Ajalugu

Ajaloost ei saanud mööda ükski esineja ega muidu sõnavõtja. Pilt on kaunis kirju. Tundub, et rahvusteatrite sünni võib maati laias laastus jagada kolmeks: kuningakodade loodud teatrid, mis on tänaseks kujunenud rahvusteatriteks (näiteks Comédie Française, 1680; Viini  Burgtheater, 1741; Rootsi Kuninglik Draamateater, 1788), palju on rahvuslikul ärkamisajal loodud teatreid (Soome Rahvusteater, 1872; Iiri Abbey Theatre, 1904) ja lõpuks hiljaaegu loodud eesotsas Royal National Theatre’iga Londonis ja lõpetades kõige uuematega – poolteist aastat vana Šoti Rahvusteatriga ja äsja loodud Walesi Rahvusteatriga.     

Tänapäev

Euroopa maadel tegutseb enamasti üks rahvusteater või siis rahvusteatriks peetav teater. Kuid on ka erandeid. Rumeenias on neli rahvusteatrit, Kreekas kaks. Kui üldiselt peetakse  rahvusteatriks sõnateatrit, siis erandiks on tšehhid ja slovakid. Sääl on rahvusteater kombinaat, ühendades ooperi, balleti ja draama. Slovakkidel ei tundunud niisuguse ühendteatri toimimisega suuri probleeme olevat, küll aga tšehhidel, kus ooper ja draama jagelevad pidevalt lava pärast – kes millal teatrimaja lava kasutada saab. Lisaks likvideeritakse Prahas kuulus turismimagnet Laterna Magica ja viiakse rahvusteatri alluvusse. Teatri direktor  Ondřej Černý tundus kaunis õnnetu – kurtis mulle, et ei oska selle Laterna Magicaga midagi peale hakata. 1958 aastal maailmakuulsa teatrikunstniku Svoboda poolt loodud teatritehniliste otsingute tarvis loodud teater on oma sisulise tähenduse kaotanud – tänapäeval kasutavad kõik teatrid sama tehnikat, uuendused on pärit aga kas Londonist, New Yorgist või siis muusikatööstusest. Lisaks Laterna Magicale liitub Tšehhi Rahvusteatriga ka rohkem kui 20  liikmega tantsutrupp. Minul hakkas sellest direktorist päris kahju, eriti kui ta kurtis tšehhi teatrikriitika vaenuliku suhtumise üle rahvusteatrisse. Sellest järeldasin, et ta on kas kriitika peksupoiss või siis lihtsalt ülemäära tundlik. Mitmed rahvusteatrid on võtnud oma missiooniks mängida kogu maal ja viia teater pealinnast välja ka kõige kaugematesse maanurkadesse. Iisraeli rahvusteater Habima on palju ratastel. Šoti oma tegutseb üle maa. 

Mis on ühist?

Kindlasti seob rahvusteatreid püüd kunstilise  täiuse poole, mis on muidugi iseenesestmõistetav kõigi teatrite puhul. Rahvusteater on sageli (üks) oma maa kõige suurem draamateater, kas eelarve või püsitrupi suuruse poolest, kui püsitrupp on olemas. Sageli peetakse rahvusteatrit ka sisuliselt või sümboolselt maa esinduslavaks. XX sajandi lõpul oli rahvusteatri idee sageli diskrediteeritud: rahvusteatrit peeti mitmel pool mandumise kantsiks. Praeguseks on pilt  muutunud. Põhjusi toodi mitmeid, neist peamine uute põlvkondade tulek teatrisse. Ka ei ole täna enam põhjust rääkida mainstream’ist, sest sageli on see, mida eile peeti off’iks, nüüd olulisel kohal teatripildis. Üha enam näeb head tänapäeva teatrit just rahvusteatrites. Rahvusteatrid on sageli rahvusliku dramaturgia edendajad. Üks kõnelejaist, Iiri Abbey Theatre’i dramaturg Aideen Howard nimetas iiri teatri traditsiooniks kirjanikukesksust.  Abbey Theatre asutasid kirjanikud (Yeats ja Lady Gregory) ja kirjanik on alati olnud iiri teatri keskmes. See on traditsioon, mida on püütud Iiris järjekindlalt hoida. Abbeys on ainsa iiri teatrina olemas suur kirjandusosakond. Pidev koostöö käib korraga umbes 25 kirjanikuga, loetakse ka teatrisse saadetud tekste ja antakse kõigile autoritele tagasisidet. Seal korraldatakse õpikodasid ja näidendite ettelugemist, samuti ka tekstide arutelu.  Vanade kultuurmaade teatritraditsioonis on oma dramaturgia mängimine enesestmõistetav. Inglastel on ka, mida mängida, või prantslastel. Juba vaadatakse seal asjale ka teistpidi: Comédie Française’i juht Muriel Mayette nimetas ühe lähituleviku ülesandena tõlkenäidendite osakaalu suurendamist repertuaaris, et avardada prantsuse enesekeskset teatriruumi. Kuid ka päris väikeste maade teatripildis on üha suurem koht oma dramaturgial:  seda on näha Soomes, see hakkab silma Islandil, kus üle poole repertuaarist on islandi dramaturgia. Tõsi, rahvusvahelist edu pole islandi või soome dramaturgia veel saavutanud.   

Mis on muutunud? 

Rootsi Kuningliku Draamateatri nüüd juba endine juht Staffan Valdemar Holm rääkis teatri tähendusest väljaspool teatrit: „Kui eile oli teater see, mis toimus laval, siis täna jääb sellest väheks. Tuleb hoopis rohkem pingutada, et tõmmata teatrile ühiskonnas tähelepanu, mitte turunduslikus, vaid sisulises mõttes, et teatris toimuks midagi olulist, et leida uusi viise korraldada „midagi enamat kui teater””. Holm oli ka Taani Rahvusteatri uue  hoone arhitektuurikonkursi komisjonis. Üks idee oli ilusam kui teine: suurepärase väljanägemise ja vaimustava interjööriga hooned, õdusad kohvikud ja baarid. Ja kõiki konkursitöid iseloomustas üks ühine asi – mitte ühtegi korralikku teatrisaali. Eks seegi näita tänapäevast arusaamist ja suhtumist teatrisse. Londoni Royal National Theatre on paljude ettevõtmiste eestvedaja. Ühe esimese teatrina tõstis ta oluliseks ülesandeks haridusprogrammi,  laiaulatuslikku koostööd koolidega, eesmärgiks tuua õpilastele teater lähemale ja vastupidi. 

Stuudio tõesti ainult  eksperimenteerimiseks

Minule uudiseks oli Londoni kuninglikus teatris tegutsev stuudio, mille juht on Purni Morell, väga energiline naine. Stuudio asub omaette hoones teatri lähedal. Stuudiol on kaks eesmärki. Esiteks kirjanik saab sääl uut näidendit kirjutades katsetada teksti, kasutades Royal Nationali näitlejaid. Inglise teatritel ei ole püsitruppi, ka kuninglikul teatril mitte. Kuid erinevalt tavalistest projektipõhistest teatritest, kus  lavastuse trupp palgatakse üheks projektiks, mis mängitakse läbi ühe hooga, on Nationali repertuaaris mitmeid projekte, mida mängitakse vaheldumisi (näiteks viis etendust ja nädal aega pausi). Näitlejad on aga palgal, kuni projekti mängitakse. Stuudio saab kasutada teatri näitlejaid, kui neil on etendusevaba periood. See on stuudio jaoks tasuta ressurss, sest, nagu öeldud, maksab National näitlejatele palka. Ja stuudio on mõeldud kasutamiseks ka  lavastajatele, kes soovivad oma Nationalis töösse minevat lavastust katsetada enne prooviperioodi algust. Sellega välditakse võimalikke muudatusi ja suuri ümbermõtlemisi ja -tegemisi proovide käigus. Võib ka katsetada mõnda ideed, lootuses sellest ideest lavastus kujundada. Tehakse ka mitmeid koostööprojekte, ka rahvusvahelisi. Praegu on näiteks töös koostööprojekt Thbilisi Rusthaveli teatriga. Kuigi stuudiot rahastab National Theatre ja  eesmärk on arendada uusi töid, ei ole stuudiol kohustust projekt lavastuseni viia. Seni on lavastuseni jõudnud umbes 20% stuudios tehtud töödest, ja mitte tingimata rahvusteatris. Kui stuudio juhid näevad, et projekt ei sobi Nationalile, siis pakuvad nad seda teistele teatritele. Stuudiol on oma külalistoad. Stuudios töötavatele kirjanikele ja lavastajatele makstakse stipendiumi kuni kuus kuud. Stuudio juhtide ülesanne on tagada loojatele tingimused,  mida neil oma katseteks vaja on, ja nad ei sekku töösse mingil määral enne, kui tegijad neid ei kutsu. Stipendiaatide valimisel ei tehta vahet noore ja vana vahel. Kirjutamise protsess, loomeprotsess üldse on ju üpris sarnane. Ikka hakkad kuskilt tühjalt kohalt minema, kirjutad, viskad ära, kirjutad uuesti, kirjutad ümber jne, jne. Näiteks kasutab pidevalt stuudio võimalusi tunnustatud näitekirjanik Alan Bennett („Õuedaam” Eesti Draamateatris).     

Uued tulijad

Šoti Rahvusteater on kolm ja pool aastat vana. Initsiatiiv teatri loomiseks tuli teatritegelastelt. Võimalus tekkis seoses Šoti kasvanud suveräänsusega (Šoti iseseisev parlament  loodi 1999. ja esimene Šoti valitsus valiti 2007. aastal). Et mitte last
a poliitikutel rahvusteatrit luua, kogunesid šoti teatriinimesed ja saavutasid omavahelise kokkuleppe rahvusteatri institutsiooni loomiseks. Teatrirahvas suutis vastu seista valimised võitnud šoti rahvuslaste suhteliselt jaburale ideele: nimelt olid poliitikud teinud koguni nimekirja saja parima šoti näidendiga, mis oleks tulnud rahvusteatris kohustuslikult ära lavastada. Šoti Rahvusteatri  juht Neil Murray pidas seda naeruväärseks, sest Šotis puudub rahvusvaheliselt tuntud dramaturgia. Kõige tuntum Šotimaalt pärit teos on „Peter Paan”, sellest „nimekirjast” on praeguseks lavastatud kaks näidendit. Rahvusteatri loomisel lepiti kokku, et ei muututa teatriks, kes turistidele „Macbethi” mängib. „Inglismaal on teater, kes on loodud Shakespeare’iga tegelema,” rääkis Neil Murray, pidades silmas Royal Shakespeare Companyt.  Šoti Rahvusteatri kontor asub Glasgows ja sellel on nii tehnikat kui ka rahalisi vahendeid, oma maja neil ei ole. Kandvaks ideeks on viia kõrgel tasemel teater iga šoti inimeseni ka kõige kaugemates maanurkades. Rahvusteatrit mõtestab Neil Murray kõigi kodanike teatrit, teatrit, mis jõuab kõigi inimesteni üle maa. Tehakse koostööd paljude teatritruppidega üle Šotimaa; enamik projekte ongi koostööprojektid mõne väiksema teatriga. Kõige olulisemaks  aspektiks repertuaari kujundamisel on side Šoti tänapäevaga, inimesi erutavate teemadega, kuid mängitakse ka palju klassikat (Ibsen, Strindberg, antiiktragöödiad) Üks suuremat vastukaja saavutanud projekt oli „Black Watch” (kuulsa Šoti kuningliku pataljoni nimi), mille aluseks olid intervjuud Iraagi sõjas käinud sõduritega.)       

Vanad probleemid

Kreeka mõlemad rahvusteatrid on loodud elustamaks antiikdraamat, paraku on see kohustus kreeklaste sõnul kaunis ahistav. Probleem klassikaga on ka Comédie Française’il: klassika mängimine on justkui pealesunnitud kohustus ja „au”, ent paljugi sellest repertuaarist ei  paku tänapäeval enam huvi, eriti noorele publikule. Purni Morell viitas ohule, et teater võib muutuda klassikalise muusika sarnaseks: see on väga kaunis, kuid seda kuulavad vaid vähesed friigid. Hea näide inglise klassikast on Ben Jonson. Tema tükke on pea võimatu mängida, sest tema keelt ei mõista tänapäeval enam keegi. Kuid see ei tähenda, et neid tulevikus mängida ei saaks. Küsimus, mis sobib ja mis ei sobi rahvusteatrile,  vaevas õnnetut Tšehhi Rahvusteatri juhti. Ta tõi näite noorest lavastajast, kes ühe tšehhi klassikapärli roppusi täis toimetas ja tahtis ka teatrilava eesriidele need grafitina kirja panna, kuid teatrijuhina astus ta vahele ja keelas selle ära. Teatris olla see paraja skandaali tekitanud. Torm puhkes ka konverentsisaali Balkani tiivas: „Ei ole mingil määral põhjendatud kunstniku ahistamine, tsensuur,” kuulutas ägedalt üks horvaat. Seltskonna rahustas  maha rootslane Staffan Valdemar Holm: „Tsensuur on alati olnud ja jääb olema: see algab kirjaniku enesetsensuurist”. Küsimusele, kas tema teatrijuhina on pidanud sekkuma lavastajate töödesse, vastas ta: „Pidevalt. Peamiselt tuleb sõdida igasuguse lolluse vastu. Teatud juhtudel on teatrijuhi sekkumine hädavajalik. On ka muid probleeme. Kogu selle aja jooksul, mil ma olin Rootsi Kuningliku Teatri juht, ei tulnud minu juurde ükski noor lavastaja sooviga  teha midagi suurel laval. Kõik tahavad väikest ruumi, väheste näitlejatega. Tundub, et rootsi noori vaevab ambitsioonipuudus”. Comédie Française’i juht Muriel Mayette nimetas ühe probleemina ka näitlejate rohket mängimist filmis ja televisioonis. See tundub olema probleem kõigil püsitruppidega maadel: näitleja küsib väga väikese etteteatamisega ennast vabaks filmitöö jaoks. Teater peab ta siis repertuaaris asendama või mängukava  muutma. See on peamiselt majanduslik küsimus ja kuni teater ei ole võimeline maksma näitlejale sama palju kui televisioon või filmitööstus, lahendust justkui polegi. 

Kokkuvõtteks 

Rahvusteater pole tänapäeval oma maa teatrikultuuris mitte ainult sümbol ja „esinduslava”, vaid sageli ka teatrikunsti edendaja ja propageerija. Üha rohkem tehakse tööd publikuga, kutsudes ellu kõikvõimalikku teatriga kaasnevat kõrvaltegevust (suurem koostöö näitekirjanikega, koolitamine, kirjastamine jne), milleks riik eraldab rahvusteatritele ka ekstra vahendid. Rahvusvaheline koostöö on Euroopa Liidu toel suurenemas. Aktiivsed on  olnud juudid: Iisraeli Habimal on käsil mitmed koostööprojektid Saksamaal ja Prantsusmaal. Tegus on Makedoonia Rahvusteater, inglastest oli eespool juttu. Kui veel mõni aeg tagasi peeti rahvusteatrit sageli mandunud paigaks, siis nüüdseks on asi suuresti muutunud. Võibolla kõneleb see kasvanud vajadusest rahvusliku identiteedi järele uuenenud Euroopas? Võib-olla on see finantskriisi mõju? Iiri rahvusteatri Abbey dramaturg Aideen Howard väitis, et rohkem kui kunagi varem hoiavad inimesed Iirimaal kokku, rohkem kui kunagi varem räägitakse iirlane olemisest just järsult halvenenud majandusolukorra tõttu. See võib ka olla lihtsalt teatrisse sisse kodeeritud vajadus pideva uuenemise järele. Rahvusteatri olemus uues Euroopas Rahvusteater pole pelk sümbol ja „esinduslava”, vaid sageli ka teatrikunsti edendaja. SIRP 4. detsember 2009 varia