Homme, 9. juulil esietendub Soontaganal Pärnumaal pärimuslavastus ?Soolaev ehk eesti mees ja tema sugu?. Trass, pärimus ja eestlase sugu on allusioone loov komplekt. Mis seal maalinnas juhtub ja mis koht see selline üldse on? Tundub üsna metafüüsiline.
Meil siin Eestimaal on hulganisti ?antiikseid teatreid?, kunagise kireva eluvõitluse tummi tunnistajaid ? Rakvere ja Haapsalu ordulinnus, Viljandi lossimäed, Pirita ja Padise klooster, Tartu Toome ? kus vahel jälle teatritükke esitatakse. Kuid on ka tuntud, ent veel kasutamata kohti, nagu Toolse müürid mere kaldal või Maasilinn Väikese väina ääres. Kohti ja kunagisi kiviehitisi on Eestimaal hulga, nagu ka kalmeid, ohvrikive, linnuseid. Nad on kõik tähistatud tulpadega, millel seisab kiri: ? riikliku kaitse all?! Kuidas me neid kaitseme või mida on meil nendest mäletada? Mulle on see elamise ja tegutsemise vajadus, tarve. Varbola, Lõhavere, Iru, Keava, Lohu ja Soontagana… Kunagised linnused ja varjupaigad, aga ka meie esivanemate linnad, seisavad rohtu kasvanult, võsarinne üle vallide, vahel harva keegi teeb tuld, säristab rasva maakamarale, torgib tokiga kultuurkihti. Me kaitseme keskaegse Tallinna igat ruutsentimeetrit, leiame Euroopast raha ja püüame taastada vanalinna kunagisel kujul, sõimleme, nii et veri väljas.
Kuidas on õige taastada, kellel on õigus, aga ikkagi taastame. Linnuste, maalinnade ruutsentimeetri haaval läbikaevamiseks, ülesehitamiseks meil jaksu pole. Mõisate jaoks on, kirikutele ja kloostritelegi jagub. Varbolas puhastasime kaevu ja ladusime üles väravarinnatise, Soontaganal panime püsti vaatetorni ja niidame iga suvi heina maha. Meie linnamägedel on eriline vägi ja selle väe äratundmiseks, ülesleidmiseks loome, pajatame ja laulame nüüd Soontaganal.
Kaasa teeb huvitav näiteseltskond. Mida te neile esimeses proovis rääkisite?
Igal paigal on oma nimi, igal kühmul, kivil, salul, teel ja talul. Nii ka mälestus, pärimus ? mis juhtunud, kes midagi teinud või öelnud, kuidas siis läks ja mis temast sai.
Soontagana lähemast ümbrusest on pärit prohvet Järve Jaan, siin on tegutsenud metsavend Hirmus-Ants ja kroonik Läti Henrik. Soontakkide suguvõsa, pidas muistsest põlvest peale maalinna kõrval talu ja lahkus sealt 1969. aastal.
Kas pärimust saaks teatrisse tuua ainult suvel ja looduses või tuleks see kõne alla ka pimedas teatriruumis?
Kunagi edaspidi tahan lavastada rannarootslaste loo. Alusmaterjaliks on Olev Remsu ?Haapsalu tragöödia? ? romaan, mille põhjal olen palunud sõpradel kirjutada näidendi ?Armastuse saar?. Olen käinud uudistamas Ruhnul ja Noarootsis, kolanud ringi Vormsil, kogunud mälestusi ja ostnud raamatuid. Ainest on hulga ning põnevat, kuid kui niisugune etendus sünnib, siis sees, seinte vahel. Muidugi mitte pimedas ja teki all, hoopiski näiteks Rootsi Mihkli kirikus või Tallinna Linnahallis. Ka pärimusteatril Loomine peab olema oma tuba, ulualune, kuhu kutsutakse videvikku pidama, mõistujutte kuulama- vaatama, et mida keski ajast ja asjameestest teab, arvab, möönab, vidistab. Vabaõhumuuseum on aastaid pidanud plaani oma krundile üles panna vana, aga päris seltsi-rahvamaja (kui veel kõlbulikku oleks!). Seal oleks pärimusteatril oma kodu ja kutsuv lambike aknaaugus. Loomises loovad ja laulavad, mängivad ja tantsivad kõik, kellel indu ja tahet jätkub maarahva meelevallas end hästi tunda. Ja et nõnda ka saab ? et on tore end tagasi mõelda ja nõnda olla ja taas läbi elada esivanemate kirgi ja kujutlusi, valu, ahastust, võllanalju ja armastust.
Mida arvate praegu meie teatris toimuvast?
Ei oska midagi ümmardavat öelda, piriseda ega sarjata. Kiita küll, kui olen ära vaadanud histrioonide kaasakiskuvad, põlemisi tehtud lavatööd. Eesti sõnalavastusteatris on oma moodsad autorid, noored himuga otsivad lavastajad ja külatäis põnevaid tüüpe, särtsakaid näitlejaid. Meil on riigiteatrid, kelle mängukava matkib harivalt Londoni, New Yorgi ja Pariisi teatrite repertuaari. Me suudame ja oskame olla kõigega kursis ja näidata seda oma rahvale linnas, külas, koolis.
Küsinud
Rait Avestik