Ene-Margit Tiidu „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud raamat „Me jääme püsima“ on kokkuvõte autori pikaajalisest teadustööst, mille aluseks on kindel eetiline hoiak. Teaduse ja eetika suhe on alati olnud käänuline. Miski ei tohiks olla tõsi, sest me maailmavaateliselt tahame, et see oleks tõsi, kuid teadustöö ilma eetilise sihita on parimal juhul ühiskondlikult irrelevantne, halvimal juhul aga moraalselt katastroofiline. Tiidu teadmustiheda raamatu eetiline horisont on liberaalne rahvusriik koos kõigi oma ajalooliste valude ja vastuoludega.
Lootustandvalt iibest
Eesti rahva identiteeti on suurel määral kujundanud mõte, et meid varitseb kultuurilise hääbumise oht – öeldakse, et meie püsimine on olnud ime, millega samal ajal kinnitatakse, et meie eksistents on habras. „Miks eesti rahva arv kahaneb? Kas tõesti eestlased surevad välja? See mõte vaevab meid nagu haige laps kodus, kellele abi anda ei suuda, kuid kelle pärast mure pidevalt alateadvuses pakitseb“ (lk 96). Iibediskursuse põhiemotsioon on ärevus, isegi kui see väljendub millegi muuna – süüdistuste, sallimatuse, enesekaitse või forsseerimisena. Paanikas inimene ei käitu kaalutletult, nüansitaiplikult, paanikas inimene teeb ükskõik mida – pole aega peatuda ja mõelda, vaid tuleb jalamaid tegutseda. Paanikas inimene küsib: „Kuidas panna naised kohe rohkem sünnitama?“ ja virutab raha kõige lihtsakoelisema, kuid näiliselt kõige kiiremini mõjuva lahenduse poole.
Tiit hoiatab hirmudemagoogia eest: „Hirmutamine, sh ka väljasuremise ennustamine, ei mõju inimestele sündimust suurendavalt“ (lk 281). Meil tuleb hoopis „vabaneda vahetevahel maad võtvast enesehaletsusest: oleme nii väikesed ja nii vaesed, nagunii on meil väljasuremine silme ees“ (lk 209). Probleem on küll olemas, olukord on Tiidu sõnul isegi halb, kuid siiski lootustandev ja kindlasti mitte erandlik: rahvastiku- ja rändeprotsessid on ajaloos pidevalt muutunud ning ükski suundumus pole lõppkokkuvõttes igavene.
See muidugi ei tähenda, et riik ei peaks sekkuma: kuigi Tiidu järgi on perepoliitika positiivne mõju rahvastikuprotsessidele kaunis nõrk, on selle puudumise negatiivne mõju vaieldamatu (lk 113). Nõnda peab riik pingutama, et luua lapsesõbralik, turvaline ja mitmekesisust salliv keskkond, kus oleks hea lapsi kasvatada. Eriti tähtsal kohal on teenused peredele, nt tasuta lasteaia- ja koolitoit ning transporditeenused (lk 110-111). Ka on tähtis toetada maaelu, sest rohkem lapsi sünnib just maal.
Tiidu lahendusettepanekud on tuttavad – iibeteemalistes aruteludes on vähe radu, mis poleks juba läbi tallatud. Tiidu tekstide väärtus ongi autori teaduslikul mõtlemisel rajanev optimism ja kaine mõistus, mis maandab teema ümber ärevusest tekkinud pingeid. Esseekogumikku „Me jääme püsima“ võiks seega võtta filosoofilis-statistilise lohutusena neile eestlastele, kelle alateadvuses pakitseb ärevus rahvusriigi tuleviku pärast.
Odava tööjõu ränne
Sisserände kohta ütleb Tiit selgelt: sedasi võib rahvaarvu suurendada vaid riigis, mille elanike arv on juba niigi suur. Rände riiklik soosimine on aga „ohtlik samm“ väikeses ühiskonnas, kus välispäritolu rahvastiku osakaal on juba niigi suur. 1,3 miljoni elanikuga riigis mõjutab ühe immigrandi tulek rahvastiku välispäritolu ja põliselanike suhet rohkem kui seda riigis, mille rahvaarv küünib üle poolesaja miljoni, eriti kui välispäritolu elanike suhe põliselanikke on juba praegu 1 : 2. Seega pole rahvusriigi elujõu vaatenurgast liberaalne rändepoliitika mõttekas. Argumendi emotsionaalne tuum on muidugi eestlaste valus kogemus nõukogudeaegse massilise sisserändega – teame, et migratsioonipoliitika on imperialistliku võimu käes tihtilugu vähemusrahva vastu suunatud relv. Et ajaloolist ebaõiglust hüvitada, tuleks põliselanike osakaalu suurendada.
Peale selle, et sisseränne õõnestab rahvusriigi ideaali ja on rahvuslikus teadvuses lähedalt seotud Nõukogude Liidu kuritegudega, pole Tiidu järgi see ka majanduslikult põhjendatud. Kuigi autor arvustab otsuseid, mis lähtuvad eelisjärjekorras riigimajanduse optimeerimisest, joonib ta mitmes kohas alla mõtet, et tegelikkuses ei pruugi sisseränne riigile materiaalset kasu tuua. Klattides kasvavaid sotsiaalkaitsekulutusi pideva välistööjõu sisseveoga, loob riik täitmata isuga mooloki, kes riigi rahakotti rohkem koormab kui päästab.
Tiit kirjutab: „Praegu on nad [Nõukogude immigrandid] meie inimesed ning meie koos oma lastega maksame neile pensioni ja kindlustame nende toimetuleku. Kui kutsuda selleks appi uusi sisserändajaid, paneme veelgi suurema koormuse oma lastelastele. Või satume järjest suureneva sisserände spiraali, kus välispäritolu inimeste osakaal aina kasvab ja põliselanike osakaal väheneb“ (lk 334).
„Nendele“ maksavad pensioni muidugi mitte ainult „meie“ lapsed ja lapselapsed, vaid ka nende endi järglased. Seda vähemalt juhul, kui nad pole Eestist lahkunud, mis on aga võimalik, sest võrreldes eesti noortega seovad vene noored oma tuleviku harvemini Eesti riigiga. Samuti tekib küsimus, mil määral saab praegu immigreerunud tööliste käitumist ennustada nende põhjal, kes tegid seda Nõukogude ajal, kui assimileerumissurve asemel võisid sisserändajad tunda end nagu „omas riigis“.
Kummatigi soovitab Tiit kohalikke lahendusi tööjõupuudusele: kutsuda tagasi kodumaalt emigreerunud eestlased, tõsta tööviljakust töötajate sihipärase harimise ja uue tehnoloogia kasutuselevõtuga ning panustada teadusmahukasse tootmisse. Struktuurset tööjõupuudust aitaks muu hulgas leevendada paindlikum tööelukorraldus, mis võimaldaks mitte ainult töö kõrvalt õppida, vaid vähendaks ka survet elada ja töötada samas kohas. Pensionäride, erivajadustega inimeste ja kooliõpilaste suurem kaasatus tööturul on samuti üks võimalik leevendusmeede tööjõupuudusele. Need lahendused on Tiidu järgi igati soodsamad kui tööjõu sissevedu „Ukrainast või koguni Hiinast“ ning lisaks tugevdavad sotsiaalset sidusust, mida Eestis kipub nappima (lk 360-361).
Kogukonnatunne ja kolmandad riigid
Tiit kirjutab, et rahvastiku arengut saab vaadelda kahest, sageli teineteisele vastukäivast vaatenurgast: esiteks Eesti elanikkonna ja teiseks põlise eestlaskonna järjepidevuse vaatenurgast (lk 276). Tiidu enda orientiiriks on kahtlemata viimane – põliselanike ülekaaluga, aga ikkagi liberaalne rahvusriik. Kui sündimuse teema juures põrkab Tiidu vaatenurk kokku liberaalse ideega, et inimese eesmärk on vaba eneseteostus, siis rände puhul polemiseerib autor globalismi ja turumajanduse üleväärtustamisega: „Kas meie eesmärk on saavutada rikkuse tase, mis võimaldab peaaegu piiranguteta tarbida kõikvõimalikke ostetavaid hüvesid, nagu maailma rikkaimates riikides? Või seome oma eesmärgid Eestimaale iseloomulike väärtustega?“
Mõlemal juhul koorub Tiidu kriitikast kommunitaristlik mõttelaad, mis heidab liberalismile ette kogukonna alahindamist. Liberaalne inimesekäsitlus, mille keskmes on iseseisev, Maslow’ püramiidi tippu oma võimete maksimaalse kasutuse poole rühkiv üksikisik, võis moodsa aja hakul vabastada inimesed „omasüülisest alaealisusest“, kuid on tänapäeval soodustanud ühiskondlike probleemide – võõrandumine, üksildus, ohjeldamatu kasuahnus – teket. Kommunitaristide järgi ei ole inimene üksik hunt, vaid sotsiaalsetesse suhetesse mässitud, tema jaoks tähendusliku kogukonna liige. Poliitika eesmärk pole seega ainult tagada isikliku eneseteostuse tingimused, vaid ka hoida ja edendada kogukonda, mille najal riigi kodanikud oma elu mõtestavad.
Kogukonnakesksusest johtub ka kommunitaristide kriitika globalismi pihta. Globaliseerimise üllad eesmärgid pole täitunud, näeme, kuidas avatud maailmaturg on võimaldanud võimsatel entiteetidel ilma tagajärgedeta pigistada maa- ja inimressurssi sealt, kus see on kõige kasumlikum, ning seda sageli keskkonna ja kogukonna hävitamise hinnaga. Kultuurilises plaanis on globaliseerimine vallandanud maailma kultuuride laiaulatusliku amerikaniseerumise, mis küll hõlbustab nooremate põlvkondade seas üksteisemõistmist, kuid küllap on rahvaste vaimuelu ka märkimisväärselt vaesestanud.
Kommunitarismi kriitika on mõjus, kuid sellest mõistagi ei järeldu, et poliitiliselt hoidmist vääriv ja inimese elule tähendust andev kogukond on ilmtingimata rahvuslik. Näiteks on linnaosaseltsid kohapõhised, Eestis sageli ka mitmekultuurilised kogukonnad, mille hoidmine võiks olla poliitika eesmärk. Eesti ühiskonna puhul on aga ilmselge, et kogukond, millest paljud enim tuge ja tähendust otsivad, on keelelis-ajalooliselt määratletud rahvusriik. Selleks et hoida inimesi atomiseeritud turuühiskonna sotsiaalsete ja psühholoogiliste kuristike eest, on eestlaskonna eriline kaitse riigis igati loogiline. Kusjuures saaks samaväärse argumendi tuua selle poolt, et riik peaks eriliselt toetama kristlikke väärtusi ja kultuuriruumi.
Tiidu-meelsed, kes pole marurahvuslased, peavad aga leidma tasakaalu rahvuslike ja liberaalsete ideaalide vahel, mis tihti omavahel ristuvad. Individualism oma äärmuses on küll ängistav, aga niisamuti võib seda olla kogukond, eriti kui see hakkab inimese eraelu ja valikuid ideoloogilistel põhjustel piirama või mingil muul moel oma eelarvamusi peale suruma. Kui sündimus- ja rändedebatis kannustab üht poolt ärevus põliselanikkonna hääbumise pärast, siis teine pool võib tunda sama tugevat hirmu juurdunud eelarvamuste ees, mis piiravad naiste, immigrantide, seksuaalvähemuste jt võimet nautida teistega võrdsel määral vabadusi ja õigusi.
Näiteks esineb Tiidu raamatus mitmel korral varjatud hinnang, et Eesti rahvusriiki ohustavad eriti just kolmandatest riikidest sisserändajad. Ilmselt on eeldus siin, et eestlastel on kultuuriliselt rohkem ühist õhtu- kui hommikumaaga, ehkki võib arvata, et piiririigina on meie suhe mõlemasse märksa ambivalentsem. Seda tajusime eriti Ukraina sõja hakul, kui paljud eestlased avastasid endas uuesti idaeurooplase.
Näiteks minul oli sõjast, kolonialismist ja imperialismist hulga hõlpsam rääkida Türgi kurdi rahvusest sõbrannaga kui ameeriklasega, kes ratsionaalselt, rahvusvahelise õiguse tasandil mõistis sõja hukka, kuid kelles Ukraina „liigne rahvuslikkus“ tekitas ebamugavust. Niisamuti võib arvata, et kommunitarismi murepunktides – kogukonnatunde hõrenemine, amerikaniseerumine, armutu edukultuur – leiame rohkem kaasamõtlejaid just nendest kolmandatest riikidest, mis (nagu hiljuti meiegi) kogevad praegu siirdeühiskonna ümberkasvuvalusid.
Seega peab liberaalne rahvuslane kõndima peenikest nööri mööda: seisma rahvusriigi, aga siiski avatud, eelarvamusteta ühiskonna eest. See nõuab pidevat eneserefleksiooni ja paindlikkust uute faktide ilmnemise korral. Minule kui eestlaskonna järjepidevuse vaatenurgast pigem kahtlasele isikule on selgunud, et Ene-Margit Tiidu „Me jääme püsima“ tuli selle ülesandega hästi toime.