Hiljuti sai Äripäeva esiküljel näha uudist: „Kirjastajad läksid poodidega kisklema“. Tohoh. Ei ole juba mõnda aega ühestki kirjarahva löömingust kuulnud, ontlikest kirjastajatest ei oleks seda ammugi arvanud. Kas ikka veri ka väljas?
Muidugi on tegu majanduslehe poeetilise liialdusega. Jutt käib sellest, et Eesti kirjastuste liit on pöördunud oktoobri keskel konkurentsiameti poole „taotlusega, milles kirjeldati kirjastuste probleeme seoses raamatute turustamise kaubaturgudel toimuvaga ja paluti alustada järelevalvemenetlust. Liidu hinnangul oli Apollo Kauplused OÜ-l ja Rahva Raamat ASil tekkinud ühine turgu valitsev seisund kaubaturul, mida kuritarvitatakse“ (Äripäev 15. I).
Teatavasti on Eesti raamatumüüjatest suurem osa ketikauplused. Apollol on poode 16, Rahva Raamatul 13 (võtsin arvesse ka restorani ja kingipoe). Paksu verd tekitab nende aina aktiivsem kirjastamistegevus, lisagem vaidlused väljapaneku osas, ebaõiglasena tunduvad lepingud jne. Rööpvõimalusena toimetavad Raamatukodu, Krisostomus, Utoopia, Puänt ja Abja-Paluoja raamatukauplus ning kirjastuste müügipunktid ja veebipoed.
Pealtnäha on pöördumine niisiis põhjendatud. Ometi jättis konkurentsiamet kirjastajate kaebuse alusel menetluse alustamata, kuna „täitmata on kollektiivse turgu valitseva seisundi olemasolu tõendavad tingimused. Konkurentsiseadus ei keela raamatupoodidel omamast kirjastusi ja osaleda kirjastamise kaubaturul“.
Mida tähendab „kollektiivne turgu valitsev seisund“? Kas see on diagnoos? Konkurentsiseadusest loeme: „Turgu valitsevat seisundit omab [—] ettevõtja või mitu samal kaubaturul tegutsevat ettevõtjat, kelle positsioon võimaldab tal/neil sellel kaubaturul tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajatest ja ostjatest. Turgu valitseva seisundi omamist eeldatakse, kui ettevõtjale või mitmele samal kaubaturul tegutsevale ettevõtjale kuulub kaubaturul vähemalt 40 protsenti käibest“.
Käive on Apollol ja Rahva Raamatul tõenäoliselt üle 40% küll: peale selle, et neil on rohkem kauplusi kui teistel, varustatavat nende kaudu ka supermarketite riiuleid ja raamatukogusid. (See teema väärib eraldi uurimist.) Ometi tuleb konkurentide, varustajate ja ostjatega arvestada isegi neil, sest ainult oma kirjastuste toodetega poode täita ei suudetaks. Äripäevas tuuakse välja, et Rahva Raamatu kirjastusel ilmus mullu veidi üle 70 raamatu. Salapärasema Apollo puhul võib suurusjärk olla sama (omanikusuhete kaudu FD Distributioni ja Postimehe raamatud). Eestis ilmub aga aastas ligi 4000 raamatut-brošüüri ning kirjastamisega tegelevaid ettevõtteid on ligi 900.
Konkurentsiseaduse järgi valitseb turgu ka nn olulist vahendit omav ettevõtja: „Olulist vahendit, sealhulgas loomulikku monopoli omavaks loetakse ettevõtja, kelle omandis, valduses või opereerimisel on võrgustik, infrastruktuur või muu oluline vahend, mida teisel isikul ei ole võimalik või ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida, kuid millele juurdepääsuta või mille olemasoluta ei ole võimalik kaubaturul tegutseda“.
Ka selles punktis näib konkurentsiametil olevat õigus, kuna, nagu juba osutatud, Apollo ja Rahva Raamat ei ole sugugi ainsad raamatumüügikohad ja -võrgustikud. Poe asutamine on lihtne ja ka majanduslikult ei pruugi ettevõtmine jääda kahjumisse. Siit üleskutse: hädasti oleks vaja uute aktiivsete raamatumüüjate esilekerkimist, värskeid turundusideid jne.
Konkurentsiametisse pöördumisel oleks aga ilmselt teine tera, kui seda teeks kirjastuste liidu asemel mõni väike raamatukauplus, kes saab panustada käibe argumendile. Hei, Utoopia ja Puänt, teie võimalus!
