Üheksakümne teisel eluaastal suri Eesti vanim dokumentaalfilmide naisrežissöör Reet Martinson (snd Kasesalu). Neiupõlvenime Kasesalu kasutas Reet kunstnikunimena kuni tööeluperioodi lõpuni.

Ta sündis Narvas Eesti ohvitseri tütrena. 1949. aastal alustas esimese eestlasena õppimist Moskvas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis, mille režiiteaduskonna lõpetas 1955. aastal. Kuid juba 1953. aastal töötas ta Kinokroonika Tallinna Stuudios, hilisemas Tallinnfilmis. Tol ajal valdavalt venekeelses kroonikaosakonnas. Tegelikult nüüd alles tõelises kõrgkoolis. Sama aasta detsembrikuu ringvaatega „Nõukogude Eesti“ pani ta aluse meie naisrežissööride plejaadi edule.

36 aastat filmile. Tagasihoidlikul moel, kuid visana, kunagi ennast esiplaanile seadmata, mõistvana, kolleegide poolt lugupeetuna tegi Reet Kasesalu oma tööd. 70 dokumentaal-, õppe-, vaate-, populaarteaduslikku filmi. Nende seas filmid loodusest, kunstnikest Johann Kölerist, Anton Starkopfist, eesti graafikutest, kirjanik Juhan Smuulist. 1974. aastal valminud mõjukas „Naine täna“ kõnetab oma aegumatute probleemidega meie naisi tänapäevalgi.

Reet Kasesalu loomingus on eriti austusväärsel kohal ringvaated „Nõukogude Eesti“. Neid sai kokku 280. 1140 minutilist lühilugu neis. Ülevaade Eestimaa elust läbi aastakümnete oma märksõnade, sündmuste, inimestega kõikidest eluvaldkondadest. Iga pala nõuab läbimõeldud ettevalmistust, täpset mõtet ja ülesehitust, mõjusat lahendust, köitvat diktoriteksti. Elukirev värvikas mosaiik mustvalgel filmil. Ammendamatu pärand filmiloojatele, kes ei väsi seda kasutamast, kui mõtestavad möödunut.

Peep Puks

Eesti Kinoliit

Eesti Filmi Instituut