Eesti Draamateatri „Keiserlik kokk“, autor ja lavastaja Andrus Kivirähk, kunstnik Kaspar Jancis. Mängivad Aleksander Eelmaa, Kaie Mihkelson, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Christopher Rajaveer ja Jan Uuspõld. Esietendus 11. XI 2020 väikeses saalis.
Friedebert Tuglase „Keiserlikul kokal“ ja Andrus Kiviräha „Keiserlikul kokal“ on vaid väikesed, sümboolsed ühendusliinid. Mõlema keskmes on vana klassik, kellele on peale sunnitud tööst vaba aeg. Tõsi, üks on põlu alla pandud kirjanik, kes hoolimata nadist tervisest üritab ikkagi töötada, teine aga vaba päeva saanud vana kõrgklassikokk, kes ei suuda tolle vabadusega midagi pihta hakata peale töö juurde puhkama minemise.
Muidugi, Kivirähk on ammutanud oma fantaasia pigem Elo Tuglase päevikutest ning kavalehel ta luiskab meile veidi: „See on lihtsalt üks lugu inimestest, kes on sattunud ajaloo keerisesse: vahet pole, mis nime nad kannavad või millist elukutset esindavad.“ Vägagi suur vahe on, sest kõik, kes lavastust vaatavad – kõik vähegi kultuuri- ja kirjandusteadlikud –, panevad need inimesed ikkagi konteksti, oma kultuuriloolisele kohale, kohakuti inimestega, kelle matked või karikatuurid laval tegutsevad. Nõnda võibki tekkida segadus, kognitiivne dissonants, mille eest Kivirähk end varakult kaitsta püüab – viimastest aastatest on meeles nt Ivar Põllu ja Urmas Vadi juhtumid, kui nad on ajaloolised isikud kirjutanud naaaatuke vähem ajaloolisteks ning põhjustanud sellega pahameelt, püha õigustatud viha: ei, sellised nood inimesed küll ei olnud!
Kivirähk on ise lavastajana muidugi veel vinti ja groteski peale ja juurde keeranud. Vaatajad on kui tsirkuseõhtu külalised: sametkattega barjäär eraldab tsirkuselõvid ja -puudlid rahvast, üleelusuurune õhtujuht domineerib oma joviaalsusega ning jooksutab loo tegelasi mööda etteantud narratiivi.
Ainult et Jan Uuspõld teeb selle „õhtujuhina“ kuratlikult hea rolli. „Kuratlikult“ on just õige öelda, sest saatanlikule võlukunstile sobilikult loob ta makaabri mänguruumi. Ei saa lõpuni kindel olla, kes see teekonnasaatja, konferansjee, reisijuht siis on: kas Nõukogude korra lärmakas esindaja, aina varitsev NKVDlane, Elo Tuglase üks deemoneist või tema sisehääl, vari, kes kehastub vajaduse korral ka Ado Vabbeks või „hirmsaks“ Minniks, kes on vaese Aadu parteipileti kapi otsa peitnud?
Lavastuse põhiliin on kummalisel, õnnelikul kombel Uuspõllu ja Kaie Mihkelsoni duett. Mihkelsoni range, aga leebe, murdumatu, aga parajal määral paindlik Elo on lavastuse keskne tegelane ning „õhtujuht“ ta deemonlik tantsupartner.
Nende kahe õlgadele on lavastus asetatud ja need õlad on tugevad. Uuspõllu üks lemmikrolle mul: jaah, muidugi, klouni, kurja klouni roll sobib talle imeliselt, aga selle õhtu jooksul saab ta tolles positsioonis ära proovida suure hulga varjundeid. Mihkelson protagonistina peab hoidma ülal kaitsejoont, sest tema Tuglas (Aleksander Eelmaa) on ju nii habras: esiteks põlu all, siis veel haige, peale selle rünnatud lõpmatult sisse-välja sagivatest muidunuuskijatest, nahahoidjatest, karjeristidest.
Eelmaa saab väärikuse Tuglast, toda paavsti, teha tõtt-öelda vaid lavastuse alguses ja lõpus, muidu on ta veidi äbarik aksessuaar Elo elus, aga see on eesmärgipärane. Eelmaa oskab kõik hirmu-, kõhkluse-, abituse-, õrnusehetked välja mängida. Võib-olla lavastuse lõpp on ainus, mis mind lahendusena häiris. Selles oli mõningane lunastuslikkus, isegi hollywoodilikkus, mida see maailm iseenesest ei vajanud. Sest selleks hetkeks olin vaatajana vajunud sellesse kaifi, kus Uuspõllu ja Mihkelsoni duetid (või triod Eelmaaga) vaheldusid hoogsate koomiliste vahepausidega.
Vaid korra kuulutas õhtujuht, et „nüüd midagi rahvaliku huumori sõpradele“, aga tegelikult kõik nood karakterid, tüübid, koomilised kujud olidki rahvaliku huumori sõpradele – kõige paremas mõttes. Kujutan ette, milline lust võib vahel olla näitlejal sellist kuju ehitada ja siis esitada. Harriet Toompere kommunistlik karjeristkirjanik, peaaegu analfabeedina kujutatud Muia (isegi ta sammus oli tunda „nõukogude inimest“) või samuti täieliku karikatuurina esitatud Christopher Rajaveere Aadu, kelle sisenemine (kõnd pluss tunnusmuusika) iga kord iseenesest oli nagu vanade komöödiafilmide matke, ning Ivo Uukkivi vana, tudisev, kurt ja ärahirmutatud Eduard. Kas lavastaja hõikas neile kogu aeg, et andke tuld, laske energiaga, mängige veel üle, lustiga? Sest nii see välja kukkus.
Kuigi saab öelda, et lavastus on ehitatud üles kahe erisuguse hingamistehnika vaheldamisele, ja just see lisab nõtkust, toob natuke tragielementi tollesse komöödiasse. Kõik need putukad-mutukad ses Kiviräha loos ei märka ju midagi muud peale iseenda murede, nad mängivadki Tuglase ja Elo maailma kõrval solipsistlikult ainult iseenda maailma, mis pakitseb pseudomuredest ja ettekujutatavatest probleemidest. Nad kõik on külaliste või justkui-sõpradena koormaks ja kukil, ka nende mured ja raskused jäävad vanakeste õlule kanda.
Seda suhet maailmaga kanaliseeribki, vahendab, inimlikustab (s.t tõmbab groteskist tagasi pärismaailma liistudele) Mihkelsoni Elo, kõige elavam, kõige rohkem päris inimene kogu lavastuses.
Tulen tagasi Jan Uuspõllu juurde. Muidugi on ta alati köitev, aga Kivirähk on pakkunud talle seekord suure emotsionaalse mänguruumi. Lärmakast, pealetükkivast, võltssõbralikust õhtujuhist nõukoguliku jõhkardini, jaurava madruseni, siis jällegi tärkab selles olendis justkui kaastunne, mõistmine. Seejärel suudab ta mänglevalt ära teha ingelliku, peaaegu kaaluta, õrna tegelase – korraks külla saabunud vana sõbra, Elo lemmikkunstniku (ja südamerõõmu) Ado Vabbe. Sellessamas nahas, sellessamas klounirüüs.
Mihkelsoni ja Uuspõllu dialoogis on läbi kogu lavastuse mingi intensiivsus, korraga heitlus ja mingi õrnus-lähedus. See tekitabki tunde, et Uuspõllu õhtujuht, kõigi oma deemonlike-ingellike omadustega, on mingisugune Elo enese sisehääl või saatevaim.
Kivirähk on lavastajana kasvanud, loomulikult edasi arenenud, kogu kontseptsioon ja töö oma teksti ja näitlejatega on tugevam kui varem. Muidugi: kes ei tahaks sihukeste näitlejatega (ning sellise dramaturgi tekstiga) töötada, need nõiarohukomponendid oleks justkui ise paigas, aga siiski, vindid on siin hästi kruvitud. Võib-olla ütles miski sisetunne mulle ka, et ega nüüd vist enam jupp aega teatrit ei näe, sest ma ei tahtnud kuidagi, et see lugu, see kahekäiguline janditamine otsa lõppeks – jäi tunne, et ma ei saanud päris kõike veel kätte.
Aga tsirkuseõhtul on oma lõpp. Vaat, see lõpp oligi vist ainuke, millega ma päris rahul ei jäänud.