Jaanuaris levis teade, et Eesti ja Soome kaitseminister sõlmisid kahepoolse kaitsekoostöö raamkokkuleppe. „Eesti ja Soome jagavad geopoliitilist keskkonda, see nõuab ka tihedat koostööd. Juba täna teeme Soomega koostööd, osaledes ühiselt ÜRO rahutagamismissioonil … või kaitsevaldkonna hangete läbiviimisel. Koostöölepe kinnitab Soome ja Eesti soovi teha veel tihedamat ja regulaarset kaitsealast koostööd,“ ütles Eesti kaitseminister. See uudis on tõeliselt optimistlik ja kergendab märgatavalt kohati piinlikku tagasivaadet rohkem kui kolmveerand sajandit tagasi toimunule.
Jari Leskineni vahendusel teame, et aastakümneid suletud Eesti ja Vene arhiivid on paljastanud maailmasõdadevahelisel ajal Soome ja Eesti vahel käinud tiheda sõjalise koostöö. Soome ja Eesti sõjaliste suhete kohta ei ole veel põhjalikke uurimistöid, sest tollaseid ühisaktsioone taheti hoida saladuskatte all. Soomes ei ole alles eriti palju dokumente, kuna sõjaline juhtkond viis välismaist kaitsealast suhtlust kajastavad materjalid sügisel 1944, kui liitlaste kontrollkomisjon saabus valvama Soome-Vene jätkusõjas saavutatud vaherahu, salaja riigist välja. Selle nn vaherahukomisjoni tööd juhtis NSV Liit ja soomlased ei tahtnud vastast puudutavaid sõjalisi plaane venelaste kätte jätta.
Varasemate ajaloouurimustega loodud kuvand Soome ja Eesti tollasest passiivsest kaitsepoliitikast on vale. Juba 1930. aastate alguses oli Soome Kaitseväe peastaabile teada, et NSVLi Leningradi sõjaväeringkonna peamine lahinguvõimsus oli keskendatud Soome ja Eesti suunale ja et juba 1930. aastal oli marssal Kliment Vorošilov rõhutanud, et kõigi Leningradi sõjaväeringkonna lahinguoperatsioonide puhul peab vastastena silmas pidama Soomet ja Eestit. Soome sõjaline juhtkond oli toona arvamusel, et tihe kaitsekoostöö Eestiga parandab Soome turvalisust. Ei usutud, et Nõukogude Vene tunnustab lõplikult 1920. aastal Tartus sõlmitud rahulepinguid.
Ants Laaneots märgib netis avalikuks kasutamiseks mõeldud tekstis „NSV Liidu kallaletung Soomele. Talvesõda 1939–1940“, et punaimpeeriumi juhid pidasid Soomet jt läänepoolseid piiririike oma ajutiselt kaotatud aladeks ning valmistasid peaaegu kogu sõdadevahelisel perioodil ette plaane nende tagasivallutamiseks. Nõukogude arhiivide avanemine näitab, et 1936. aastast peale olid kõik Soomele ja Balti riikidele suunatud punaarmee sõjalised kavatsused ründava iseloomuga. Erilist muret valmistas NSVLile Eestis ja Soomes Soome lahe suudme jaoks välja töötatud kaitsestrateegia, mille kohaselt sai Porkkala neeme ja Tallinna vahelise merekitsuse suurtükitulega, allveelaevade tõkkega ja meremiinide abil sulgeda. Soome hilisemas koostöös sakslastega toimis lahe sulgemine vägagi tõhusalt. Sama tõhus oleks Soome lahe sulgemine olnud juba 1939. aasta septembri teises pooles täielikult õigustatud kaitseoperatsiooni käigus agressiivse NSV Liidu vastu. Eesti kahurid ja rannapatareid ent vaikisid. Pole imestada, et soomlased käsitlesid seda aastaid kestnud liitlassuhete reetmisena.
12. märtsil 1934 teostasid Konstantin Päts ja Johann Laidoner sõjaväele tuginedes riigipöörde ja kehtestasid kuueks kuuks kaitseseisukorra. Tegelikult pikendasid võimu usurpaatorid dekreetidega seda tähtaega pidevalt ja nii kestis kaitseseisukord kuue kuu asemel rohkem kui kuus aastat, kuni Eesti Vabariigi esimese iseseisvusaja häbiväärse lõpuni. Nüüdseks teame: kaitseseisukorda ei kehtestatud 1934. aastal mitte eelkõige riigikaitse eesmärkidel, vaid, et lämmatada parlamentaarne demokraatia. Kaitset ei vajanud niivõrd riik, kuivõrd ebaseaduslikult võimu haaranud Päts ja Laidoner ning nende kaasosalised. Kui riik 1939. aasta sügisel juba tõelise vaenutegevuse vastu reaalset kaitset vajas, polnud enam jõudu selle käivitamiseks, kuna Pätsi-Laidoneri tandem oli riigi juhtkonna võitlusvaimu oma võimuambitsioonide tõttu täielikult halvanud.
Jaak Valge arvab, et Eesti demokraatia 1930. aastatel tasalülitamise põhjused peaksid olema üks Eesti lähiajaloo olulisemaid teemasid, kuid ei ole seda millegipärast siiani. Valge on veendunud, et isegi ainult demokraatia säilimise korral oleksid 1939.-1940. aasta sündmused olnud teistsugused. Demokraatia toimimise ja vabadussõjalaste õiguspärase osaluse korral Eesti poliitikas võinuksid liitlaste otsingud olla palju aktiivsemad ja tulemuslikumad, kaitserelvastumine aga hoopis efektiivsem.
Magnus Ilmjärv ei pea teadusliku arutelu objektiks, kui kaua suutnuksid Eesti ja Läti osutada NSV Liidule sõjalist vastupanu. Tema arvates oleksid Balti riigid saanud pidada vaid lühiajalist sõda, kuid Ilmjärv kirjutab ka, et kolmes Balti riigis oleks võidud mobiliseerida tookord 600 000 meest, mis ületas Soome võimalused. Vastuhakk nõudnuks poliitilist otsust. Isegi olukorras, kus mobilisatsiooni välja ei kuulutatud, oli Eesti sõjavägi valmis osutama sissetungijale relvastatud vastupanu, millega NSV Liit oli oma sõjaplaane koostades ka arvestanud.
Neutraalsete riikide õigused ja kohustused sätestati 1907. aasta Haagi II rahukonverentsil. Maasõjas on neutraalse riigi territoorium puutumatu, meresõjas on tema territoriaalvetes sõjategevus keelatud. Eesti riigikogu kiitis neutraliteediseaduse heaks 1938. aasta 3. novembril. Seadusega oli keelatud sõdivate riikide sõjalaevade sisenemine Eesti sadamatesse ja territoriaalvetesse. Kuivamaa neutraalsus keelas sõdivate riikide lennukitel siseneda Eesti õhuruumi. 1. septembril 1939. aastal kuulutas Eesti end alanud sõjas erapooletuks. Punaarmee alustas sissetungi Poola 17. septembril ja Nõukogude sõjalaevad alustasid juba järgmisel päeval ristlemist Eesti ranniku vahetus läheduses. See oli neutraliteediseaduse otsene rikkumine. Eesti ühendusteed olid 19. septembriks NSV Liidu laevastiku kontrolli all ning Tallinna sadam blokeeritud. Samal ajal alustasid punalennukid ka Eesti õhupiiri korduva rikkumisega. See tähendas ekspansiooni algust Balti riikide suunas.
Alles eelkirjeldatud sõjalise surve viiendal päeval, s.o 24. septembril 1939, nõudis Kreml Eestiga vastastikuse abistamise pakti ehk nn baaside lepingu sõlmimist. Nelja päeva pärast see ka teoks sai. Neutraliteedi jõhkrale rikkumisele ei reageerinud Eesti Vabariik millegagi peale vaikimise ja tegelikkuse mahasalgamise oma rahva ja maailma ees. Enamik Eesti poliitikuid ei mõelnud sellele, et tõstatada Rahvasteliidus oma iseseisvuse rahvusvahelise kaitse küsimust. Kuigi Rahvasteliit oli Teise maailmasõja eelõhtul nõrk ja kaotanud oma endise mõju, pöördus Soome valitsus ometigi pärast Talvesõja algust selle poole, saavutades maailma progressiivse üldsuse poolehoiu oma õiglasele võitlusele, NSV Liit visati aga Rahvasteliidust välja kui agressor.
Soome ei allunud venelaste jultunud nõudmistele ja 1939. aasta 30. novembri hommikul ründaski NSV Liit Soomet. Eesti kuulutas end neutraalseks ka selles sõjas. Ometi kasutas Nõukogude Liit Eesti lennuvälju Soome pommitamiseks, rikkudes järjekordselt hoolimatult Eesti neutraliteeti. Saatuse iroonia: järgides kramplikult neutraliteeti, püüdis Eesti juhtkond samal ajal ametlikult takistada isegi meie kodanike minekut üle lahe Talvesõtta. Niisiis ei kasutanud Eesti Vabariik vastupanuks NSV Liidule isegi sõnalise eneseõigustuse võimalust (diplomaatilised aktid, teise poole vaenulike kavatsuste avalikustamine, rahvusvahelise üldsuse teavitamine jms). Kas saab siis üldse rääkida alistumisest? Tegelikult oligi see iseseisvusest lahtiütlemine ja riigi loovutamine Nõukogude Liidu protektoraadiks.
Jõhvi külje alla endise Edise mõisa maadele kinkis Eesti Vabariik kindral Aleksander Tõnissonile Vabadussõjas üles näidatud teenete eest talu. Selles majapidamises oli talujuhatajaks minu isa, kes kirjutas vanuigi mälestusi, meenutades muu hulgas ka 1939. aasta sügist: „Lennukid tulid mere poolt, tegid Jõhvi linna kohal tiiru ja suundusid siis raudtee liini mööda itta … Esimesi Vene lennukeid nähes arvas isa, et siin on tegemist mingi eksitusega. Kui aga lennud kordusid, läks ta ise pataljoni ülema juurde. Pataljoni ülem teatas, et ta sai sõjavägede ülemjuhatajalt direktiivi seada pataljon lahingukorda ja olla valmis väljaastumiseks ning olla ka valmis vastu võtma mobilisatsiooni poolt saadetud mehi. Samas aga oli ka keeld: Vene lennukeid mitte tulistada! … Kolonel tuletas veel meelde Vabadussõda ja arvas, et on saabunud olukord, kus ainuõiguse peab saama Vabadussõja-aegne vaim ja mehemeel …
Enne Jõhvist lahkumist astus isa sisse politseijaoskonda kõnelemaks komissariga, kes oli nooremapoolne mees, energiline ja sõjakas. Oma äärmist meelepaha ning isegi raevu ta väljendas mõtetega, et siis, kui vabadussõjalasi trellide taha pisteti, mängiti suurushullustust ja oldi „kangete meeste“ seisundis, nüüd aga on vesi ahjus … Komissar lisas, et president ja sõjavägede ülemjuhataja koos valitsusega, selle asemel et otsustavalt ja rutuliselt tegutseda, on kui uppujad, kes appi karjudes haaravad kinni õlekõrrest, aga vähe veel sellest, nad kisuvad kaasa ka kogu rahva.“
Punaarmee ülekaalukad väeüksused ületasid üheksa kuud hiljem Eesti Vabariigi piiri ja algas Vene interventsioon. Balti riikide juhtivad sõjaväelased läksid Nõukogude Liiduga koostööle. Sama aasta augusti alguses inkorporeeris NSV Liit Eesti kohalikest kommunistidest käsilaste kaasabil oma impeeriumi koosseisu. Lisaks sellele tabasid aasta hiljem Eestit ka Teise maailmasõja õõvastavad koledused. Sõja lõppedes oli Eesti kaotanud üle 170 000 inimese lahingutes tapetute, välismaale pagenute ja Siberi sunnitöölaagrites surnute näol. Mõningail andmeil võis inimkaotusi olla kuni 300 000. Tekkinud etniline tühik täideti asustuskolonistidega NSV Liidu teistest piirkondadest.