Esiteks, mida üldse näidati? Laval on naine (Liis Lindmaa), kes on abiellunud oma mehega tema esindaja vahendusel. Elab kodus, kus soovitusi jagab robothääl, ja maailmas, kus Eesti hümni sõnad tõlgitakse kantseliiti, emotsioone ostetakse teenusepakkujalt ja ümbritsev oma täies ratsionaalsuses ei tundu grammigi loogiline. Inimesed ajavad taga mõtteselgust, isegi teadmata, miks või kellele on seda tarvis. Takerdutakse sõnadesse, kaotatakse mõte. Trupp avab selle maailma kohati absurdini grotesksete sketšide kaudu. Kõik tegelased, välja arvatud Lindmaa mängitud naine, on pidevas muutumises.

Mõned momendid lavastusest: ühel hetkel võib näha Mari Pokineni nõnda titte mängimas, et tited ise ehmataksid ka ära, kui titt ikka olla saab; teisel hetkel alustab ta Enigma looks kujunevat joigumist. Stseenis, kus Tõnis Niinemets läbirääkijaid koolitab, ei ole võimalik päris hästi aru saada, kas ta hakkab surema, orgasmi saama või mõlemat korraga, aga – pange tähele – stseen kannab! Mart Kolditsa mängitud tegelane ostab endale üllatuspaketi ja leiab end pärast iga üllatust järjest markantsemates poosides ruumi eri osade küljes rippumas. Filosoofiaminutid à la „mis juhtuks, kui mul oleks kloon, kes minuga täpselt samamoodi mõtleb, ja ühel hetkel me ei saaks enam aru, kumb on originaal.” (Khm, kui üks kivi on teisega üks ühele sarnane, kas ta siis suure tõenäosusega ei olegi seesama kivi?)

Inimesed laval on pigem karikatuurid (kohati ka peaaegu otseses mõttes: silma jäi vähemalt üks multikategelane) kui elavad ja hingavad tegelased. Liis Lindmaa on neist ehk kõige … inimnäolisem. Ta ei ole klassikaline mässaja, kuigi jõuab lõpuks tegudeni. Pigem on ta segaduses ja ühiskonda tajudes järjest ebakindlam, ent mingisugust trotsi temas ei tähelda. Ka Sinihabeme ukse juurde tikub ta rohkem naiselikust uudishimust (ehkki, silmanähtavalt on see siiski n-ö inimlik emotsioon), mitte vajadusest mässata, vastu hakata, süsteemi muuta.

Teatraalsus ja karikatuursus ei vähenda tunnet, et see maailm on mingi veidra nurga alt isegi ootamatult realistlik. Vähemalt minus tekitas see lavastaja teatraalsetest/metateatraalsetest võtetest kaugemale vaadates küll tunde, et vabalt võibki just nii minna. Inimlikel väärtustel on järjest vähem tähtsust: väärtuste kangutamine on korduv muster nii ajaloos kui ka Eesti praeguses päevapoliitikas. Kuigi küllap vist on inimesed „Sinihabeme” maailmas peamiselt iseenda ja (enda loodud) tehnilise tsivilisatsiooni vangid. Suurt Venda ei ole olemas isegi müüdina.

Vormiliselt on selle lavastuse puhul tegemist stiiliharjutustega Moppelile juba tuntud või koguni tema välja arendatud sõnavara raames. Rakvere teatris „Kunstverd ja -pisaraid” tehes nimetati see errori-esteetikaks, aga kas lavastaja on seda mõistet enesega ka järgmistesse lavastustesse edasi kandnud, ei tea öelda. Moppeli lavastusi ühendab esteetikast enamgi läbiv temaatika – võõristus. „Sinihabeme” naine ei leia suletud ukse tagant mitte surnud naisi, vaid uue mõtlemise. Muide, intellektuaalses plaanis on see ilmselt õõvastavamgi, (soovimatu?) vabadus midagi mõelda lahutab ta ülejäänud ühiskonnast. „Kunstveri ja -pisarad” tekitas võõristust seebiseriaalide maailma ja n-ö reaalsuse vahel (seejuures mängiti ka mõttega, kas reaalsus on üldse olemas ja kui, siis millisel kujul). Lavastuse „Lilled Algernonile” tegelast ei tunnistanud jälle ühiskond omasugusena, nende sekka kuuluvana. Ju on sellised võõrdumised sinise habeme ja kirvega mehest traagilisemadki.

Praegu jään aga uut lavastust ootama. Näib, et Rakvere teatrist tulnud lavastaja on Tallinnas oma potentsiaalsele publikule penikoormasaabastega lähemale astunud.

1 Umberto Eco, Elektroonilise silma epideemia. – Eesti Päevaleht 2. VIII 2012.