Toivo Raidmetsa näitus “Barokist dadani“ Rotermanni soolalaos 9. XI – 14. XII.
Toivo Raidmets on eesti sise- ja mööblikujunduses radikaalne tegija. Ta alustas 1970. aastate teisel poolel mööblidisainerina tööstuses, ent suundus üsna pea unikaaldisaini ja näitusekujunduse maailma. Nüüd on ta valmis saanud oma loomingut ühendava lavastusega Rotermanni soolalaos, kus kohtuvad tema ruumiillusionisti ambitsioonid, tehtud tööde ja hetke tegemiste katked.
Ühe isikunäituse sees jõuab meieni muu hulgas korraks taastatuna ka disainiajaloo peatükk, mil eseme funktsiooni ja vormi sõjajärgselt tekkinud ning kaua kestnud ratsionaalset ja modernistlikku tähendust radikaalselt muudeti, mille tulemusel tekkis ka Eestis omalaadne antidisainilik nähtus. Raidmetsa näol on tegu kohaliku antidisaini-mehe ja modernismikriitikuga. Liiga lihtne ja selge on talle igav, mängulised tendentsid ja hübriidobjektid on ahvatlevamad. Ta ei otsi disainerlikke lahendusi, vaid liigub eelkõige visuaalselt väljenduslikul pinnal. Ja ehkki käesolev näitus kannab Sirje Helme 1990. aastal Raidmetsa kohta kirjutatud artiklilt laenatud pealkirja, on kollaažilik väljapanek tekkinud autori omal valikul ja selles avaldub tema kahtlemata mitmekesine loomus.
Raidmetsal oli ebaõnne sattuda tegutsema nõukogude aja lõpupoole, mil oli võimatu teostada oma kavatsusi tootedisainerina. Teisalt, viletsad tootmisolud justkui sundisid kunstnikuks ja võimaldasid tegutseda tunduvalt põnevamaid, ebapraktilisemaid ja loomingulisemaid lähenemisi lubaval alal. Raidmets alustas pärast kooli tööstuses (Tartu mööblikombinaadis 1982 – 87) ja lahkus sealt perspektiivituse tõttu – viie aasta jooksul tehtud tööst ja kavanditest jõudis väidetavalt reaalselt tootmisse vaid üks – ning jätkas võimalusterohkes ARSis (1987 – 1995) unikaalmööblit ja näitusekujundusi luues.
Soolalao saalist on Raidmetsa käes saanud efektne lava, kus ta ise esineb. Arusaadav, sest näitusekujundused, ambitsioonilt tegelikult ruumide lavastamine, olid Raidmetsale ja paarile tema põlvkonnakaaslasele oluline loominguline väljund. Raidmets esindab ilmekalt seda perioodi ja nähtust, mille puhul kujundus on näituse juures võrdselt oluline eksponeeritavate esemetega, ja rakendab seda võtet ka sellel näitusel. Soolalao suur teise korruse saal on Raidmetsa-suguse keskkonnalooja jaoks ideaalne pind, mille ta on mõnuga oma tahtele allutanud. Ruumi, mis on oma suuruses nõudnud näituse usutavuse saavutamiseks ohtralt füüsilist materjali, täidab keskel suur veesõõr, kattes olulise osa saali põrandast. Tagumine peegliga kaetud otsasein dubleerib ruumi mahtu ja selles sisalduvat ning kunagi (1990) Helsingi Esplanaadile loodud valgusest sätendav lauavirn ruumi keskel uhkes taasesituses annab edasi olulisima Raidmetsa loomingulisest püüdest – tegutseda (ka sisekujundajana) võimalikult isikupäraselt ja vabalt, olla pigem sõltumatu kunstnik kui kataloogisirvija.
Sellele vaatamata on Raidmets kahtlemata oluline ka tarbevormi loojana, enamik eksponeeritud laudu ja istmeid on ülevoolavale vormile vaatamata igati funktsionaalsed. Selle tõestamiseks on näitusesaali aktsentueerimiseks laiali loobitud mööblit, mis kirjeldab Raidmetsa loomingulisust veidi piiritletumates tingimustes: tool on tal ikka tool ja laud on laud. Raidmetsa kaubamärgiks kujunenud veider materjalikasutus ja ootamatu vorm kõnelevad nii kommunikatsioonivajadusest kui ajastust, kus ta tegutseb (tehnoloogiline baas polnud 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul teatavasti eriti kõrgelt arenenud), ning avaldub eelkõige robustsetes materjalides nagu väänatud raudtoru, nöör ja jämedad poldid ning nende kasutuses ja viimistluses. Vorm on tavaliselt peaaegu allumatult, lausa mässumeelselt veider, kuid funktsioon on aus ja usaldusväärne.
Ei saa öelda, et tema looming oli just tarbimiskriitilisusest välja kasvanud, nagu see oli Euroopas juba mõnda aega toiminud samasuguse lähenemisega rühmituste ja disainerite puhul, kuid (ajastu)iroonilised, postmodernistlikult mitmeti viitavad ja pretensioonikad olid ja on tema tööd kindlasti.
Seinale projitseeritud slaidiprogramm lisab tunnistust võimekusest, pakkudes ülevaadet valminud sisekujunduslahendustest, peamiselt realiseerunud näituse- ja sisekujundustest (Eeslitall, Bonnie & Clyde, Viinistu restoran jm).
Tänaseks on kunagi tootedisainerina alustanud Raidmets ratsionaalse disaini juures tagasi. Kunstiakadeemias õpetamise kõrvalt (aastast 1995) on ta loonud mõned kindlalt töötavad tooted, mis ka näitusel eksponeeritud: diivanilaud Tea, nagi ning toolid Mart ja John.
Ilmselgelt saab näitusel aimu, et Raidmets on õnnelik oma tegevuseks juhtunud aja üle, mis võimaldas tegutseda vabamalt, ning rahulolev, et on julgenud luua objekte eelkõige spontaansust ja loovust rakendades, takerdumata kindlasse käekirja, moodi või trendi. Näituse kokkupanek on olnud kindlasti suur nauding ja privileeg. Täna on selline tagasivaatav show-lahendus kui mitte niivõrd vaimustav, siis kindlasti ootamatu ja ajastuspetsiifilise lavastusena meeldiv üllatus.