Andrei Hvostov

PROJEKTIJUHT POSSE

Eesti kirjanduse uus ere täht, Tuglase auhinna üks värsketest laureaatidest ning terava keelega kolumnist, kes on vihastanud korduvalt välja näiteks Lauri Vahtre. Kuna Sirbi raamatututvustuse osakonna töötajad tegelevad sageli kõige muuga lugemise asemel, tuleb siinkohal soovitada siinse numbri intervjuud Hvostoviga, kus autor räägib muu hulgas ka oma kõige värskemast ilukirjanduslikust panusest. Igatahes, kuna kõnealune teos räägib Tallinna noormehe Tiiderik Posse seiklustest XV sajandi Tallinnas ja Novgorodis, siis võib hakata kaaluma võimalust, et varsti võib kõnelda tõsiseltvõetavast Jaan Krossi mantlipärijast. Kes kahtleb, lugegu kõigepealt Tuglase auhinna pälvinud novelli „Sinised mäed” – seegi tekst annab märku, et Hvostov oskab ilma igasuguste mööndusteta olla korraga poeetiline ja poliitiline. Toimetaja Triinu Tamm. Loomingu Raamatukogu 2008, nr 6. 56 lk.

 

Giacomo Leopardi

MÕTTED

Sama jõuliselt kui Hvostov on sisenenud eesti proosasse, on eesti luulesse ja tõlkekirjandusse viimase paari aasta sees tulnud Maarja Kangro. Tema tõlked tekivad põhiliselt itaalia keelest. Muide, Sirbi raamatututvustuse toimetuse klatšiosakond – ka meie peame ju kaasajastuma – teab rääkida, et Kangro viibibki praegu Itaalias, kus on inspireerivalt soe. Tervitusi talle! Leopardi on aga ideaalne lugemine, teravmeelsed mõtted, mis pole pikad, kuid seda sisukamad. Näiteks igavusest räägib Leopardi nii: „Igavus on mõnes mõttes inimtunnetest kõige õilsam”. Leopardi peab silmas, et igavuse tundmine on seotud metafüüsilise tunnetuse, ontoloogilise sügavuse tekkimise ja arenemisega. Nii et soovigem endalegi rohkem igavust, mida saab sisustada ja samas ka peletada nõnda elegantsete raamatutega nagu Leopardi „Mõtted”. Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Maarja Kangro, toimetanud Terje Kuusik. Loomingu Raamatukogu 2008, nr 3-4. 136 lk.

 

Frédéric Beigbeder

ARMASTUS KESTAB KOLM AASTAT

„Moodsa aja” värskeim raamat pakub prantsuskeelse vaste Nick Hornby raamatutele. Noh, ega asi tegelikult nii lihtne ja lihtsustatud ka pole. Kerge ladus lugu enesekesksest tõprast. Noh, tõbras on vist ikkagi liialdus, mees oskab päris mõnusasti veeretada ajuti sentimentaalseid, ajuti küünilisi, ajuti nii sentimentaalseid kui ka küünilisi mõtteid armastusest ja muust. Beigbederi sulg on päris täpne, pärleid veereb siin ja seal. Näiteks: „Vaat missugune on meie ühiskonna suur draama: isegi rikkad ei tekita enam kadedust.” Või: „Varemalt pidasid abielud mööduvatele tujudele vastu. Tänapäeval on abielud ise mööduvad tujud.” Või: „20. sajandil on armastus telefon, mis ei helise.” Mõnus pärastlõunane lugemine, kusjuures lõpuks ikkagi selgub, et armastus ei kesta kolm aastat. Tõlkinud Anti Saar, toimetanud Kaia Sisask. Varrak, 2008. 126 lk.