Kõnealuse artikli autori reaktsioon, mis paneb teda minu artiklis ja uurimistöös väljendatu kohta kasutama sõnu „ülbe”, „hinnanguliselt ninakas” ja „mitte küll eriti veenev” (olles nähtavasti lugenud vaid väitekirja kokkuvõtet, mis ei olegi mõeldud pealiskaudsemat lugejat milleski veenma), viitab ilmselt seisukohale, et tõlkija vajab kaitset kurja kriitiku ees, et tõlge ei suuda ennast ise kaitsta, isegi juhul, kui on oma eluõigust juba ammu tõestanud.
Tõlke uurimist ja kriitikat nähakse kui vaimunärimist ja tõlkija ründamist. Siin näib valitsevat vana vastandus heade ja halbade tõlgete vahel: kui tõlkeuurija või -kriitik on leidnud, et tõlkija on pööranud tähelepanu teksti teatud aspektidele ja jätnud tähelepanuta teised, kui tõlkest võib välja lugeda tõlkija suhtumist teksti, selle mõistmise laadi, on kohe karta, et uurija peab tõlget halvaks ja väärtusetuks. Ei kahanda ju ei Ott Ojamaa ega Ain Kaalepi tööde väärtust nende vaatlemine kriitilisest vaatepunktist (seda enam, et näiteks Ain Kaalep ise ei ole hoidunud avaldamast oma arvamust selle kohta, milline tõlkeviis hea ja milline lubamatu on), nende tõlgetel on koht kirjandus- ja tõlkeloos ning nad esindavad endiselt autoreid ja teoseid, mis muidu lugejale kättesaamatud oleksid. Ikka ja jälle peab aga üllatuma selle üle, kuidas teatud tõlkeklassikasse kuuluvate teoste (või tõlkeklassikute?) puhul pigem justkui teada ei taheta, millisel kujul need võõrad tekstid meie ette ilmuvad, kuigi see peaks ju olema tähendusrikas, iseloomustades teatud ajastu ja tõlkija tõlkemõtet.
Ei taheta teada seda, et muhedas-mahedas eesti keeles kirja pandud Borgese tõlked näitavad kohati narratiivi loogika ignoreerimist (nt „Teine surm”, „Lõuna”) ja kohati viitavad tõlkija puudulikule lähtekeele oskusele (teisiti ei oska rohkem kui vaid paar korda ette tulevaid väärtõlkeid seletada) või et Kaalepi Lorca-tõlgete juures on küll assonantsriimi edasiandmiseks tublisti vaeva nähtud (kas ka siin võiksime mõelda, et tõlkimine on suuresti intuitiivne tegevus?), aga selle „ohvriks” on toodud nii luuletuses peituv narratiiv kui ka Lorcale iseloomulik minimalistlik keelekasutus (tuntud on juhtum ligi pool sajandit saksa keeles „kehtinud” Lorca tõlgetega, mille barokse stiili tõttu paljud, sealhulgas näiteks Günter Grass, Lorca luule suurusest midagi pidada ei mõistnud). Ikka öeldakse: „üldiselt oli tal ju esmaklassilise tõlkija reputatsioon”, „ta on nii kogenud tõlkija, tema küll sellist viga teha ei saanud”, „kui ise tõlkima hakkate, siis alles näete, kui keeruline see on” – kõik küll asjakohatud, kuid siiski kõnekad mõtteavaldused.
Väljataga näib esindavat tõlkeilmas levinud suundadest seda, mis pöörab peatähelepanu tõlketeksti „heakõlalisusele”. Siin räägitakse palju sellest, kuidas tõlget paremaks, ladusamaks, eesti keele pärasemaks teha, kuidas vältida „komistuskohti”, sest „oma töö üle reflekteerimiseks piisab tõlkijale enamasti kooligrammatika kategooriatest”. Seda õpetataksegi algajaile tõlkijaile ja filoloogiaüliõpilastele ülikoolis ning see on kindlasti äärmiselt vajalik õpetus ja oskus, kuid tähelepanuta jäetakse muud olulised asjad: refleksioon selle üle, kuidas kirjanik tekstis midagi ütleb ja kas sel võib olla otsene seos sellega, mida öeldakse. Kas teksti keeleline ümberstruktureerimine (mis loomulikult on osaliselt paratamatu) sageli subjektiivse „arusaadavuse” nimel, selle nimel, et võimalikult selgelt edasi anda mõtet, mille tõlkija on lähtetekstist välja lugenud, tähenduse eelistamine sõna ees, ei või mitte sedasama mõtet paradoksaalsel kombel hoopis moonutada, rääkimata sellest, et teised võimalikud tekstis peituvad tähendused võivad lugejale sellega kättesaamatuks osutuda. Lisaks ettekujutus tõlkijast kui hästi treenitud „ümberpanijast”, kel head ja õiged lahendused (ikka nii, et „raining cats and dogs” tõlgitakse alati „sajab nagu oavarrest”), „tervemõistuslikud põhitõed” alati varnast võtta ja millegi harjumuspäratuga katsetamiseks puudub julgus ja tahe. Võõrapärase säilitamisest rääkimata. Ja minu tõepoolest napp tõlkijakogemus näitab, et ka toimetajad on sageli just seda laadi sundmõtte kütkes.
Lingvistilise ja kultuurilise suuna eristamine ei ole tõlketeaduses siiski enam tänane päev, pigem üritatakse nende millalgi tõepoolest aktuaalset omavahelist vastandust neutraliseerida, näiteks tekstilingvistika tööriistade abil, see tähendab, kuidas vormib keeleline kasutus tekstide kultuurilist, kirjanduslikku, ideoloogilist tähendust. Nii käsitles minu väitekiri selliste elementide tõlke analüüsi, mis moodustavad Borgesele eriomase stiili ja osalevad seega fiktsionaalse maailma ülesehituses.
Autofiktsioonides kujuneb lugeja suhe fiktsiooni ja tegelikkuse vahekordadesse tänu Borgesele-jutustajale, kes lugejale sündmuste kohta informatsiooni annab või seda enesele hoiab. Kui näiteks jutustaja pidevalt väljendab ennast litootese abil ja tõlkija selle järjekindlalt jaatuseks tõlgib, siis muutub kogu teksti olemus, sest jutustaja tehtult tagasihoidlik väljendusviis ja lugejaga suhtlemise laad on osa sellest. (Ja siin ei ole tegemist artiklis toodud näitega eri keeltes suhtlustasandil kasutatavate väljendite erineva pragmaatilise väärtuse kohta). Kui jutustaja kasutab rütmi ja lõputuse efekti (lõputus, lõputu kordumine on Borgese üks võtmeteemasid) saavutamiseks loeteludes süstemaatiliselt asündetoni või polüsündetoni (see, see, see; see või see või see), siis muudab tõlkes selle konstruktsiooni asendamine sidesõna kasutamisega vaid loetelu viimase liikme ees (see, see ja see – nagu kooligrammatikas kirjas) nii rütmi kui ka selle sisulist tähendusefekti. Kui algtekstis on sündmuse tegijaks, aluseks lauses mingi nähtus või sündmus, viidates tegelaste passiivsele rollile toimunus (ja Borgese arvamusele inimese mängukanniks olemisest saatuse või jumala käes), siis tegelase tegijaks asetamine tõlkes muudab lugejale esitatavat maailmapilti.
On üsna lihtsustav taandada kõik see ja palju muudki analüüsija väidetavale bukvalismi-ihalusele. Kolme jutustuse analüüs on sisselõige ühe tõlkija tõlgetesse ja sellisena ka kõnekas, sest pole põhjust arvata, et teised Ojamaa Borgese-tekstid oleks teistsuguste põhimõtete järgi tõlgitud (olen mujal uurinud ka teisi tekste ja tulemus on üldjoontes sama). Analüüsi tulemusel saab tõepoolest üldistuse teha selle kohta, kuidas Ojamaa Borgest on tõlkinud, mis omakorda aga räägib sellest, mida Ojamaa Borgese tekstidest arvas, kuidas neid tõlgendas, milline oli tema tõlkekontseptsioon, mis omakorda võib viidata tõlkimise hetkel kehtinud ajastu tõlkenormidele, nende tõlgete heakskiitev vastuvõtt omakorda lugejate ootusnormidele. See on osa eesti tõlkeloost. Siit edasi on juba võimalik võrrelda tema hispaania ja prantsuse keelest tehtud tõlkeid (oleks üllatav, kui ta eri keeltest tõlkides kasutanuks erinevaid tõlkepõhimõtteid, kuigi võimatu see ju pole) ja tema Borgese tõlkeid Ruth Liase omadega, mõlemad väga huvitavad, kuid siiski omaette teemad.
Ja lõpetuseks veel: selleks, et tõlget kas just originaali koopiaks, aga siiski selle tõsikehtivaks vasteks lugeda, ei pea sugugi loll olema. Enamjaolt tahab ju lugeja ikka ära unustada, et ta tõlget loeb, ja pealegi räägime me ju kõik sellest, et oleme lugenud Borgest, Grassi, Dostojevskit, kuigi vaevalt paljud seda vastavalt hispaania, saksa ja vene keeles teinud on. Ka on väga loomulik autorite tsiteerimine nende tõlgete toel: „Borges on öelnud, et…”, kuigi nii on ju öelnud tõlkija, tõlkes kirja pandud sõnad kuuluvad ju tegelikult talle. Mõnikord tasub seda meeles pidada.