8. kuni 12. oktoobrini oli kõikvõimalikel raamatuinimestel võimalus olla cool – „Finnland. Cool” oli tänavuse Frankfurdi raamatumessi peakülalise Soome hüüdlause. Programmide ja kultuurisündmuste hulk, mis käib kaasas selle staatusega, on muljetavaldav, ning seetõttu on Soome kultuur saanud meeletult palju tähelepanu. Ja seda mitte ainult Saksamaal, vaid kogu maailmas. Iseäranis, kui arvestada sellega, et Soome kirjanike teoseid on tõlgitud peale saksa keele kümnetesse teistesse keeltesse ja tõlgete arvu poolest on edetabeli eesotsas Salla Simukka, kelle Lumikki triloogia tõlkeõigused hõlmavad viimaste andmete järgi 43 keelt.
Kõigepealt aga Eestist. Ka meie kirjastajatele on Frankfurdi raamatumess võtmesündmus, kõige olulisem välismesside seas, sest just seal kohtutakse väliskirjastajate ja agentidega, just seal saab teada, mida uut on oodata niplispitsi ja erootilise romaani maailmas, ning just seal leiavad väliskirjastajad Eesti väljapaneku hulgast kinda- või retseptiraamatu, mida oma maal välja anda. Järjekindlalt oma toodete, s.t raamatute tõlkeõigustega tegelevaid töötajaid meie kirjastustel veel pole, miska jääb üle loota vaid neile juhuslikele kohtumistele. Samas on meil väga palju väga korralikult ja põhjalikult koostatud tooteid, s.t raamatuid, mis ei jää kuidagi alla Norra või Rootsi või Briti kirjastuste pakutule. Pean siinkohal silmas eelkõige kõikvõimalikke mitteilukirjanduslikke raamatuid, rääkigu need kudumisest või söögitegemisest.
Ääretult oluline paik on Frankfurdi raamatumess aga Eesti ilukirjanduse levimise seisukohalt. Just seal kohtuvad Eesti kirjanduse teabekeskuse töötajad Ilvi Liive ja Kerti Tergem väliskirjastajatega, kellele nad aasta aasta järel on väsimatult meie autoreid ja nende loomingut tutvustanud. Selle töö tulemus näitab end tihtipeale alles mitmeaastase järjepideva tegevuse peale, sest iga kirjastaja tahab leida üles just nimelt selle kirjaniku ja selle raamatu, mis tema silmad särama lööb. Teen ise sedasama tööd lastekirjanduse suunal ja tean omast käest, kui suure tiiruga need asjad raamatumaailmas käivad. Põhireegel on aga lihtne: mida rohkem kirjastaja mõnest autorist või raamatust kuuleb, seda julgemaks ta läheb. Esimest läbimurret, esimest tõlkelepingut ei ole lihtne saada, aga kui see olemas, lähevad asjad lihtsamaks, sest ühe kirjastaja julgus tõstab ka teiste riskikrediiti. Ütlemata tore on rääkida eesti lastekirjandusest saksa kirjastajaga, kes on täiesti kindel, et ta on leidnud avastamata kullaaugu, on juba paar raamatut lasknud ära tõlkida ja ootab kannatamatult järgmisi lugemisi. Kass ja Kivirähk on igatahes saksa laste juurde teel.
Soome kui selleaastase peakülalise mitmekülgsest programmist oli eespool juba põgusalt juttu. Kõigepealt muidugi toimusid iga poole tunni tagant peakülalise paviljonis kohtumised kõikvõimalike kirjanike, tõlkijate ja kultuuritegelastega, kohtumisi saksa keelde tõlgitud raamatute autoritega oli kirjastajate endi programmides ja igal pool üle terve linna, õigem oleks muidugi öelda, et üle terve Saksamaa. Saksa filmiinstituudis näidati Aki Kaurismäe filmide retrospektiivi, Schirn Kunsthalles ühe XX sajandi tähtsaima soome kunstniku Helene Schjerfbecki ülevaatenäitust, lisaks võis messi ajal külastada mitut luule- ja filmiprogrammi, näiteks oli oma programmiga kohal Sodankylä filmifestival. Valikut oli igale maitsele ja Frankfurdi-suuruses linnas jagus igale poole ka publikut.
Kindlasti tuleb välja tuua, et selleaastasel messil esinesid messi peakülalise programmi raames ka Eesti autorid. Kõigepealt muidugi kirjanik ja režissöör Imbi Paju, kes rääkis oma raamatust „Tõrjutud mälestused”, mis ilmus äsja saksa keeles, ja Jan Kaus, kes kohtus huvilistega saksa keeles ilmunud soome-ugri kirjanduse antoloogia esitlusel. Imbi Pajule oli see alles algus, teda ootab ees veel mitu kohtumist mitmes linnas. Mina osalesin külalisesinejana luule- ja muusikaprogrammis „Palehigis poeesia” („Schweiss und Poesie”), mis kujutas endast nädalast sauna-, luule- ja muusikaprogrammi. Jah, just saunaprogrammi, sest nimelt saunabussiga Soome luuletajad mööda Saksamaad ringi rändasid ning kõik huvilised võisid sauna proovida. Huvilisi jagus.
Igatahes õnnestus soomlastel Frankfurdis väga korralik nädalane kobarkultuuriprogramm korraldada ja soome kultuur nähtavaks teha. Loodetavasti läheb Baltimaadel 2018. aastal Londonis vähemalt niisama hästi.