Eesti Rahvusmeeskoori kontserdireis 20. – 30. IX Saksamaal.
Oleks huvitav teha statistikat, kui mitmel korral, milliste dirigentide ja orkestritega on Eesti Rahvusmeeskoor esitanud Dmitri Šostakovitši kolmeteistkümnendat sümfooniat „Babõn Jar“. Kuigi ma ei oska pakkuda isegi umbkaudset arvu, võib kindlalt väita, et ettekandeid on aastatega kogunenud märkimisväärne hulk. Ilmselt ei olegi maailmas praegu selle teose esitamiseks sobivamat koori, sest rahvusmeeskoor ühendab endas kaks olulist poolust: ühest küljest lääne laulukooliga hääled ja puhas intoneerimine, teisest küljest aga side vene kultuuri ja keelega. Kuigi noorematel lauljatel võib küll viimasega olla juba raskusi, on kooris veel küllalt keskealisi, aga ka vene rahvusest lauljaid, kellele keel probleeme ei tekita, ja hästi tuntakse ka sümfoonias kasutatud Jevgeni Jevtušenko teksti tausta. Nii ongi meie rahvusmeeskoorist saanud selle teose esitustel üks nõutumaid kollektiive, nagu tõestab esinemiskalender: maikuus Manchesteris BBC filharmoonikute ja John Storgårdsiga, 2024. aasta veebruaris Hamburgi Filharmoonikute ja Kent Naganoga, selle artikli ilmumise ajaks on aga just lõppenud kontserdireis Edela-Saksa Ringhäälingu sümfooniaorkestri (SWR) ja selle dirigendi Teodor Currentzisega Saksamaal: Stuttgardis, Freiburgis, Mannheimis ja Hamburgis esitati Šostakovitši teost kuuel korral.
SWR on üks Saksamaa tipporkestritest, loodud 2016. aastal. Siiski on asutamisaeg petlik, sest tegelikult ühendati sel aastal majanduslikel kaalutlustel senine SWR ja Stuttgardi Raadio sümfooniaorkester. 2018. aastal sai orkestri esimeseks peadirigendiks ja kunstiliseks juhiks Teodor Currentzis, kellega sõlmiti leping 2025. aastani.
Currentzis on üks praeguse aja vastuolulisemaid dirigente, keda on nimetatud nii messiaks (ise peab ta end samuti klassikalise muusika päästjaks) kui ka šarlataniks. Kreekas sündinud, aga nüüd juba üle 20 aasta Venemaal elanud dirigendi tööstiil ja -tulemused, aga ka olemus kas vaimustavad või ärritavad. Välimuse järgi on teda raske pidada klassikalise muusika dirigendiks: mustad kitsad teksased, nahkjakk, kõrvarõngad ja omapärane soeng on tinginud selle, et teda kutsutakse punkariks ja goodiks. 2004. aastal asutas Currentzis ajaloolistel pillidel mängiva orkestri musicAeterna ning kui kreeklane valiti 2011. aastal Permi ooperi- ja balletiteatri peadirigendiks ja kunstiliseks juhiks, oli üks tema tingimusi oma orkestri kaasatoomine teatrisse. Permi perioodil tehtud Mozarti ja Da Ponte ooperite salvestisi peetakse üksmeelselt nende teoste ühtedeks paremateks.
Sama üksmeelsed ei olda aga Currentzise tööstiili suhtes: kuni 14tunnised proovid ja varaste hommikutundideni kestvad salvestused võivad ühtedele tunduda kõrge kunsti loomisena, teised nimetavad seda aga orkestri-Gulagiks, mis on võimalik vaid Venemaal.* Samuti on hakanud kahanema vaimustus tema muusikaliste tulemuste üle: liigne detailidega töötamine ei lase tal sageli näha tervikut, samuti kipub jääma mulje, et mitte dirigent ei ole muusika teenistuses, vaid muusika on abivahend, mis võimaldab tema tähel särada. Fännidest, eriti naistest, tal siiski puudu ei tule. Minulgi oleks seetõttu peaproov peaaegu kuulmata jäänud: varitsejate eemalehoidmiseks ei lubata naisi harjutussaali. Alles orkestri asjaajaja sekkumine võimaldas mul proovi pääseda, küll aga öeldi, et ühtegi intervjuud Currentzis ei anna. Asi võib olla selles, et tema sidemed Venemaaga pole katkenud siiamaani.
2014. aastal Vladimir Putinilt Vene kodakondsuse saanud Currentzise käitumine on tekitanud Saksamaal palju pahameelt. Kuigi ta ei ole sõja toetaja, ei ole ta ka selgelt väljendanud sõjavastasust. Mitmed musicAeterna liikmed on aga tulised Putini pooldajad. Selline olukord on pannud ka SWRi ebamugavasse olukorda: nad on küll oma peadirigendile toetust avaldanud, kuid möönavad, et nii neile kui ka Saksa ringhäälinguorganisatsioonile oleks parem, kui dirigent mõistaks sõja hukka ka sõnades. Currentzis räägib aga muusikast kui kõiki ühendavast mitteverbaalsest saadikust. Ta on humanismi, lepituse ja rahu poolt, aga näiteks Ukraina linte ei tohtinud meeskoor videostriimis üle kantud kontsertidel kanda. Ja eks ole kõnekas ka see, et leping Currentzisega lõpetatakse ennetähtaegselt – praegune hooaeg jääbki SWRi peadirigendina tema viimaseks.
Kokku õnnestus mul Stuttgardi hea akustika ja põneva arhitektuuriga Liederhalles kuulata kolme proovi ja kahte kontserti. Läksin esimesse proovi üsna neutraalse hoiakuga, aga juba selle lõpuks oli mul arvamus Currentzisest välja kujunenud. Ütleme nii, et mitte just heatahtlik, ja mida proov edasi, seda negatiivsemaks tema kuvand muutus. Kõige häirivamaks osutus Currentzise nartsissistliku käitumise kõrval kavalalt varjatud halvustav suhtumine interpreetidesse: naeratava näoga tegi ta pärast iga lühikese lõigu harjutamist muusikutele selgeks, et nad mängivad või laulavad halvasti, aga kui toimida tema näpunäidete järgi, muutub kõik kui imeväel. Liiga palju energiat kulutas ta detailide lihvimisele, samal ajal jäid täiesti märkamata suuremad vead, näiteks puhkpillide ebapuhas intonatsioon, polüfooniliste lõikude rütmiline loksumine jms.
Currentzisele on saanud tavaks korraldada publikuga proove, nn lab’e. Selline toimus ka Šostakovitši kolmeteistkümnenda sümfoonia I osaga, kusjuures viimane SWRiga. Kuidagi ei vea selle sümfoonia ettekandmistel solistidega. Kevadel Manchesteris esimesed kaks haigestusid ja alles kolmas jõudis kontserdipäevaks kohale. Sel korral tuli aga algselt plaanitud solistist loobuda tema vaadete pärast: nimelt oli Aleksei Tihhomirov jäänud sakslastele Facebookis silma oma Vene-meelsete postitustega ja seetõttu öeldi talle esinemine üles. Suhteliselt lühikese etteteatamisajaga leiti uus bass Aleksandr Vinogradov, kes kaotas aga kontserdieelsel päeval hääle. Nii oligi lab ilma solistita ning tegeleda sai vaid orkestri- ja koorilõikudega. Fännid olid loomulikult vaimustuses, aga tegelikult ei saa sellest rääkida kui tõsisest töisest proovist, vaid monotükina mõjuvast etendusest. Sealjuures hakkas kõrva Currentzise väga vilets verbaalse saadiku töö, tema jutt oli ebalev ja lame. Meelde jäi näiteks selline lause: „Šostakovitši muusika on sügav, see ei ole lifti- ega Jacuzzi-muusika.“ Kas tõesti võis saalis olla keegi, kes nii arvab?
Muljed peaaegu välja müüdud kontsertidelt on üldiselt meeldivad, ehkki vastuolulised. Hästi mõjusid sümfoonia kaks esimest osa, mis ongi äärmiselt efektsed, ning nendega oli Currentzis ka rohkem tööd teinud. Kolmas kuni viies osa on muusikaliselt palju keaerulisemad ja vajavad suurema pildi nägemist, mis jäi aga selle ettekande puhul tagasihoidlikuks. Samuti ei olnud kuhugi kadunud proovides esinenud probleemid, millest dirigent lihtsalt üle libises. Kiitma peab aga solisti ja koori. Maailma ooperilavadel ilma tegev Vinogradov oli esimesel õhtul natuke ebakindel: hääl ei kuulanud pärast kadumist veel päris sõna ning sisse tuli intonatsioonilisi ebatäpsusi. Teiseks kontserdiks oli aga tema hääl täiesti taastunud ja nautida sai suurepärast esitust. Vinogradovi tugevaim külg oli partii hea tundmine, suures osas peast laulmine, tänu millele oli ta esitus väljendusrikas ja kohati lausa teatraalne. Meeskooril oskas Currentzis proovides mõne asja ka halvemuse poole pöörata, eriti kolmanda osa alguses, mille irooniline tekst lausa nõuab teravat ja nurgelist ettekannet. Currentzise soov oli aga, et seda lauldaks ilma igasuguste aktsentideta ühtlase vooluna, mis ei tulnud sellele osale sugugi kasuks.
Currentzist on nimetatud egomaniakaalsete dirigentide tipuks ja see enesekesksus oli selgelt näha ka Stuttgardis. Kuidas teisiti selgitada olukorda, kus hoolimata kokkulepetest, et meeskoori dirigent Mikk Üleoja kutsutakse kontsertide lõpus lavale kummardama, see kutse justkui muuseas ununes ning kogu au ja kuulsus läks vaid ühele tegijale.
Mainitagu lõpetuseks, et kontserdil kõlas veel esiettekandes Marko Nikodijevići (sünd 1980) psalmoodia vioolale ja orkestrile – modernne, rikkaliku muusikalise materjaliga teos, kust ei puudu ka serbia rahvamuusika intonatsioonid. Vioolat mängis Antoine Tamestit – fantastiline muusik, kes kontserdi kolmandas osas esitas koos mõne SWRi orkestrandiga publikut hullutavat klezmer-muusikat.
* David Hurwitz, Mahler Sixth from Gulag Currentzis. – Classics Today. https://www.classicstoday.com/review/mahler-sixth-from-gulag-currentzis/