Festivali avakontserdil 27. XII sai kuulda eesti muusikat. Märt-Matis Lille (1975) esiettekandes kõlanud „Swinging song” on kirjutatud 2007. aastal Visby heliloojate keskuses ning lähteallikaks on olnud kiigelaul eesti rahvamuusikast, samuti india klassikaline muusika, mille uurimisele helilooja on viimasel ajal pühendunud. Seega muusikas pole siin mingit seost muusikastiiliga swing, mis ingliskeelses pealkirjas võib kõlada pisut eksitavalt.
Küsisin Märt-Matis Lillelt festivali lõppedes, millised muljed tal festivalist jäid ja mida ta arvab Visby toomkiriku orelist: „Väga huvitav oli teiste maade kohta muusika kaudu rohkem teada saada. Kõige suurem avastus oli vahest Poola, kelle puhul me vist ei kipu teadvustama, kui vana kultuurimaa see ikkagi on (selles mõttes, et kus on meie renessanss- ja barokkheliloojad?). Toomkiriku orel oli rahuldav. Väga palju registreid seal küll polnud ja kaks manuaali ei paku ka just eriti palju kombineerimisvõimalusi, aga kahemanuaalse oreli kohta on ta põhimõtteliselt täiesti rahuldav.”
Küsisin kommentaari ka organist Ulla Krigulilt: „Visby katedraali orelile on iseloomulikud ümara romantilise kõlaga registrid, mis on eriti sobilikud romantilise muusika esitamiseks. Oma üllatuseks leidsin sobivad kombinatsioonid ka kaasaegse muusika tarbeks. Kuna Märt-Matis Lill soovis kasutada peamiselt üksikuid registreid, andis too pill erinevate ühe kõrgusega registritega üsna piisava valiku. Minule meeldis pilli hääl väga ja seda oli äärmiselt mugav mängida, eriti kiidan mõnusat seljatoega pinki, mida küll kontserdil kasutada ei saa, kuid mis jumalateenistusel väga marjaks ära kulub.”
Elamusi pakkus poola muusika
Festivalil pakkus enim eredamaid elamusi poola heliloomingut läbi aegade tutvustav kontsert „Listen to Poland!”, mis toimus 29. XII. Siin kõlasid esiettekandes kahe poola helilooja teosed, neist Andzrej Dziadeki (1957) „An inpression from Gotland” (2007), nagu pealkirigi vihjab, on inspireeritud Gotlandi loodusest. Helilooja mainis vestluses, et on Gotlandil käinud tegelikult kaks korda, esimest korda umbes kümme aastat tagasi. Teise poola esiettekandena kõlas Hispaanias elava poola helilooja Alina Blonska (1974) teos „Avgrund” (2007). Teose rootsikeelne pealkiri tähendab eesti keeles nii põrgut kui kuristikku. Blonska peab oma lugu suuresti autobiograafiliseks, kuna see kajastab tema enda läbielamisi viimasel aastal, mille jooksul kogetud emotsioone ta püüdis muusikasse kirjutada. Autor valis loole rootsikeelse pealkirja, kuna kirjutas selle Rootsis, rootsikeelne sõna „avgrund” kannab ka tema meelest endas tugevamat alatooni kui emakeelne või ka inglise- ja hispaaniakeelne samatähenduslik sõna.
„Visby toomkiriku orel pole küll kuigi suur, ainult kahemanuaalne pill, kuid sellel on siiski suurepärased võimalused, nii helitugevuse kui dünaamika osas,” vastas Blonska, kui palusin tal jagada muljeid, kuidas tema teos Visby toomkiriku orelil tema meelest kõlas. „Olin tõeliselt võlutud sellest, kuidas mu teose forte-kohad sellel pillil kõlasid. Kõlaline lõpptulemus oli väga jõuline, nagu ma olingi ette kujutanud ja mida ma teost kirjutades ka lootsin saavutada.”
Tulerituaal ja staatilised foonid
Üks ulatuslikumaid teoseid festivali kavas oli esiettekandes kõlanud läti helilooja Indra Riše (1961) „Fire Ritual” („Tulerituaal”, 2007), millel on otsesed seosed pööripäeva-aegse tulerituaaliga, mis Lätis seniajani toimub. Autor järgib tulerituaali vormilist ülesehitust isegi oma muusikas. Tulerituaal on küll ehk paganliku taustaga toiming, et saada energiat kõrgematelt jõududelt, eesmärgiga vaimselt puhastuda. Indra Riše sõnul osales ta mõni aeg tagasi ühes sellises tulerituaalis, millest saadud emotsioonid olid niivõrd tugevad, et sundisid seda kõike uues oreliteoses kajastama. Nii et selle teose puhul oli tegemist programmilise muusikaga.
Leedu helilooja Rytis Mazulise (1961) uudisteost „Canon sumus” (2006) iseloomustas staatiliste kõlafoonide kasutamine. Loo esitamiseks läks tegelikult tarvis kolme assistenti, sest muusikaline materjal koosneski heakõlalistest klastritest oreli kahel manuaalil ja pedaalidel ning assistentide ülesanne oli vahetada oreli registreid. Tulemuseks oli meditatiivne helimaastik, sest harmooniline plaan püsis teose vältel ju muutumatuna, vahetusid vaid registrid. Mis puutub teose loomise tagamaadesse, siis mainis helilooja, et kui ta seda teost siin Visby heliloojate keskuses kirjutas, mõtles ta väga palju ühe oma sõbra peale, kes oli vähki suremas. Teose pealkiri aga pärineb Uuest Testamendist, kirjast roomlastele.
Kokkuvõttes olid kõik kontserdid väga erinevad. Näiteks Läti kontsert näitas orelit tõelise pillide kuningana, nimelt särava tämbriga katedraali-instrumendina, ent võib-olla oleks ehk oodanud rohkem piano-varjundeid. Eesti kontsert oli emotsionaalses plaanis küll kargem ja reserveeritum, kuid demonstreeris oreli värvispektrit küllaltki mitmekülgselt. Poola kava, nagu mainitud, näitas selle maa pikka kultuuritraditsiooni, tutvustas aga ka põnevaid ja värvikaid uudisteoseid.
Visby rahvusvaheline orelifestival sai teoks esimest korda ning selle idee algataja oli Visby heliloojate keskuse juhataja Ramon Anthin. Igatahes on sellelaadset koostööd korraldajatel plaanis jätkata edaspidigi, festivali toimumisaega nihutatakse ehk rohkem suvele lähemale. Visby orelifestival oli ka ava-, või õigemini eellöök ISCMi maailmamuusika päevadele, mis 2009. aastal peetakse kolmes Rootsi linnas Visbys, Växjös ja Göteborgis ja mis kannavad alapealkirja „Listen to the World”.