Riigi üldises inimarengus on suur osa haridusel. Ei saa salata, et kõrgelt arenenud ja maailmas konkurentsivõimelisi riike on raske ette kujutada ilma ülikoolideta, mis kuuluvad maailma tippliigasse. Hiljuti köitis allakirjutanu tähelepanu QS World University Rankings 2024 värske edetabel, mida peetakse üheks autoriteetsemaks allikaks maailma parimate ülikoolide pingeritta rivistamisel.1 Tulles taas Singapuri juurde, siis leiame edetabelist kaks Singapuri ülikooli – Singapuri riiklik ülikool (National University of Singapore, NUS) ja Nanyangi tehnikaülikool (Nanyang Technological University, NTU) – äärmiselt kõrgetelt kohtadelt, vastavalt 8. ja 26. Eesti parimad ülikoolid Tartu ülikool ja Tallinna tehnikaülikool on selles reastuses alles 358. ja 651. kohal. Mõnevõrra lohutab ehk see, et lõunanaabrite Leedu ja Läti (vastavalt 35. ja 39. koht inimarengu indeksis) ülikoolid asuvad pingereas veelgi madalamal, Vilniuse ülikool 473. ja Riia tehnikaülikool 751. kohal. Riikide konkurentsis lohutusauhindu paraku välja ei jagata. Inimarengu indeksi maailmaliidri Šveitsi ja meie ülemerenaabrite parimad asetused inimarengu indeksi ja parimate ülikoolide pingereas on järgmised: Šveits on esimene ja Šveitsi föderaalsed tehnoloogiainstituudid Baselis ja Lausanne’is on vastavalt 7. ja 36 kohal. Teisel kohal on Norra ja Oslo ülikool ning Bergeni ülikool on 117. ja 281. Kuuendal kohal oleva Taani puhul on Kopenhaageni ülikool 107. ja Taani tehnikaülikool 121. Seitsmendal kohal oleva Rootsi kuninglik tehnikainstituut on 73. ja Lundi ülikool 85. Soome on üheteistkümnes ja Aalto ülikool on 109. kohal ning Helsingi ülikool 115. Korrelatsioon väga kõrge inimarengu indeksi ja ülikoolide koha vahel rahvusvahelises edetabelis on selgesti nähtav. Lisaks on tähelepanuväärne, et Singapuri, Rootsi, Soome ja Taani puhul esinevad kõrgetel kohtadel nii universaalne ülikool kui ka peamiselt tehnikateadustele keskendunud kõrgkool.
Kas võib öelda, et kõrge koht maailma ülikoolide edetabelis on tagatiseks kõrge inimarengu indeksi saavutamisel? Laias laastus on see tõepoolest nii. Ka teiste inimarengu tšempionite Hongkongi, Austraalia, Iirimaa, Saksamaa, Hollandi, Belgia, Uus-Meremaa, Kanada, USA, Suurbritannia, Jaapani ja Korea ülikoolid paigutuvad maailma esimese 100–200 sekka. Väikeriikide puhul aga esineb anomaaliaid, mida on tähtis tähele panna ja lahti mõtestada.
Väikeriigid ja kõrgharidus
Vaatamata Islandi äärmiselt kõrgele inimarengu indeksile 0,959 ja 3. kohale riikide reastuses (2021) paikneb Islandi ülikool maailma tippülikoolide nimistus suhteliselt tagumises otsas, alles 1201. kohal. Islandi 2021. aasta rahvaloenduse andmetel on 34,6% elanikest kõrgharidusega.2 See on mõnevõrra üllatuslik, sest on märkimisväärselt allpool soovituslikku Euroopa Liidu keskmist – 45%.3 Kui paljud kõrgharidusega islandlastest on koolitatud välismaal (ja millistes ülikoolides) või kui palju töötab riigis kõrgharitud ja kõrgemate akadeemiliste kraadidega välismaalastest eksperte, vajab uurimist.
Tartu ülikool edestab pisut Luksemburgi ülikooli maailma tippülikoolide reastuses (358. vs. 381. koht), kuid inimarengu indeksis paikneb Luksemburg meist märksa kõrgemal, 17. kohal ja Luksemburgis on ka suur kõrgharitute osakaal noorema põlvkonna seas: kõrgharidus on 63% 25–34 aastastest.4
Muhu saarest pisut väiksemas u 39 000 elanikuga Liechtensteinis, õigupoolest Šveitsiga kokku kasvanud kääbusriigis, mis on inimarengult 16. kohal, on lausa neli kõrgharidusasutust, kuid ükski neist ei mahu maailma tippude hulka. Võib oletada, et paljud Liechtensteini elanikud omandavad vajalikud teadmised ja oskused oma saksakeelsete naabrite, enamasti Šveitsi, Saksamaa ja Austria kõrgkoolides.
Malta ülikool jääb QS World University Rankingsi edetabelis Tartu ülikoolist suhteliselt kaugele maha, olles 851. – 900. kohal, kuid inimarengult asub riik Eestist siiski eespool, 23. kohal. Kõrgharituid on Malta täiskasvanud elanikkonna seas vaid 28%,5 jäädes omakorda alla nii Islandile kui ka Eestile, rääkimata ELi keskmisest.
Kui Eesti olukorda kirjeldada, siis meil on kõrgharidusega inimeste osakaal umbes 40%, jäädes pisut alla ELi soovituslikule keskmisele. Teisalt omab natuke rohkem kui viiendik Eesti elanikkonnast ka magistrikraadi.6 Meie auväärseim alma mater, Tartu ülikool on kahtlemata olnud väga tubli, tehes Katari ja Macau järel QS World University Rankings 2024 edetabelis maailma väikeriikide seas paremuselt neljanda tulemuse ja maandunud 358. kohal. Väikeriikidest ongi kõige paremale kohale positsioneerunud Katari ülikool (173. koht), kuid inimarengus jääb Katar siiski meie selja taha, 42. kohale.
Eelnevast järelduvalt: riigi väga kõrget inimarengut ei toeta mitte ainult ülikoolide konkurentsivõime. See asjaolu joonistub eredalt välja väga kõrge inimarengu indeksiga väikeriikide puhul, mille ülikoolidel maailma kõrghariduse tippliigasse asja ei ole.
Milline on Eesti tehnoloogiline võimekus?
Riigi inimareng, majandusedu ja ekspordivõime sõltub sellest, milline on selle riigi elanike tehnoloogiline asjatundlikkus. See on aga valdkond, mida on äärmiselt keeruline hinnata, sest riikidel on erinevad tehnoloogilised tugevused. Tehnoloogialiidrite edetabeleid on mitmesuguseid, keskendume neist hiljutisele US Newsi poolt koostöös Pennsylvania ülikooli Wharton Schooli7 jt partneritega koostatud paremusjärjestusele.8 Kuigi sellel edetabelil on teatavaid kattuvusi inimarengu indeksiga, on ka märkimisväärseid erinevusi. Näiteks troonivad tehnoloogiliste liidritena edetabeli tipus oodatult Jaapan ja Korea (mõlemad riigid on inimarengus 19. kohal) ja kolmandal kohal Hiina, kes erinevalt eelmainitutest hoiab inimarengus tagasihoidlikku 79. kohta. Singapur on tehnoloogiariigina veel parema tulemuse teinud kui inimarengus, maandudes 6. kohal. Inimarengu tippriigid Šveitsi ja kõik Põhjamaad (v.a Island) leiame samuti selles nimekirjas esimese kahekümne seast.
Maailma tehnoloogialiidrite seast leiame Hiina kõrval teisigi suurriike, nt Venemaa (8. koht tehnoloogialiidrina, 52. koht inimarengus), India (15. koht tehnoloogialiidrina, 132. inimarengus), kel on aga pikk tee käia jõudmaks üldise inimarengu osas kas või sellisele positsioonile, kus Eesti asub praegu. Seega on Hiina, Venemaa ja India ilmekad näited, et suurriikide tehnoloogiline kõrgstaatus ei pruugi tähendada samal ajal kõrget kohta üldises inimarengus. Piltlikult väljendudes jookseb riigi intellektuaalne ja tehnoloogiline eliit ees, aga üldisemalt on riigi sees mahajääjaid siiski palju, mistõttu inimarengu näitajad ei jõua kiiresti järele. Lisaks näeme, et USA, läänemaailma majanduse ja tehnoloogia lipulaev, on tehnoloogilises plaanis USA asjatundjate hinnangul Hiinast maha jäämas, maandudes Hiina järel 4. kohal. Sellest asjaolust ei peaks kohe kaugele ulatuvaid järeldusi tegema, aga kui siia kõrvale tuua tõsiasi, et USA on inimarengu näitajates alates 1998. aastast tegemas pikaajalist vähikäiku, omandab Ida-Aasia riikidele allajäämine teistsuguse värvingu. Kui USA oli 1990. aastal inimarengu indeksiga väärtusel 0,872 number üks riik maailmas (tase, milleni Eesti jõudis enam kui 20 aastat hiljem, aastateks 2011–2012), siis nüüd on USA jäänud 21. kohale Sloveenia ja Malta kõrvale, ja jälgides pikaajalisi trende on võimalik, et maailma superriik libiseb ka edaspidi allapoole.9
Üllatavalt on Eesti paigutatud maailma tehnoloogialiidrite nimekirjas alles 77. kohale. Kui lääneriikide ja mõne Aasia riigi puhul oleme juba harjunud asjaoluga, et leiame endid neist tagapool nii sisemajanduse kogutoodangu (SKT) järjestuses kui ka teistes pingeridades, on harjumatu näha Eestit järgnemas tehnoloogia vallas sellistele eksootilistele riikidele nagu Vietnam (30. koht), Valgevene (33.), Filipiinid (35.), Indoneesia (40.), Egiptus (44.), Kambodža (47.), Sri Lanka (48.), Usbekistan (49.), Bangladesh (50.), Aserbaidžaan (53.), Kamerun (67.), Maroko (68.), Jordaania (70.), Kenya (71.), Sambia (73.), Peruu (76.) ja seda nimekirja võib veelgi jätkata. Kui see lohutab, siis Läti ja Leedu sörgivad sabas, vastavalt 85. ja 82. kohal, aga nagu eespool sai öeldud – rahvusvahelises konkurentsis ei ole lohutusauhindu.
Millest see räägib? Tõenäoliselt sellest, et olukord, millest aeg-ajalt kirjutavad meediaväljaanded – inseneride nappus pidurdab Eesti tööstuse arengut,10 on sulatõsi. Vahefinišina oleks mõistlik Valgevene (33. koht) või vähemalt Tšehhi (38.) ja Poola (45.) kinnipüüdmine, aga paraku ainult inseneride väljakoolitamisest ei piisa, et jõuda tehnoloogiliselt järgmistele tasanditele. Nagu eeltoodust näeme, käib tehnoloogiline mahajäämus tavaliselt käsikäes tagasihoidlikuma inimarenguga.
Kuidas tõusta?
Riigi tehnoloogiline ekspertiis ja selle arendamine on seotud riigi ekspordivõimega,. Et ülikoolid saaksid ette valmistada senisest rohkem ja üha kõrgema kvalifikatsiooniga insenertehnilist kaadrit, vajavad nad ka vastavaid ressursse, eelkõige kogu maailmast oma valdkonna tippeksperte, kelle palkamine ei ole odav. Lisaks vajavad siin väljakoolitatud tippspetsialistid kõrgepalgalist rakendust Eestis, kuna vastasel korral koolitame oma raha eest professionaale teistele riikidele, kes maksavad neile rohkem palka ja see pole eriti tark.
Kui võimekas eksportija on Eesti ehk kas leiame vahendeid oma ülikoolidele tehnoloogilise ekspertiisi parandamiseks?
Et asi oleks kujundlik, toon sisse võrdluse ühe maailma jõukaima riigi Liechtensteiniga, kelle jõukuse kasvatamises mängib suurt rolli tema ekspordivõime.11 Kuid nagu eespool sai välja toodud, puuduvad Liechtensteinis maailma tippliigasse kuuluvad ülikoolid. Liechtensteini SKT elaniku kohta oli 2021. aasta seisuga 184 083 USA dollarit, Eestil aga üle kuue korra vähem, 27 943 dollarit.12 Kuigi Eesti on Liechtensteini rahvaarvuga võrreldes Koljat (39 599 vs. 1 322 523 elanikku)13 ehk 33 korda suurem riik, on meie võrdlus Liechtensteiniga asjakohane lisaks selgi põhjusel, et kui Eesti on osa Euroopa Liidust ja selle siseturust, euroalast, mis on meie riigist tervikuna u 335 korda suurem ja mille territooriumil on ametlikult käibel euro, siis Liechtensteini võib teatavate mööndustega vaadelda kui osa Šveitsist ja selle siseturust (lisaks on Liechtensteinil juurdepääs ka Euroopa turule), kus kohapealse rahaühikuna kasutatakse ametlikult Šveitsi franki (CHF). Liechtensteini eksport 2023. aasta esimeses kvartalis oli 847 miljonit Šveitsi franki ehk ühes kuus keskmiselt 282,33 miljonit CHFi. Kui Eesti sooviks Liechtensteini mahtudega võrreldavalt kaupu eksportida, peaks meie igakuine eksport olema u 9317 miljonit CHFi (33 korda rohkem vastavalt meie rahvaarvude erinevusele) ehk 8939,66 miljonit eurot.14 Eesti aga eksportis samal perioodil, 2023. aasta I kvartali ühes kuus keskmiselt 1577,28 miljoni euro eest kaupu ehk 5,66 korda vähem.
Ekspordi rahaliste mahtude kasvatamine kordades aasta, kahe või isegi viie aasta jooksul ei ole siiski väga hõlpsasti teostatav. Et lähema viie kuni kümne aasta jooksul ekspordimahte kordades kasvatada ja hiljem teisi riike inimarengus kinni püüdma hakata, on tarvis riik taasindustrialiseerida viisil, mis ei ohusta keskkonda. Selleks on mitu võimalust, pakun välja mõned stsenaariumid. Peaksime hakkama kas maapõuevarasid kaevandama, väärindama ja Eestist välja vedama, lisaks tuule- ja tuumaenergiat tootma ja eksportima või meelitama kohapeale mõned välismaised suurkorporatsioonid tegemaks koos hiigelinvesteeringuid kallimasse hinnaklassi kuuluvate toodete valmistamiseks ja ekspordiks.
Esimene variant, maapõuevarade (näiteks fosforiidi) kaevandamine, rikastamine, töötlemine ja väljavedu oleks küllaltki teostatav, aga keskkonnaprobleemid võivad tekitada rohkelt küsimusi ja ka ühiskonna vastuseisu. Keskkonnaseisundi võimalik halvenemine ja tehniliste riskide haldamine avamere tuuleparkide käitamisel ning tuumaenergia kasutuselevõtu puhul on samuti suured proovikivid väikeriigi tehnilisele võimekusele. Kui midagi sellest õnnestub, kas maavarade kaevandamine, avamere tuuleparkide rajamine või tuumaenergia tootmine, saab see olla vaid osa rehkendusest, mis meie inimarengut kergitama hakkab, aga mitte terviklahendus. Teine stsenaarium on praegu suhteliselt vähetõenäoline, sest tõenäoliselt ei leidu maailmas kuigi palju suurkorporatsioone, kes Venemaa külje alla suurinvesteeringut tegema tõttavad. Meie geograafiline asend ja väljavaade muutuda kriisikoldeks on aga vaid üks põhjus mitmest.
Kolmas variant – intensiivne ja süvitsi minev teiste riikide kogemustest õppimine, kohaliku inimkapitali arendamine, rahvusvaheline koostöö teadmismahukate kohalike tööstusettevõtete väljaarendamiseks ja omavarustusvõime tagamine strateegiliste kaupade puhul, nt toit, elektrienergia, gaasilised ja vedelkütused, mis toetaksid ka meie teisi eksportivaid tööstusharusid ja vähendaksid sõltuvust impordist, on kõige keerukam ja mitmetahulisem lahend. Aga me ei pääse sellest üle ega ümber, juhul kui on soov kõvasti kergitada meie inimarengu senist trajektoori. See nõuab meilt inimkapitali kvaliteedis, tehnoloogilises võimekuses ja koostöövõime kasvatamises ennekuulmatut hüpet ehk midagi sellesarnast, mida Iirimaa, Singapur ja mõned Aasia riigid on varem teinud. Teisalt oleme ju varasemalt tiigrihüppega15 hakkama saanud, mistõttu on meil kogemus olemas.
Järgneb.
Loe Vahur Luhtsalu, „Raha ei ole III. Kuhu kaovad raha, aeg ja inimareng?“ 29. IX Sirbist!
1 QS World University Rankings 2024. Top global universities.
2 More than a third of the population with tertiary education. – Statistics Iceland 13. I 2023.
3 Educational attainment statistics. Eurostat 2023.
4 Luxembourg. Overview of the education system (EAG 2023). OECD.
5 Tiziana M. Gauci, An analysis of educational attainment in Malta. Policy Note 2021, lk 2.
6 Rahvaloendus. Viiendikul Eesti inimestest on magistrikraad, Eesti on sihtriigiks kõrgelt haritutele. Statistikaamet 3. VIII 2022.
7 Pennsylvania ülikool asub 12. kohal QS World University Rankings 2024 järjestuses.
8 These Countries Have the Most Technological Expertise. – US News 2023.
9 Lisakommentaarina võib öelda, et USAs leiab aset pikaajaline stagnatsioon, see sõna ja nähtus on tuttav neile, kes elasid aastatel 1960–1980 Nõukogude Liidus. USA stagnatsioon erineb Nõukogude Liidu stagnatsioonist, mille tunnusjoonteks olid juhtimiskultuuri ja innovatsiooni allakäik. USAs toimus 1980ndatel Ronald Reagani valitsemisaja alguses majanduslangus, suurim pärast 1929. aasta suurt depressiooni. 1990ndate lõpust on kestnud tehnoloogiline ja inimarengualane seisak ning isegi tagasiminek.
10 OSKA uuring: inseneride nappus pidurdab tööstuse arengut. – Postimees 20. IV 2023.
11 Liechtensteini eksporti annab panuse üks stomatoloogia vallas tegutsev ettevõte, mille väärtus on umbes pool Liechtensteini SKTst. Vt Katie Warren, 11 astounding facts about Liechtenstein. – Business Insider 31. XII 2019.
12 GDP per capita (current US$) – Estonia, Liechtenstein. Maailmapank seisuga 25. VII 2023.
13 Liechtensteini ja Eesti rahvaarv. Worldometer.info. Seisuga 25.VII 2023.
14 EUR 1 = CHF 0,9595. Euroopa Keskpanga veebisait seisuga 24. VII 2023.