Kuna kõrgkultuuriga tegelejad on tavaliselt professionaalid, kes on oma teadmiste ja oskuste omandamiseks kulutanud aastaid, on kõrgkultuurile omane pürgimus haritusele.

Kõrgkultuuri iseloomustab tihti rahvusvahelisus, mis tähendab võimet kõnetada muudes keeltes rääkivaid ja muudel maadel elavaid inimesi. Nii eristub kõrgkultuur kultuurist, millel puudub võime ületada rahvuse, keele või riigi piire.

Kõrgkultuuri olemasolu üheks õigustuseks on taotlus muutuda klassikaks, mis kõnetaks ka tulevasi põlvkondi. Kõrgkultuuri parimad saavutused vastanduvad seetõttu muudele kultuurilistele saavutustele, mis hääbuvad koos oma loojatega.

Kõrgkultuuri jõuliselt reflekteerivast olemusest tulenevalt on võimalik eeldada uuenemist, mille käigus luuakse kas uus esteetika või meetod. Massikultuurilt ja inimeste igapäevase elu kultuurilt kultuurilist innovatsiooni eeldada ei saa.

Kõrgkultuuri ja muu kultuuri eraldusjoon ei jookse mööda valdkondade, žanrite või vormide piire, vaid nende siseselt. On olemas nii kõrgkultuuri hulka kuuluvat kui ka mittekuuluvat süva- või jazzmuusikat.

Kultuuri riiklik rahastamine peaks olema kõrgkultuurikeskne. Nii on see seni üldiselt ka olnud. Muudatusena võiks praegune põhiliselt institutsioonikeskne lähenemine muutuda pigem loovisikukeskseks. Samuti võiks proportsionaalselt suureneda toetus eraõiguslikule kultuurile.

Kultuuri loovad inimesed. Institutsioonid saavad neid selles ainult toetada ja pakkuda administratiiv-tehnilist raami. Riiklike institutsioonide tähtsam omadus peaks olema valmisolek teostada ka kõige nõudlikumaid eesti loovisikute püstitatud ülesandeid.

Eesti kultuuripoliitikas on jätkuvalt tunda riiklike ja eraõiguslike kultuuriorganisatsioonide erinevat kohtlemist. Riiklikud kultuuriorganisatsioonid on eraõiguslikega võrreldes eelisolukorras. See vahetegemine kajastub ka ühiskonna suhtumises: vabakutselistesse loovisikutesse suhtutakse kui millessegi ebaloomulikku ja veidrasse.