Raul Keller on 2000. aastate esimeses pooles Tallinnas heliinstallatsiooni ja helikunstiga debüteerinud kunstnik, seejuures tänini üks väheseid omas nišis järjekindlalt töötavaid persoone Eestis. Keskendudes peamiselt kohaspetsiifilisele heliinstallatsioonile, heli-performance’itele, muusikalistele improvisatsioonidele ja radiofoonilistele eksperi-mentidele, on tema teostekehandi läbivaks ja keskseks märksõnaks „raadio“. Kellerit huvitab kõige üldisemalt muidugi heli, aga pigem ülekantud, vahendatud või „paljundatud“ heli, tehnoloogilisest filtrist läbi lastud heli. Heli kui signaal, heli kui müra – nii informatsioon kui selle puudumine, mürana manifesteeruv sahin „tühjadel“ sagedustel.
Tehnoloogiliselt edastatud heli ja/või müra õõnestav potentsiaal on pakkunud huvi muidugi mitte ainult individuaalsetele kunstnikele-muusikutele, vaid ka suurtele riikidele, ja seda eriti sõjakonfliktide ajal. Raadioside segajaid on 20. sajandi jooksul kasutatud pommituslennukite lendurite segadusseajamiseks, tahtliku desinformatsiooni levitami-seks vaenupoole tsiviilelanikkonna seas, vastupanu- ja dissidendiliikumistes jne. Ajaloolise korrektsuse huvides olgu öeldud, et Keller, kes on rangelt võttes sündinud küll külma sõja aegses Nõukogude Liidus (1973), lähtub ise siiski „kultuuritõkestuse“ (culture jamming) ja „tee-seda-ise“-kultuuri (DIY culture) ideoloogiatest jt pigem ameerikalikest allikatest, ent sellegipoolest ei ole tema radiofoonilise heli alase huvi lähtepunkt 1990. aastate postsovetlikule ruumile omastes copy-paste-otsustes. [—]
Kummalisel kombel on Kelleri haridustee olnud siiski absoluutselt „ebaradiofooniline“ ja „ebamusikaalne“. Üleüldse õppis ta enne Tallinna Ülikoolis pikki aastaid kunstiõpetuse ja joonestamise erialal (BA, kunstiõpetaja, 1999), enne kui kaitses magistriväitekirja Eesti Kunstiakadeemias (Interaktiivse multimeedia eriala, 2002). Kohaliku kunstimaailma kontekstis on ta seni olnud pigem outsider’i rollis, mida tunnistavad isiknäitused silmatorkavalt „mitte-päris-kunstigalerii“ moodi pindadel: näiteks hiiglaslik leitud materjalidest ja funktsioneerivast lintmakist kokku ehitatud hobuseskulptuur „Pidu katku ajal“ kultuuritehas Polymer (2004) või siis retrospektiivne isiknäitus „KLANG!“ Eesti Meremuuseumi Püssirohukeldris (2012), mis andis tema 2000. aastate teises pooles valminud heliobjektidest ja heliinstallatsioonidest ammendava ülevaate.
Keller on Eesti kunstiareenil olnud tihedalt seotud nn nullindate generatsiooniga ja nii leiame tema ainsa muuseumikogudesse kuuluva teose 2007. aastast sisuliselt squat-põhimõttel opereeriva Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) kogudest. Kokkuvõttes näib, et talle on eakaaslaste seast osaks langenud üsna vähe tähelepanu võrreldes kasvõi 2009. aastal 53. rahvusvahelisele Veneetsia kunstibiennaalile saadetud Kristina Normaniga, kelle Eesti Kunstiakadeemias kaitstud bakalaureusetöö „Müstiline raadio“ (2004) on pärit täpselt samast aegruumist kui Kelleri esimesed manifestatsioonid. Kas Kelleri helikunsti alast praktikat hakkavad tulevikus aktsepteerima ka riigimuuseumid või erakogujad, näitab tulevik. Pealegi on Eesti lähimas kunstiajaloos Kaarel Kurismaa kitšilik-absurdsete heliobjektide toel olemas Kellerile varnast võtta ka eestimaise „loomingulise esiisa“ kuju. So don’t touch that dial.
 
Näitus jääb avatuks 7. aprillini 2014.