Kui Rauno T. Moss kinnitab, et „me elame ikkagi vaid maailmas, mis saab koosneda vaid sellest, mis omab meile tähendusliku märgi tähendust”, siis Ly Lestberg kaitseb oma kujundite puhtust igasuguse nimetamise eest. Lestbergi töödel ei ole isegi pealkirju, neist kolm võib leida hoopis Rauno T. Mossi teostatud koopiate alt õlitehnikas. Nii palju on teada, et Ly Lestbergi kangelased on playboyjänku Anna Nicole Smith ning jalgpallijänku David Beckham Internetist, Komimaa elanikud ning laste kilgete helitaust pärineb kusagilt Tartust. Rauno T. Mossi kangelased on laenatud Ly Lestbergi töödelt ja pornotööstusest. Viimast esindab Paul Barba, esinejanimega Tony Capucci, kelle varjuperekonnanime Rauno T. Moss millegipärast sulgudesse võtab. Mõistatusi on täis ka autorite valitud tehnikad.
Kuna Ly Lestbergi originaalmaterjal on pärit Internetist ja turisti-digifotokast, on see trükkimiseks liiga hägune. Ent nii oligi mõeldud, sest kavatsuseks oligi kõik pildid arvutihiirega üle joonistada. See ei ole pisike fotopettus, selline, kui päevapiltnik portree negatiivilt soolatüüka välja kratsib, vaid silmatorkavate maalitunnustega fotorealistlik töö. Seda järele teha on raske, sest hiire lausretušš nõuab sama osavat kätt nagu süsi või pintsel. Siin oli Ly Lestbergi eeskujuks Ingres, kelle pildid on kuulsad vaevumärgatava pintslitöö poolest. Ja ometi on tegemist ikkagi fotoga. Rauno T. Moss kopeerib Ly Lestbergi retušše nagu slaidimaale õlitehnikas, käekiri meenutab ehk kõige rohkem Delacroix’ töid. Tegemist on tuntud teemaga kuidas annab fotot õilsas klassikalises tehnikas tõlgendada. Komi kultuurimaja stseeni puhul näeb see välja loomulik, ent Rauno T. Mossi eksperimendi eesmärk on välja selgitada, kas sellisel moel ka räigeid pornopilte õilistada õnnestub.
Kes küll vaatajatest kõva kürva juurde kummardab, et jälgida pintslilöökide suunda, kuidas need kehaosa kumerust modelleerivad? Siin on ilmselt tegemist juhtumiga, kus sisu vormist üle karjub. Mõlemale autorile lähevad tõsiselt korda nende tegelaste lood, mis on täis edevust, pettumust, halba ja head nagu elus ikka. Ent nad „tundsid teineteise ära” tänu viisile, kuidas nad oma modelle käsitlevad. Mõlemale meeldib, kui modell poseerib samaaegselt sundimatult ja teadlikult. Nad eelistavad elu tõetruud teatrit ülekommenteeritud fotodokumentalistikale. Teater sellepoolest, et pilditegelane pöördub kunstniku ja publiku poole eesmärgiga oma sõnumit kuulutada või ennast lihtsalt näidata või raha teenida, ja tõetruu sellepoolest, et kunstnik usub teda. Ning nad eeldavad, et vaataja usub pärast põhjalikku pilditöötlust omakorda neid. Näitus on omapärane dokument, kuidas levib pin-up-kultuur. Pin-up on pildid seksikatest modellidest, kes ootavad ülendamist magamistoa seinale.
Komimaal on pin-up-kilekotid moes, nendega käivad ka eidekesed külatänaval. Kohalikud surfivad Internetti nagu elurõõmsad Boratid. Avalik geiporno kutsuks seal aga esile vihase nördimuse. Kas me selle poolest olemegi oma ida suguvendade arengust ees, et Vaala galerii tohib ka pin-up-homosid näidata? Kui kahe pildi peal võistlevad oma tätoveeringutega David Beckham ja sinisilmne jorss Venemaalt, siis viimane on sümpaatsem. Kui kõrvuti panna pulmadeks mukitud Anna Nicole Smith ja turuleminekuks mukitud mutt ühest Peterburi-Vorkuta liini raudteejaamast, siis viimane on sümpaatsem. Ent kui nad kõik mitu korda üle retuššida ja üle maalida, siis jäävad kõige loomulikumana mõjuma poolalasti kaunitarid särgipiltidel ja kilekottidel.
