Sul on ruumid, sul on raamatud, isegi hea sõber. Lükka või kauplus käima! Ometi sellest kõigest ei piisa. Kuidas asutada toimiv raamatupood? Kuidas näiteks Puänt Tallinnas püsima on jäänud? Triinu Kööba ja Elisa-Johanna Liiv tutvustavad lahkelt kaupluse köögipoolt, vestluse lõpust leiad resümee-retsepti.
Millal on Puändi sünnipäev?
Triinu Kööba: 26. novembril 2016.
Elisa-Johanna Liiv: Siis me avasime ukse. Töö algas juba enne.
Olime nii kaua raamatupoest unistanud, teinud ettevalmistusi ja siis lõime ukse lahti: nüüd tulevad ostjad! Aga nad ei tule kohe. Selleks peab ikka kurja vaeva nägema, et nad tuleksid. Mingi kriitiline mass peab olema enda ümber huvilisi, kes tahavad käia väikeses poes, kes mõtlevad samamoodi – praegu nimetaksin seda isegi kogukonnaks. Puändi kogukond on kas omavahel seotud või meiega seotud või kirjandusega seotud. „Kogukond“ öelda on palju ilusam kui öelda „klientuur“.
Kööba: Jah, nad ei ole ainult kliendid, kes tulevad, ostavad raamatu ja lähevad minema. On tekkinud ikka sügavamad sidemed, poekülastajatest on saanud tuttavad ja sõbrad, kellega jään tänaval juttu ajama. Suhtlus ei piirdu ainult raamatupoega.
Kui tähtis on kaupluse asukoht või ukse avamise kellaaeg?
Kööba: Asukoht on määrav. Algul, kui me Pärnu maanteel poe avasime, mõtlesime, et oleme kesklinnas vanalinna külje all, rahvast peaks ikka jaguma, kuid ometi jäi kauplus lugemishuviliste trajektoorilt välja. Praegune asukoht Telliskivi tänaval on kõvasti etem. Telliskivi loomelinnak on ise tõmbepunkt, sealt käib paratamatult rahvahulk kogu aeg mööda ja läbi.
Liiv: Soovisime tänavapoolseid aknaid, õnneks saadi meile vastu tulla. Kes seal lähedal elab, näeb meie akent pidevalt.
Kööba: Kui kõnnid mööda ja silmanurgast näed, et seal on mingi pood, siis võib-olla astud ikkagi ka sisse. Telliskivi on üks selliseid tänavaid, kus on mõnus jalutada. Linnakeskkond on Tallinnas lõputu teema – seda ei arendata nii, nagu võiks. Mõtteviis, et auto on õige näitaja, on kinni nõukaaegses idabloki mentaliteedis.
Liiv: Tallinna planeerimises on omad vead. Kui linnakeskkond võimaldaks, siis võiks olla palju rohkem ka väikeseid poode.
Kööba: Nii kui saadakse inimesed autost välja jalutama ja jalgrataste peale, tõuseb hüppeliselt kõigi väikeste poodide ja kohvikute külastamine.
Kui hea asukoht leitud, mis on järgmine samm?
Liiv: Alguses oli raske kirjastustele oma usaldusväärsust tõestada: me nüüd tuleme, meil ei ole varem sel alal kogemusi, aga kas palun saaks raamatuid? See äratas skeptilisust.
Kööba: Kahtlased noored inimesed!
Liiv: Suures osas on need raskused minetatud.
Kööba: Keeruline on ennast ka nähtavaks teha. Rahva Raamat on Eestis juba üle saja aasta tegutsenud ja ostjatel on geneetiline teadmine, et kui tahad raamatut, lähed sinna. Kuidas näidata, et on ka teisi võimalusi? Tuleb vaeva näha, et pildil olla ja reklaamiga kuhugi jõuda. Meil ei ole suurt eelarvet, et kampaaniaid teha.
Ilmselt kompenseerib seda teie aktiivsus. Puänt ei ole ainult raamaturiiulid, vaid teie tegevus on mitmeharuline: üritused, saated Ida raadios … Kas tegu on teadliku strateegiaga või see on nõnda kujunenud?
Liiv: Oleme alati soovinud, et Puänt ei oleks ainult pood. Üritused olid kohe algul eesmärk. Meil ei olnud strateegiat, kuidas seda saavutada, aga õnneks üks tore väike kirjastus Ars Orientalis tuli esimesena ise meie juurde – esitlesime Hiina luuletaja Jidi Majia luulekogu, mille on tõlkinud Jüri Talvet. Edasi tegime ise mõned esitlused ja siis hakkasid teisedki kirjastused pakkuma.
Oleme algatanud ka ürituste sarju, näiteks tõlkekirjanduse õhtuid, kus tõlkijad räägivad oma tööst koos teise tõlkija või muu asjatundjaga. Viimati kõnelesid Øyvind Rangøy ja Adam Cullen, see oli intiimne vestlus, mis läks sügavamale kui tavaline avalik esinemine.
Mis see raamatupoe pidamine siis on, kas töö, hobi või missioon?
Kööba: Kompott kõigest.
Liiv: Väikeäri pidamine ei ole kunagi ainult töö. Ei ole nii, et nüüd on nädalavahetus, lülitan telefoni välja ja enam mind kätte ei saa.
Kööba: Oleme siiski võimaldanud teineteisele puhkust.
Liiv: Raamatupoodi ei saa asutada ilma missioonitundeta. Sel juhul peaks tiimis olema turundusgeenius, kes korraldab nii, et uue poe pidajad saavad kohe hakata endale palka maksma ja töötajaid värbama.
Mida Puändi kogukond loeb, mis on teie menukid? Näiteks Rahva Raamatu ja Apollo esikolmikus on praegu mõlemal üks põnevik ja „Wim Hofi meetod“, ühel veel „Isepäise lapse kasvatamine“ ja teisel Stephen Hawkingi raamat.
Kööba: Meil ei ole ühtegi neist.
Liiv: Meil ei ole isegi müügil neid raamatuid. Ketikaupluste müügiedetabelite tipus on tihti raamatud, mida meie poes ei ole kunagi leidunud ega ka küsitud mitte. Kuigi Wim Hofi vastu pole mul midagi.
Kööba: Wim Hofi meetod seisneb õiges hingamises, külma vee treeningus jne. Kuna praegu on talisuplus nii populaarne, on ilmselt huvi tema teose vastu.
Liiv: Puändis küsitakse sageli, mida meie soovitame lugeda, ja usaldatakse seda soovitust. Populaarsemate raamatute hulgas on eri masti teoseid.
Kööba: Jah, tundub küll, et meie poes on väike valik, kuid suundi on päris palju.
Liiv: Teatud raamatud on ajakohased. Näiteks Jan Kausi „Tallinna kaart“, Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast“, Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Ellen“ – need kõik on väga head raamatud ja annavad kõneainet. Kui raamatu kohta ilmub hea arvustus või kui televisioonis seda soovitatakse, siis on nagu raudpolt, et seda otsitakse.
Puändil on möödunud kevadest saadik ka e-pood. Paari kuu eest me ei saanud ühtäkki aru, mis on juhtunud, et üht 2012. aastal ilmunud raamatut otsitakse seal paari päeva jooksul sadu kordi. Ühelt tuttavalt kuulsin siis, et Ain Lutsepp oli soovitanud seda raamatut „Plekktrummis“. See raamat oli Saigyō „Mägikodu“ – klassikaline jaapani luule, mida paljud tavaliselt ei loe.
Mind üllatab tähelepanek, et kriitikal on siiski raamatumüügile mõju. Varem on väidetud vastupidist – tõsi, need väitjad ei olnud poodnikud, vaid paar kirjameest, kelle puhul ei aitagi võib-olla miski. Missugused arvustused mõjutavad, kas suure tiraažiga päevalehtede omad?
Kööba: Pigem mitte. Rohkem mõjutavad ikka kultuuriväljaannetes ilmunud pikemad arvustused. Postimehe arvustused on lühikesed. Kuna Puändi klient on kord juba lugeja, siis ta loeb ka pikemaid arvustusi.
Liiv: Sirp, Looming, Vikerkaar … Samuti loetakse ERRi kultuuriportaali kirjutisi, näiteks loeti Tauno Vahteri sarja „21. sajandi 50 olulist romaani“.
Üks osa lugejaid küsib ka täiesti värskeid raamatuid, mis on samal päeval trükikojast tulnud. Nemad saavad info Facebookist, kust jälgitakse kirjastuste postitusi. Instagramis on väikestel kirjastustel paarsada jälgijat, ja need on väga huvitatud jälgijad.
Kuidas suunate Puändi tegevust ühismeedias? Kas postitustel on läbimüügile mõju?
Kööba: Teeme nädalas umbes kolm postitust – see mõjutab küll, aga pigem Instagramis. Facebookis on ju nii, et kui sa ei maksa, siis su asju ei näidata ka kuskil.
Liiv: See on ühtlasi üks viis, kuidas pildil olla ja meelde tuletada: me oleme ikka veel siin ja meil on ka raamatuid.
Alustasite Puändi e-poe pidamist huvitava formaadiga: müüdav raamat mahub postkasti. Valikus olid ainult kuni kahe sentimeetri paksused raamatud ja need saadeti koju.
Liiv: Kui kevadel ootamatult kõik kohad kinni pandi, pidime kiiresti midagi välja mõtlema. See toimis väga hästi. Siiamaani küsitakse, kas te saadate raamatuid ikka postkasti.
Kööba: Kevadisest raamatute postkasti saatmisest on välja kujunenud Puändi raamatuklubi – need teosed saadame siiani lugejatele koju, siis on tore neid postkastist võtta. Ega sinna ju väga tihti midagi tule.
Liiv: Praegu on raamatuklubilisi umbes 30, aga algus oli intensiivne.
Kööba: Libistasime oma saadetised linna peal mitmesse kirjakasti, et need ei saaks liiga täis.
Liiv: Pidime läbi mõtlema, kus need üldse asuvad. Hakkasime ka toidukulleritega koostööd tegema: raamatuid sai tellida Bolt Foodi mobiilirakenduse abil ja kuller tõi need koju.
Kuidas koostatakse Puändi menüü?
Kööba: Üks kriteerium on see, et raamat peab sobima ka omaenda koduriiulisse. Me ei võta müüki neid raamatuid, mis endale ei meeldi …
Liiv: … või mida me ei ole ise nõus lugema. See kriteerium on segu kõhutundest ja uurimistööst.
Kuidas suhtute e-raamatutesse? Kas faile on mõtet Puändist küsida?
Liiv: Meil ei ole e-raamatuid. Neid ei ole ka küsitud.
Kuhu edasi? Tean, et oodata on näiteks kogumiku „Minu veider armastuslugu“ ilmumist, mille koostamiseks korraldasite koostöös Loomingu Raamatukoguga mullu konkursi.
Kööba: Ideedest puudust ei ole, aga need jäävad ressursside taha kinni.
Liiv: Sealhulgas ajaliste ressursside.
Kööba: Tihti tundub, et üks inimene on puudu. Praegu on meid 4 + 1. Näiteks Puändi esimene uudiskiri, mis läks e-postkastidesse eelmisel nädalal, sai tehtud tänu sellele +1-inimesele. Igaühel meist on omad tugevused.
Liiv: Huvitaval kombel ei ole me kunagi töötajaid otsinud, vaid nad on kõik meie juurde jõudnud.
Kööba: Oktoobrikuus mõtlesime siiski, et veebruaris 2021 paneme raudselt poe kinni.
Liiv: Sel ajal olime mõlemad täiesti väsinud. Jagasime oma muret paari kaasamõtlejaga. Mõtlesime, et proovime veel seda ja teist – toimis hästi, eks vaatame siis, mis edasi saab.
Kööba: Võib-olla piisaski sellest, et saime mure jagatud.
Liiv: Novelliraamat ilmub loodetavasti kevadel, suurem osa tekste on välja valitud. Kirjastame ise, sellest tuleb Puändi esimene raamat. Eks ühelt poolt toetab kirjastamine raamatupoe pidamist, aga teisalt on asi missioonis: näed, et seda laadi teos võiks olemas olla.
Kööba: Oleme endale kohustusi võtnud, ei saa veel ust kinni panna.
Aga sõprus, kas see pärast nelja-aastast äritegevust veel püsib?
Kööba: Jah, aga nüüd on meie kokkusaamised tööpõhised, niisama sõbrannatamist väga ei ole.
Liiv: Varem käisime kohvikus niisama lobisemas, nüüd arutame seal poeasju – mis ei tähenda, et selle juurde ei võiks ka muust rääkida.
Kööba: Olime enne Puändi asutamist koos mitmel reisil käinud. Reisimine peaks ka olema see olukord, kus saadakse aru, kellega tegu.
Viimaks. Mida te parasjagu loete?
Kööba: Loen üht ingliskeelset populaarteaduslikku raamatut seentest, Merlin Sheldrake’i teost „Entangled Life“.
Liiv: Mina loen alati korraga mitut raamatut. Praegu on mul pooleli Mihhail Bahtini „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“ ja Pjotr Aleškovski „Kala. Ühe rände lugu“.
Siin ka lubatud retsept. Kõik koostisosad on antud supilusikates, mitte näpuotsaga.
+ Sõida koos tulevase äripartneriga reisile, testi tema stressitaluvust ja huumorimeelt.
+ Tehke tuhandete uudisteoste seast mõistlik valik.
+ Sättige kauplus jalakäijate trajektoorile.
+ Looge oma kogukond, õigemini, soodustage selle kujunemist.
+ Korraldage kirjandusõhtuid, olge koostööaltid – tehke nii, et endal on huvitav, siis on teistel ka huvitav.
+ Andke endast ühismeediapostituste või uudiskirjaga regulaarselt märku.
+ Kaasake meeskonda teistsuguste oskuste ja teadmistega inimesi.
+ Lugege usinalt, jagage küsijatele soovitusi.
+ Olge valmis mõnda aega piskuga läbi ajama.
+ Otsige uudseid viise, kuidas raamat lugejaga kokku viia. Uudne võib olla ka unustatud vana.
+ Serveeri kaunilt.
+ Õigeks tähtajaks tasutud tooraine ja korras aruandlus – need on nii elementaarsed, et ei hakanud Puändi tiimilt eraldi küsimagi, ent mainin siiski ära.
Edu!
Puändi 2020. aasta menukid
- Ester Urbala, „Jumalik märk“
- Hasso Krull, „Tänapäeva askees“
- Taavi Eelmaa, „Electraumur“
- Jaroslav Hašek „Geniaalne idioot. Huumori kool“ (tlk Lembit Remmelgas ja Leo Metsar)
- Veiko Tammjärv, „Hukkunud Alpinisti hotell“
- Mark Fisher, „Kapitalistlik realism“ (tlk Neeme Lopp)
- Siim Sinamäe, „Tuleoleminevik“
- Risto Järv „Deep in the forest. One hundred Estonian fairy tales about the forest and its people“ (tlk Adam Cullen)
- Anete Melece „Kiosk“ (tlk Contra)
- Alain de Botton, „The School of Life“