Ja paljusid teisigi, keda üle pärilike seisuspiiride ühendab ülikool. Tingimus on siin lihtne: literaadiseisuse au hoidmise tingimus on sotsiaalne aktiivsus, pidev valmisolek ühiskonda muuta ja parandada; tegutseda valgustuslikus vaimus, jagada oma teadmisi mittetulunduslikul viisil; propageerida uut, mitte aegunut (teiste vana). Kultuurrahva haritlaskonna vaimset palet ei tohiks iseloomustada teiste rahvaste second hand’i edukas kasutamine ja sellega veel ka uhkustamine. Kui näiteks muutunud majanduskeskkonnaga kohanemiseks on ainus nõu, et teeme nii nagu soomlased 20 aastat tagasi, siis on see kehv nõu, mitte literaadinõu. Soomlased ju toona ei öelnud endale, et teeme nagu rootslased 1960ndatel, vaid mõtlesid ise välja omanäolise ja ainukordse plaani just Soomes ja oma lama’st ülesaamiseks.
Töö või teenistus
Vastavalt võimete kasvule võtsid eestlased literaadiseisuse järel viimasena üle ka aadliseisuse ülesanded ja kohustused, milleks teadupärast oli maa ja selle rahva teenimine auasjana, teiste sõnadega avalik võim, nii tsiviil- kui ka militaarteenistus (seda finantseeriti talupoegade maksustamisõiguse kaudu). Valitsemisülesande täitmine äratab rahvahulkades siiamaani kõige enam nurinat, mõistmatust ja põhjendamatuid kahtlusi (justkui saaks avaliku võimu teostamine seaduse alusel kuidagi olla „rahva huvide” vastane). Aga tõepoolest pole avalik teenistus ju enam au-, vaid palgatöö. Kes see ikka ütleb, et käib teenistuses, käiakse tööl, ja see nüansivahe kõnekeeles annab märku tõsiasjast, et aadliseisuse ülesannetesse pole eestlased veel tänase päevani õieti kasvada suutnud. Pealegi, tööl käiakse mitte keisrit/maad/õiguskorda teenimas, vaid raha teenimas. Ja see on juba midagi enamat kui nüansivahe. Maa teenimine tähendab iseendast millegi andmist ja sellega kaasnev tasu on maa ja rahva heaolu. Raha teenimine aga tähendab oma saamahimu rahuldamist. Üks on hingeline, teine kaubanduslik suhe.
Eelnevast ei tohi järeldada, nagu arvaksin ma, et tänapäeva avalik teenistus peaks tasuta funktsioneerima. Ei olnud see ka seisusliku korra ajal nii, rahapalk tuli aga maksustamisõigusena kaudselt. Rahas mõõdetavad töösuhted peavad kahtlemata edasi kestma, aga aule, truudusele ja seisuseuhkusele tuginevad arusaamad peaksid teenistussuhetesse tagasi tulema. Siiamaani pole nad saanud tulla. Vastupidine olekski imelik, sest eks ka pärast iseseisvuse taastamist on seisusteta ühiskonna retoorika Eesti elus domineerinud, keegi pole tohtinud kellestki parem olla ja vähimadki mõistuspärase elitarismi ilmingud on kohe kõva kisakoori hukkamõistu osaks saanud. Kui palju on maha kistud ideed üldhariduskoolide ülemastmes vabalt spetsialiseeruda, arendada välja nn eliitkoole? Alles praegu on ühiskonnas saanud eluõiguse ka mõte, et kõigile kõva põranda jalge alla ehitamine on vältimatu, kuid see ei tähenda, et keskmise järgi peaks ehitama ka lae, mis andekate kasvamist enneaegu takistama hakkab.
Keskklassi õnn, teiste õnnetus
Keskmiste näitajate jumaldamine on viinud meile märkamatult keskpärasuse soosimiseni. Juba aastaid peaks igaühe õnn reklaamtekstide järgi seisnema pääsemises arvestuslikult keskklassi liikmeks. Keskklassi huvide esindamisele pretendeerivad peaaegu kõik erakonnad. Keskklassi definitsioone ja alamliigitusi on maailmas palju, ühisjooneks see, et mõõtu annavad ainelised komponendid. Varem määras ka haridus, ent ajal, mil bakalaureuste hulk igas aastakäigus ületab poole kõigist sündinutest, ei ole enam võimalik eristada „valgekraesid” „sinikraedest” ja seda eriti vabameelsetel Põhjamaadel, kus tegelikus elus pole kraed enam ei ametnikul ega töölisel. Nii Eestiski, kus võime väita, et kes see muu ikka keskklassi kuulub kui inimene, kellel on kinnisvara (maja, aga miks ka mitte korteriomand), auto või kaks, ta on laenuvõimeline, see tähendab, et tarbib võlgu. Kuid peaasi, et tarbib, keskklass peab ju käimas hoidma maailmamajanduse praegu tõrkuvat mootorit.
Ajakirjast Economist sai möödunud nädalal lugeda, et kogu maailmas kuulub keskklassi juba rohkem kui kaks miljardit inimest, see tähendab, peaaegu iga kolmas maakera elanik. Jõukates Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides määratleb end keskklassina üle poole ühiskonna liikmetest. Iseenesest loogiline, et keskel on kõige rohkem inimesi. Keskklass on ühtaegu demokraatia stabiilsuse allikas, väidetakse Economistis. Lisada tuleb, et see on ka kiireid poliitilisi muutusi otsustavalt pidurdav jõud. Ja jõukas ühiskonnas, kus keskklassil on palju kaotada (elustiil ja asjad), püüab ta instinktiivselt takistada järske muutusi, reforme ja riskivõtmist.
Kokkuvõttes kaotab oma vaid edasipüüdlikkusena näiva alalhoidlikkuse tõttu ka keskklass, aga kuna see selgub alles hiljem, siis on ju lihtne keelduda seda uskumast. Keskklass pole uue poliitika tekkimise põhjus, vaid selle rakendamise tagajärg. Ja kuigi keskklass on kõige huvitatum haridusest, laste koolitamisest ning heaolu taastootmisest, ripub ta üsna visalt kehtiva kasvumudeli küljes. Mida ütleb keskklass, kui valgustatud peadele selgub, et vana mudeli järgi kasv enam võimalik ei ole? Ta ütleb, et teda ei huvita, valitsejad peavad tagama keskklassi vana elustandardi kestmise, sest neil, keskmikel, on „õigustatud ootus”, nad on sellega (majanduskasvuga, palgatõusuga jne) juba arvestanud ja vastavalt laenu võtnud, lennukipiletid juba ära ostnud. Vastutus on aga ühepoolselt ainult rahvavõimu (ajutiste esindajate), mitte kodaniku jagu selles omavahelises tasakaalustamata suhtes. Kehv tehing riigile. Ja ega sellise surve all auväärselt valitseda ning ratsionaalseid otsuseid teha pole kerge.
Ühine töö, ühine au
Kui aga eeldada, et lakkamatud tehingud riigivõimu ja keskklassi vahel on paratamatus, siis oleks kena, kui vähemasti ühel poolel selles tehingus oleks oma aukoodeks, millest juhinduda. Keskklassil ei saa juba tema enda määratluse laialivalguvuse tõttu olla mingit aukoodeksit. Millised saaksid olla auväärsed tehingud? Parimal juhul on tehingud „pooli rahuldavad”, mitte enamat. Klassidel on ajaloos olnud küll klassiviha, aga mitte klassiau. Seisustega on kindel aukoodeks aga alati lahutamatult kaasnenud. Siim Kallas osutas 30. jaanuari Sirbis, et Eesti Kaubandus Tööstuskoja kodulehel leidub 75 eetikakoodeksit, lisades, et selliste koodeksite olemasolu on küll hea märk, kuid kui pole ühtki menetlusjuhtumit, tekib kahtlus, kas ehk pole koodeksite kehtestamine olnud silmakirjalik. Torkab muuseas silma, et vaid üks neist viidatud koodeksitest, leivaliidu oma, on aukoodeks, muud räägivad pigem eetikast ja heast tavast, olles seega ähmasemad. Ka avaliku teenistuse seaduse lisana jõustatud avaliku teenistuse eetikakoodeks on sellevõrra kena udujutt, et selle 20 punkti alusel pole vist küll kunagi kedagi avalikust teenistusest lahkuma sunnitud. Depolitiseeritud avalik teenistus, nagu seda Eesti seadus ette näeb, on kahtlemata hea asi, kuid eetikaküsimustes ei tohiks tsiviilteenistus ja poliitiline teenistus lahutatud olla. Aukoodeks peaks neil olema ühine. Kuni pole, seni pole ka lahendust tuntud jokk-käitumise lõpetamiseks. Nimelt peab eetikakoodeksi järgi (punkt 3) ametnik järgima oma tegevuses kodanikelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahet. Kui tegemist on küll õiguspärase, kuid autu korraldusega, peab ametnik seda täitma, ning auküsimuses poliitikule väljakutset ta esitada ei saa. Olgu see näiteks. Kuigi lühike dokument, on avaliku teenistuse eetikakoodeks vastuolusid täis ja vajaks erikäsitlust. Siinkohal on oluline, et ametnikel ja poliitikutel pole võimalik kehtiva ühise väärtussüsteemi alusel teenistust pidada. Ja pole siis ka ime, et see teenistus välja paistab kui hunnik lahendamatuid vastuolusid. Näib koguni, et ametnikud ja poliitiline võim on omavahelises leppimatus vastasseisus: üks seltskond kaitseb ametkondlikke,
teine oma valijarühma huvisid. Ja see kõik toimuvat rahva arvelt. Olgugi et see näivus on tõest kaugel, ei tunne avaliku teenistuse apoliitilised ja poliitilised esindajad sugugi alati, et veavad sama koormat ja kannavad ühiselt vastutust.
Aasta tagasi oli Sirbi iseseisvuspäeva päevakorras meediavõimu küsimus, sel aastal pakun arutamiseks, kuidas saada kodanikuühiskonnas avaliku teenistuse pidajad, tsiviil- ja militaarametnikud ning poliitikud senisest paremini ühe mütsi alla. Kui niikuinii tuleb ajada enamusele pahatihti raskesti arusaadavat vähemuse asja (ega 200 aastat tagasi talupojad ju ka ei tahtnud sugugi taibata, miks Adam Smithist valgustatud aadel neile pärisorjuslike koormiste asemel vaba lepingut peale surus), siis ainus viis seda tõhusalt ajada on käituda ühiste mängureeglite, aukoodeksi järgi. Seda praegu pole ja seda ei pea ka kirja panema. Kirjutamata kokkuleppeid ongi kõige parem pidada, sest nende täitmisel ei ole võimalik formaalsustesse takerduda. Kui avalik teenistus peab oma aust kinni, küll peavad omast ka literaadid, linnakodanikud ja talupojad – maksustatavad tahavad lihtsalt oma maksude eest kaitset vastu saada, muistse korra järgi ühe ratsamehe jagu iga 15 adramaa pealt. Ei midagi enamat.