust.

Omal ajal lubas Savisaar tagasi pöörata liberaalsed turureformid, tuua ühiskonda sotsiaalset õiglust ning meid lääne kõrval ka ida poole vaatama panna. Niisamuti lubavad Helmed peatada liberaalse väärtusrevolutsiooni, tuua maaelanikele ja tööinimestele tagasi kindluse ja väärikuse ning teha Eestist lääne ripatsi asemel suveräänne rahvusriik. See lubadus resoneerib kenasti küsimusega „kas me sellist Eestit tahtsimegi?“. Vähemalt kolmandik valijaskonnast vastab sellele küsimusele ilmselt jätkuvalt eitavalt. Nende meelest on peaaegu kõik 1991. aastast alates valesti läinud. See Eesti, millest nemad unistasid, oleks pidanud olema sotsiaalselt õiglasem, ennast kehtestavam ja läänest rippumatum – riik, kus tugev liider lööb korra majja, arvestades Brüsseli ja Washingtoni asemel ennekõike oma rahva, s.t konservatiivse enamuse, tahtega.

Paraku on eespool kirjeldatud, pool­autoritaarne, isolatsionistlik, ülikonservatiivne ja populistlik visioon väga raskesti ühildatav selle väärtusruumiga, kus elavad meie julgeolekut tagavad liitlased. Sellest lähtuvalt pole Reformierakonnal olnud raske niisuguse ideoloogia kandjad tembeldada Eesti-vastaseks ja meie julgeolekule ohtlikuks, kandku nad siis kas Savisaare või Helme nime. Seda eriti olukorras, kus eksistentsiaalne oht on Ukraina sõja tõttu veelgi ilmselgem ja akuutsem. See võimaldas Reformierakonnal diskrediteerida EKRE ideoloogiat, hoolimata sellest, et erakond mängis end patriootliku ja rahvusliku jõuna välja kõigile konservatiivse väärtuspildiga eestimaalastele, kujutades seetõttu Reformierakonna hegemooniataotlustele palju suuremat ohtu, kui Savisaare Keskerakond seda eales suutis.

Niisiis polegi nii ootamatu, et Reformierakonna hegemoonia on naasmas oma tavapärase välistamisloogika, ühe ideoloogia (neoliberalism) domineerimise ja süveneva poliitilise polariseerumisega. Teades Eesti lähiajalugu, vaadates meie ühiskonna struktuuri ja geopoliitilist asendit ei olegi see nii üllatav.