Pagana raske on kirjutada kontserdist, mis ei jätnud just kõige soodsamat muljet… Kuid samas pean tunnistama, et olin Metsatölli ja RAMi ühiskontserdil oma mitte eriti entusiastliku olekuga vaat et uhkes üksinduses, kuna enamik publikust nautis laval toimuvat kogu hingega ja elas emotsionaalselt kaasa (mõnel lehvisid juuksed nii, et veel natuke ja ta oleks oma kaela ära katkestanud).
Kava ja kogu kontserdi imidž olid piisavalt pretensioonikad: eesti etno-metal’i lipulaev Metsatöll ja Eesti Rahvusmeeskoor lõid kokku käed (ja häälepaelad), et tuua lagedale hulk laule nii Metsatölli repertuaarist kui ka eesti koorimuusika suurkuju, elava klassiku Veljo Tormise varasalvest. Kogu seda kirevat sulamit hoidsid aga koos Tauno Aintsi väga head koori-bändi seaded. Ning üldse, ega kontserdi “klassikalisele osapoolele” polegi mul midagi ette heita: RAMi mehed tundsid oma tööd ja tegid seda ka tasemel (ja oskasid isegi megafonidesse õigest otsast sisse räppida!).
Ent minu arvates oli ürituse nõrgim lüli hoopis Metsatöll ise. Ei taha väita, et nende esinemine poleks olnud professionaalne, seda see kõigele vaatamata siiski oli. Kuid isiklikult sooviksin selle stiili muusikas kuulda pisut rohkem lihvi – on ju tegemist metal-rock’iga, kus pillimeeste individuaalne täpsus ja bändi kokkumäng peaksid olema esimesel kohal.
Juba kontserdi alguses, kui kitarr hakkas mängima sissejuhatuseks üsna lihtsat figuuri paaril keelel, tekkis mul tunne, et mängija kas närveerib liigselt (kuigi kahtlen, kas keegi Metsatöllist oleks üldse suuteline närveerima!), või ei pidanud ta otstarbekaks enne lavaleminekut sõrmi pisut lahti mängida. Kui mõned noodid jäävad takerduma kusagile Pirita jõe kanti, siis tulevad sellised mõtted paratamatult pähe!
Samuti oli problemaatiline kitarride sound – Metsatölli kohta kõlasid need kuidagi liiga “kõhetult”. Ja kui trummimats paranes märgatavalt juba neljanda loo kandis, siis kitarrid hakkasid piisavalt vihaselt kõlama alles siis, kui kontserdi lõpuni oli pool tundi. Või olid minu kõrvad selleks ajaks nende lahja tämbriga juba ära harjunud?
Ja ka rütmiliselt logises bändi koosmäng vahetevahel liiga palju. See võis ehk sellest tingitud olla, et bändi liikmed ei kuulnud teineteist laval piisavalt hästi, või tont seda teab. Igatahes muusik minus oli küll natuke pettunud.
Kava ise oli aga üsna põnev: Veljo Tormise laulud said heavy-metal’set dopingut ja Metsatölli omadele lisandus koorimuusika massiivsust ning polüfooniat. Sai ilmseks, et nende vahel on rohkem ühist, kui keskmine kuulaja arvatagi võiks. Muide, esitusele tuli ka üks Valter Ojakääru laul ja kuigi ma pole vist kunagi kuulnud selle originaali, kõlas mainitud uus versioon piisavalt uhkelt, nii et mu kõrvad läksid kikki.
Vahepeal kõlanud regilaul tõi mulle aga meelde, et miks ma küll ei ole autentse Eesti rahvamuusika fänn. (Pealegi sai mu õlleklaas tühjaks enne, kui see tore lugu otsa sai.) Päris huvitav oli kuulata, kuidas RAM esitas ühe Metsatölli laulu ilma ansamblita – see kõlas küll nii, nagu üks korralik eesti koorilaul kõlama peab. Kokkuvõttes tuleb öelda, et mida aeg edasi, seda veenvamaks läks esitus ja paremaks sound… ka valjemaks.
Kui kontsert lõppes ning publik nõudis veel ja veel, hakkasin korraks pelgama, et nüüd võib tulla veerandtunni võrra (või rohkemgi) lisalugusid, kuid õnneks tuli taasesitusele ainult Tormise “Raua needmine”, mis oli kontserdi üks muusikalisi tipphetki (ja muuseas seesama eelmainitud ruuporitega laul). Muide, pärast “Raua needmise” esimest esitust põhikavas tekitas paar korda ruuporisse karjutud “Eesti vabaks!” publiku seas elevust ning pani inimesed muigama, tekitades aga ka lisaaplausi. Õnneks või mitte, ent sama “trikk” jäi lõpus kordamata.
Nii et tol õhtul kogesin isiklikult nii positiivseid kui vähem positiivseid emotsioone. Kuid peamine on siiski vahest asjaolu, et rahvale paistis kontsert üldiselt meeldivat. Ja kohati tundus, et isegi väga.
