Minu koht on lapsepõlvekodu, 1870ndatel ehitatud puumaja, mida enam ei ole. Sellele kohale on ehitatud uus maja, kus praegu on Amijami suširestoran. See maja seisab kui mäluauk, kes ei taha mäletada möödunud aegu, inimesi ja õhustikku, mis mulle nii armas. Kõikide seal liikuvate võõramaalaste, sisenevate-väljuvate Boltide ja Woltide kiuste võtan ma siiski aega meenutada. 

Istun alati restoranis akna alla, täpselt sinna, kus asus minu koduköök ja vaatan välja. Ei möödu väga palju aega, kui vaimusilmas juba koputab aknale mu vanaema. Nüüd kähku jooksuga koridori, sest tal olid alati kotid ja need olid rasked, nii rasked, et minusugune viieaastane poiss pidi neid vedama. Teadagi, olin mees ja maiustus ootas. Aga mis imelik lõhn on Amijamis, kui nad vaid teaksid, kuidas lõhnasid vanaema kapsarullid ja köömnetega kaetud võikuklid. Need tulevad mulle kohe meelde, kuid mäluta kohale ma seda ei jaga. Korraga taas koputus, juba näen vihisemas lillekimpu – jälle üks neidis üritab külge lüüa mu eluks ajaks vanapoisiks jäänud sportlikule onule. Kui palju neid oligi, puha blondeeritud peadega, onu aga muheles ja ootas, ei tea keda. Lõpuks tuleb minu suši, klaasike veini ja koputabki aknale vanaonu Peeter, kes kires kui kukk ennist üle Ravi tänava ja mina taas jooksen, sest teadagi kukekomm ja kotitäis pähkleid juba ootavad mind. 

Nii kogunevad ema, vanaonu, vanaema ja tema sõbrannad – kõik lesed, sest mehed olid sõjas surma saanud. Algab pidu, lõputu jutuvadin, kõik see liigub mu mõtteis, sušibaaris asetuvad oma kohtadele ahi ja pliit, kirjutuslaud, voodid ja raamaturiiul, mänguasjade kast ja roheline lamp. Roheline lamp, ajavalvur, mis toob selgelt nähtavale nii esemete kui ammu lahkunud inimeste kontuurid. Nüüd on nad kohal, kohas, kus asun minagi. Mõtteis esitan neile aga  küsimuse: kas teate – minu kodus Ravi 13 on praegu sušibaar, kus üle 50 aasta kohtume kõik.