Umbes nädal tagasi esitles suurkorporatsioon Meta (kunagi tuntud kui Facebook) uusi liitreaalsuse prille Orion. Praeguse seisuga on prototüüpi toodetud umbes 1000 eksemplari ja kes teab, kas see kunagi ka laia tarbijaskonnani jõuab, ent arvata võib, et Zuckerberg ja teised sinnapoole oma samme seavad. Alles eelmisel aastal esitles Apple oma uut segareaalsuskiivrit Apple Vision Pro. Ei tea, kas neid tabab sama saatus, nagu õnnetuid Google’i prille, kuid näib, et piir füüsilise ja digitaalse ilma vahel hakkab lähiajal veelgi hõredamaks kuluma. Liitreaalsus (augmented reality) ja segareaalsus (mixed reality) on meeldivalt vastuolulised nähtused, kahtlemata on panused kõrged. On täiesti võimalik, et tulevikus on vaja inimestel suhe ruumi kui sellisega ümber mõtestada.

Füüsiline ruum, kus asuvad ka digitaalsed esemed ja olendid (mäletate veel „Pokémon Go’d“?) on intrigeeriv, aga ka kummastav. Kõikvõimalikud reklaamid, uuendused, meilid ning muu visuaalne prügi pole enam väline oht, vaid miski, mis on juba ette inimese tehnoloogilise (laiendatud) pilgu osa. Kes vastutab selle eest, mida ta näeb? Milline on liitreaalsuses paiknevate digitaalsete objektide ontoloogiline staatus? On selge, et need ei ole päris samamoodi olemas kui see maailm, mis meid muidu ümbritseb. Aga ega inimesed näegi maailma päris ühtmoodi. Kas oleks paslik siinkohal rääkida näiteks rohkem või vähem olemasolemisest? Kuid mis juhtub, kui mõned neist näivustest hakkavad olema kollektiivsed, jagatud? Mil määral need seda siis ikkagi oleksid?

Eriti huvitav on mõelda, milline saab olema liitreaalsuse mõju kultuurile. Ei ole raske ette kujutada, kuidas võiks kasutada liitreaalsust teatris. Näiteks näitlejad ja publik saalis näevad oma silmaga kedagi, keda polegi tegelikult laval. Ilmselt ei jää puutumata ka muusika, film või kirjandus. Kindlasti peaksid kohanema haridus ja sport. Lihtne on ette kujutada ka seda, kuidas mõned üritavad liitreaalsuse abil simuleerida psühhedeeliat või n-ö müstilisi kogemusi. Kuidas töötaks liitreaalsuses toodetav pornograafia? Maailm võib liitreaalsuses paista milline tahes. Mida õigupoolest tohib inimese pilk sellega teha? Ja teistpidi: millised kohustused on kõigil nendel fiktsioonidel füüsilise maailma esindajate ees, kes ehk pole neist teadlikud? On ilmne, et selliste pooleldi jagatud küberhallutsinatsioonide maailmas muutuks keskseks just eraldatuse küsimus.

Ja muidugi ei ole see ainus probleem. Liitreaalsuse tehnoloogia lubab inimestele seiklust põnevate ja ebastabiilselt veiklevate privaatmaailmade vahel. Samal ajal on selle lubaduse taga suurima tõenäosusega mõni vastik hiidkorporatsioon, mis kõiki neid privaatmaailmu toodab, juhib ja vahendab, riisudes tõenäoliselt selle kõrvalt ka kasutaja andmeid. Näilise paljususe taga on energiamahukas infrastruktuur, mis üritab inimestele jura müüa ja neilt raha ära võtta. Ning kui vaadata, mis on saanud nüüdseks näiteks Facebookist või Twitterist, tuleks paratamatult mõelda ka sellele, millised näeksid välja liitreaalsuses elavad botid ja muud kahjulikud koodijupid.

Vaikselt hakkab pead tõstma ka uus, lihtsam küsimus: millist rolli mängib selles kõiges lihtlabane kujutlusvõime? Liitreaalsuses võib kahtlemata näha kujutlusvõime pikendust. Aga võib-olla tuleks hoopiski küsida, kas pole igasugune reaalsus teatud mõttes alati juba liit- ja segareaalsus?