Kuigi RAM i ja Mikk Üleoja peadirigendidebüüdi kavas oli pearõhk nüüdismuusikal (nende seas ka kaks eesti esiettekannet!), alustati kontserti meie koorimuusika kullaprooviga, Cyrillus Kreegi (1889–1962) „Taaveti lauluga nr 137” („Paabeli jõgede kaldail”, 1938). Selle ettekandes panid kohe kuulama mitmekülgne dünaamikarežii oma diminuendo’dega fraasilõppudes ja ka häälte erksalt markeeritud sisseastumised. Esitusele lisasid väljapeetust samuti kõnekalt lavastatud pausid ja tämbrilises mõttes sügavalt kandvad bassid.
Pärt Uusbergi (1986) esiettekandeline „In monte Oliveti” („Õlimäel”, 2011; tekst liturgiast) haakus oma heakõlalise helikeele, harmoonia ja vaimsusega eelnenud Kreegi lauluga nii hästi, et korraks tekkis isegi ulmeline kujutluspilt: kui Kreek kirjutaks muusikat praegu, XXI sajandil, siis võikski see kõlada umbes nii nagu Uusbergi vastvalminud koorilaul. Uusbergi loos oli esituslikult hästi välja toodud muusika sisemine arendus avara kulminatsiooni suunas ja tundlikuks oli kujundatud ka dünaamika. Kuigi – tenorite sisseastumine pärast generaalpausi võinuks ju täpsem olla…
Mart Jaansoni (1966) esiettekandeline kantaat „Issanda armastatu” (2011) meeskoorile, baritonile (Tõnis Kaumann, Olari Viikholm) ja lugejale (Alo Rammo) on kindlasti üks sisukamaid teoseid, mis mul Jaansoni senisest loomingust kuulda on õnnestunud. Siin oli tunda suurt ambitsiooni ja kõrgeid sihiseadmisi, samuti huvitavaid tonaalseid-polütonaalseid konstellatsioone ja ettekandes teatraalsetki dramatismi.
Kuid ilmnesid ka mõningad agad, mis näisid viitavat väikestele küsitavustele mitte niivõrd ettekandes, kuivõrd kõnealuse suurvormi kompositsioonis endas. Näiteks kippus muusikaline arengukaar oma teekonnal läbi liturgilise muusika arhetüüpide (paralleelsed kolmkõlad à la õigeusu kirikumuusika), postmodernistlike kooskõlade, vokaalsolisti numbrite ja kõneteksti episoodide muutuma pisut hüplikuks ja killustatuks. Seda enam, et üks keskne kulminatsioon „kerkis pinnale” ilmselt liiga väikese ettevalmistusajaga, justkui „juhuslikult”.
Ka võis tunduda, et loo lõpus oli lugeja kõneteksti üldse ehk natuke palju, kuna see hakkas muusikalist arengut tempode ja dünaamika mõttes juba pisut tagasi tõmbama. Kuid need on vaid detailid, mis teose sisemist mõttelõnga õnneks kordagi ei katkestanud.
Kontserdi teise poole täitnud Henrik Ødegaardi (1955) liturgiline suurvorm 19 osas „Te lucis ante terminum” („Sind videviku valguses”, 2006/2011) gregoriaani koorile (Vox Clamantis), meeskoorile ja löökpillidele (Madis Metsamart, Vambola Krigul) oli oma mitmetasandilise kompositsiooniplaaniga küll hästi põnev teos. Kusjuures Vox Clamantis ja RAM olid oma dirigentidega paigutunud kirikuruumi eri külgedesse. Eelnimetatud mõttetasandid hakkasid seetõttu mängima juba kõlasfääris läbi Vox Clamantise ja RAM i koosmusitseerimise sünergia, aga ka stiililise ambivalentsuse tähenduses (näiteks gregoriaani pikk monoodia versus meeskoori lühikese artikulatsiooniga süllaabiline laul). Lisandus orkestraalne moment tänu löökpillide läbikomponeeritud partiile.
Esituslikus mõttes mõjusid väga puhanud kõlaga aga RAM i tenorid osas „Hümn” (nr 7) – polegi neilt varem nii ühtlast vokaalansamblit kuulnud. Ja mis puutub kahe dirigendi – Mikk Üleoja ja Jaan-Eik Tulve koostöösse, siis lõpueelses „Salve Regina’s” (nr 18) võis eriti hästi jälgida, kuivõrd täpselt nad teineteisega arvestasid ja tempo nagu teatepulka „käest kätte” üle võtsid.
No nii – uue peadirigendiga on RAM nüüd nüüdismuusika toel teinud igati õnnestunud alguse. Eks järgmistest sihiseadmistest juba järgmine kord.