Dokumentaalfilm „Rändajad“ (Klara Films, Eesti 2024, 71 min), režissöör Eva Sepping, stsenaristid Eva Sepping ja Anti Naulainen, operaatorid Eva Sepping, Markus Orav ja Epp Kubu, helilooja Ann Reimann, produtsendid Edina Csüllög ja Liis Nimik.

Eva Seppingu dokumentaalfilmi­debüüt „Rändajad“ on harukordne selle poolest, et ilmselt on see üks viimaseid Eestis tehtud filme, mis räägib Venemaa eestlastest XXI sajandi esimesel poolel. Arvestades kujunenud geopoliitilist olukorda, kus Venemaale pääs on meie filmitegijaile võimatu ja Putini vallutusretk Ukrainas lõhestab jätkuvalt vene keelt kõnelevate inimeste peresid, tundub väga ebatõenäoline, et sama teemat saaks kohapeal üles võetud usutluste või kaadrite kaudu niipea käsitleda. Kui minna täpsemaks ja keskenduda vaid Siberi eestlaste lugudele, siis on Eesti filmi andmebaasi ehk Efise andmetel seda teemat käsitletud vaid kolmes filmis: enne Eva Seppingut Reet Kasesalu dokumentaalis „Tõe ja vabaduse eest“ (1958) ja Renita ja Hannes Lintropi 2000. aasta dokfilmis „Meie“.

Sepping hoiatab vaatajat juba filmi algul, et võtted on tehtud enne Venemaa täieulatuslikku sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris. See seab paika ka ajalise taustsüsteemi, millega arvestades filmi vaatama hakata, sest Ukraina sõda on muutnud ilmselt filmi tegelaste elus nii mõndagi.

„Rändajad“ toob vaatajani kunagiste Krasnojarskisse väljarännanute järeltulijate loo. Kolme naist ehk kolme põlvkonda ühendab Krasnojarsk ja selle ümbrus. Linda, neist vanim (92aastane), on üle elanud sõjaaja, elab Pulani külas, räägib eesti keelt veel enne sõda levinud vad-tegusõnavormi kasutades („tapsivad“, „röövisivad“, „läksivad“). Miili (65aastane) on sündinud samuti Pulani külas, elab Krasnojarskis ja tunnistab, et mõtleb juba vene keeles. Krasnojarskis sündinud Maša (26aastane) huvitub küll oma juurtest, aga eesti keelt ei oska.

Ülem-Bulanka küla asutati 1861. aastal. Esimene venelane kolis külla sada aastat hiljem, nagu on rääkinud küla­vanem Vladimir Saar 2008. aastal*. „Rändajad“ vaatab tagasi küla ja selle asutajate ajaloole Linda abiga, tolle maailm on taandunud aga mälestustele ja külatänavale avanevale köögiaknale. Teda külastavad lapselapsed ja lapselapselapsed, kõige usalduslikum suhe näib tal aga olevat filmitegijatega, kellega saab emakeeles vabalt oma mõtteid ning meenutusi jagada. Kui Linda tähistab minevikku, siis Miili on kahe jalaga olevikus. Tal on administratiivne amet: „ajab inimesi zakon’i järgi“, nagu ta ise ütleb. Samas tuleb tal pidada kodus tuliseid vaidlusi poliitika üle abikaasaga, kes armastab viina võtta, aga sünnipäeval vaatab armastades silma ja laulab krokodill Gena laulukest.

Alles ellu astuv Maša märgib tulevikku, lootust, et eesti keel ja kultuur kestab kõige hullemate ajalooliste pöörete kiuste. Keele ja kultuuri kestmine kõlab sõnades patriootiliselt õõnsalt, isegi bürokraatlikult, kuid seda vaid siin ja meile. Sealtpoolt on vaade hoopis teine. Maša/Maria võtab osa kohaliku eesti seltsi tegevusest ja uurib oma juuri, ise veel sõnakestki keelt oskamata. Ta unistab ka Eestis õppimisest ning on aktiivne Aleksei Navalnõi toetaja. Navalnõi valimiskampaania kaadrid aastast 2018 on hea võimalus meenutada lähiminevikku, kuid osutavad vananenud infona filmi ühele peamisele puudusele – selle veidi hiljaks jäänud valmimisele. „Rändajad“ oleks mõjunud värskena veel aastal 2022, praeguseks on aga sedavõrd palju juhtunud, et Mašast rääkivast epiloogist enam ei piisa. Kahjuks ei saa vaataja teada, mis on saanud Miilist ja Lindast, kes ilmselgelt oma kodukohast ei lahku. Maša käekäik tõmbab aga kaasa ja filmi käivitavaks mootoriks saab uudishimu, mis sellest noorest ilusast „eesti“ tüdrukust saab. Siin tuleb taas mängu see, mida me nüüd Venemaast teame, ja see võimendab kaasaelamist. Eesti kontekst on ka „Rändajate“ mõistmise aluseks, teiste riikide vaatajale jääb üldistusjõudu aga napiks.

Eva Seppingu lähenemine oma tegelastele ja nende elukeskkonnale on küps ning vaoshoitud: ta ei sekku ega survesta neid tegema või ütlema midagi, mida nad ei taha. Emotsioon tuleb pigem nende endi räägitud lugudest kui pildis nähtavast. Siberi metsade ja maastike ilu vaheldub trööstitute külapiltidega lagunevatest taludest ning tööstusliku linnapoeetikaga, kus päike loojub korstnate ja tornide rägastikku. Peategelaste lugudele annavad lisaväärtust värvikad kõrvaltegelased: Lindalt jäätiseraha nuruv lapselapselaps, Miili mužik, kes kõigele vaatamata ikkagi armastab, ning Mašaga uut aastat vastu võtvad sõbrad, kes unistavad samuti paremast tulevikust. Märkimisväärt on ka see, et Sepping on kujutanud nende usku paremasse homsesse just seoses vana aasta ärasaatmisega, millest sai Nõukogude ajal omaette lootuse pühitsemise rituaal.

Selgelt on tajutav sisuline dünaamika: geograafiliselt algab ja lõpeb film Eestis, tunda on ka gradatsiooni küla ja linna, oma keele hoidmise ja muus maailmas lahustumise vahel. Laiemas plaanis lahkabki Sepping ühe rahvakillu kultuurilise säilimise võimalusi. Ta otsib vastust küsimusele, mis on rahvuslik minateadvus, milles see ilmneb ja miks ikkagi ei kao. Miili lapselapsed tunnevad end pigem venelastena, neist veidi vanem Maša on aga valmis naasma oma juurte juurde, vaatamata justkui selgetele tulevikuväljavaadetele Krasnojarski krais. „Rändajad“ räägib imperialistliku Venemaa jätkuvast püüust rahvuskultuure nõrgestada ja välja suretada. Kiluvõileiva söömine ja kaerajaani harjutamine kohalikus eesti seltsis võis olla mõeldav veel enne praegust Venemaa ja NATO vastasseisu, praegu tähendab selliste ettevõtmiste korraldamine ilmselt riski saada „välisagendi“ tempel või siis peab Miili ise hakkama oma rahvuskaaslastele zakon’i seletama. Sepping näitab võidupüha tähistamise kaudu, et Putini Venemaal on juurdunud võitjariigi müüt ja armeekultus, mis peidab enda taga ilmeksimatu suure juhi kuvandit.

Kaudselt esitab Sepping juba Nõu­kogude ajal laulu pandud küsimuse „gde natšinajetsa rodina?“ ehk „kust algab kodumaa?“. Seda küsib filmis otsesõnu ka Miili abikaasa, odavatest sigarettidest käheda häälega hea­südamlik ja lihtne töömees, kelle mõtted on riigitele­visioon oma propagandaga krussi ajanud. Miilile ongi aga kodumaa Venemaa ja seda ei saa talle ette heita, sest seal ta ju elab ja on seal ka sündinud. Niisamuti on Eesti kodumaa siinsetele vene keelt rääkivatele inimestele, olgu nende vanemad või vanavanemad pärit Tatarimaalt, Marimaalt või Ukrainast. „Rändajate“ Maša annaks sellele kodumaa küsimusele aga nüüd ehk hoopis teise vastuse. Kahjuks ei saa me teada, millise.

Eva Seppingule on see esimene töö dokirežissööri ja -stsenaristina. Selge, läbimõeldud ülesehitus hoiab filmi koos, kõrvaltegelased lisavad emotsiooni ja elulisust, kaadrites vilksatavad kassid on omamoodi finessiks, markeerides universaalsust.

Kõige selle juures jäävad aga segaseks paar tehnilist nüanssi: arhiivifotode animeerimine ja mõneti ka helitaust. Mida annab juurde see, et sajanditagustel perekonnafotodel kallid kaimud silmi pööritavad? Pigem mõjub see koomiliselt ja lõhub narratiivi. Ann Reimanni algupärane saatemuusika on peaaegu ideaalne (ei tüki esile, vaid aitab stseene emotsionaalselt ilmestada), aga kokku sulatatud laulud muutuvad ühtlaseks arusaamatuks pudruks. Võib-olla see ongi taotluslik, märkides me endi kaugenevat vaadet pärimusele? Võib aru saada ka soovist tekitada rahvalaulude kokkusulatamisega teatud ajakaja efekt, seda enam et laulud on võetud meie rahvamuusika­arhiivist, mitte Siberis kohapeal salvestatud. Ja kes teab, võib-olla polegi arhiivides Siberi eestlaste laule.

Eva Seppingu „Rändajad“ moodustab mõttelise paari Marianna Kaadi hiljutise dokumentaaliga „Viimane reliikvia“ (2023), kus näidatakse elu tänapäeva Venemaal. Teinekord tulebki käia kaugemal ära, et märgata, kui hea elu Eestis tegelikult on. Sellised filmid seda ka võimaldavad.

* Jaanus Piirsalu, Siberi kõige kõvem eestlane pidas koduküla 150 aasta juubelit. – Eesti Päevaleht 28. VII 2008.