1.

Kahtlemata! See pidi olema Brodski! See pidi olema nobelist Jossif Brodski, kelle 1991. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud teose „Täiel määral mitte keegi“¹ viiendamalt leheküljelt avastasin mitu pisut hallikavõitu juuksekarva. 1976. aastal kirjutatud mälestusliku essee selsamal leheküljel väidab neli aastat varem emigreerunud Brodski: „Kirjaniku elulugu on talletatud tema keelekasutusse“. Ja justament selle lause all vedeles hiiglama suur ja paks karv, otsekui oleks varasem lugeja oma vanaduse ja elukogemusega tahtnud mõtte esile tõsta. Kas pole see mitte liiga kirjanduslik, et mitte vastata tõele?

Krossiliku stiiliga baroksete meenutustega hakkasid juuksekarvad haakuma alles palju hiljem, hakkasid haakuma alles järgmistel lehekülgedel. Kujutasin ette vananevat üksildast meest, pea kätele nõjatatud, istumas süvenenult raamatu kohal: „See põlvkond oli oma eetika poolest kõige kirjanduslikum põlvkond Venemaa ajaloos ning olgu Jumal selle eest tänatud. [—] Raamatutest sai meie esmane ja ainus tegelikkus, tegelikkust ennast peeti kas mõttetuks või tülgastavaks. Teistega võrreldes elasime pealtnäha tühja nurjaläinud elu. Ent kui järele mõelda, siis on ka säärane olemisviis, mis pöörab selja kirjanduses väljendatud väärtustele, alaväärtuslik ega tasu vaeva. Nii me mõtlesime ja ma arvan, et meil oli õigus. Vaistlikult eelistasime lugemist tegutsemisele. Pole siis ime, et meie elu oli enam-vähem ripakil.“

Kirjanduse ja tegelikkuse jõuline vastandamine on külma sõja ajal Nõukogude Liidust emigreerunud loomeinimestele ülepea omane. Ilmselt kõikidele vene pagulastele. Ilmselt kõikidele pagulastele rahvusest sõltumata, olgu see põgenemine kas või sisemine („Emigrandid on nähtavasti igal pool ühesugused“). Vaieldamatu eelistus ses kirjanduse ja tegelikkuse vastanduses kuulub kirjandusele. 1953. aastal Venemaal sündinud, Riias üles kasvanud ja 1977. aastal Ameerikasse emigreerunud Alexander Genis väidab oma kaasteeliste kohta sedasama: „Olles peaaegu eakaaslased, kuulusid nad põlvkonda, kes valis teadlikult oma elukohaks ääreala. Hinnates vabadust kõrgemaks nii vajadusest sõltuvusse sattuda kui ka soovist seda teistele peale sundida, muutsid Brodski ja Dovlatov maapao seisukohaks, võõrdumise stiiliks ja üksinduse vabaduseks.“

Iseäranis paeluv on aga suur pieteet raamatu kui füüsilise objekti vastu. Raamat oma kuju ja ulatusega, raamat oma lõhnade ja raskusega. Tänapäeval sellist suhtumist enam niisama naljalt ei kohta: Tõnu Õnnepalu luulekogu maksab tõesti paarkümmend eurot, aga klassika saab mõne sendiga.

Lugemine on intiimne suhe raamatuga, suhe kirjanduslikkusega. Lausa häiriv, kui mõni mats otsustab intiimse sfääri mõne triviaalse küsimuse või märkusega katkestada. Oled jõudnud süveneda kirjandusliku ruumi sügavustesse ja siis äkki küsib sõber, kas hambaid tuleb pesta enne või pärast hommikusööki, siis äkki segab ema ja küsib mureliku suuga, kas riided on ikka triigitud. Milline jultumus! Anna siis kohe peksa, aga ära sega lugemist! „Lugemine on eraviisiline, kaasaskantav, üldkättesaadav ja igapäevane õnn – kõigile ja tasuta.“

Üks teine kord – see võis juhtuda ka mitu aastat tagasi – lugesin üle Lutsu „Tagahoovis“. Ja seal vedelesid juba mu enda juuksed. Hallikad, langenud. Raamatulehtedel. Sõbrad kaugenevad. Lähedased muutuvad võõraks. Mingu need inimesed aga kuhu tahes, raamatutesse oskame nad ikkagi talletada, mõnda seosesse, mõttesse, metafoori või kummastavasse süntaksisse.

Vahel läheb see läheduseotsing paranoiliseks. Tihti jään bussist maha või kokkusaamisele hiljaks, sest üritan meeleheitlikult teada saada, mida mõni võõras loeb. Piidlen bussijaamas pingil istuvat tütarlast. Lähenen. Kummardan ja hakkan kohe tema kõrval saapapaelu siduma, et teada saada, mis raamatusse ta on süvenenud. Ilmselt on see „Tagahoovis“, ilmselt on ta vene emigrantide kirjelduse juures. Vahest mitte … kusjuures tüdruk ei huvita mind karvavõrdki. Milleks vagiina, kui naine loeb raamatut?

2.

Esseistlik kirjutusviis põhineb sageli rangelt subjektiivse sisendi suuremal osakaalul, mis mõjub üpris tihti värske ja vahedana. Meenub hiljutine juhtum Müürilehes. Muidu vaoshoitud, oma mina lakkamatult taandav Aare Pilv oleks justkui pisut kiirustades visandanud artikli 1990. aastate kirjandusest,² aga see visandlikkus mõjus värskendavalt ja niivõrd ootamatult, et Pilve ei olekski osanud ette kujutada väljaspool ilukirjanduslikku välja või virtuaalkeskkonna patroneerivaid targutusi sedavõrd isiklikult väljendumas.

Teisal näikse esseismi olemuslikuks tunnuseks olevat väite (propositsiooni) omapära. Nimelt ei nõua see ammendavat põhjendamist, järelduseni jõudmist loogilisi radu pidi ega isegi arutlusprotsessi markeerimist, vaid võibki avalduda isoleeritult ja autonoomsena. Kui akadeemiline väide annab edasi seda, mida ta sõna-sõnalt tähendab, siis esseistliku väite puhul hakkab domineerima pealispind, ülesehitus, väljanägemine. Teisisõnu, väide on esteetiline kategooria.

Lisada tuleb tingimata veel üks keskne võte, mida nimetan esseistlikuks demagoogiaks (ja selleski ei peitu midagi loomuldasa negatiivset, kuivõrd määravaks saab taas võtte esteetiliselt kvaliteetne rakendamine). Esseistliku demagoogia puhul ei haaku väide teiste väidetega mitte loogiliselt, vaid pealispindselt hoopiski. Oluline on, et propositsioonid peavad näima üksteist täiendavat. Eri taustsüsteemid segunevad, haakuvad, eritasandilised ja kvalitatiivselt erisugused nähtused põimuvad pelgalt imepisikese kokkukõla, ühisosa või seose kaudu, mis avab omakorda otsetee järelduseni. Olgugi et ebaloogiline ratsionaalselt, loogiline esseistlikult. Ja mis häda on järelduseni jõuda, kui esteetiline väide on lahti rabelenud akadeemilise väite kammitsatest ja piirangutest. Lühidalt, esseistliku argumentatsiooni puhul mängib keskset rolli efekt.

Arusaadavalt on raamide kadumine, kirjeldatud metafoorsus viljakas pinnas, et (näiteks mõnd üksikut tunnust ebaproportsionaalselt rõhutades) kultuurivälja impulssidega rikastada (rikkudes kiiruspiiranguid, eetilisi tõekspidamisi jne). Sellise potentsiaali rakendamisega on silma paistnud näiteks Hasso Krull. Essees „Aristokraat, proletaarlane, eremiit“ kirjeldab ta kolme luuletajatüüpi.³ Retooriliselt postuleeritakse väide üldkehtivana, aga implitsiitselt ei välistata teisi lähenemisviise, ei välistata, et võimalik oleks kirjeldada samaväärset neljandat ja viiendat tüpaaži. Üldistades: Krulli jaotus on näiliselt liigitav ja absoluutne, aga tegelikult n-ö puudulik.

Negatiivseks muutuvad toodud tendentsid juhul, kui a) pretendeeritakse objektiivsele ja üldkehtivale tõele, b) välistatakse teised lähenemisviisid, c) võetakse ründav hoiak kõikide teiste lähenemiste suhtes (rünnatakse pealispindse järeldustasandi kaudu). Väidan, et need kolm tunnust iseloomustavad läbivalt kogu Alexander Genise raamatut. Kas pole ehk nii, et hea esseisti tunnusjooneks on siiski ka paras annus just enesetaandamist? Suutlikkus iseenda presenteerimise iha törtsu taltsutada?

Ja veel. Esseistliku stiili subjektiivsuse sage tunnus on mina esiplaanile asetamine. Kusjuures tasandite segunemise (ja selle varjata püüdmise) raames toimub ülekanne minalt meiele. Genist lugedes meenus millegipärast Valdur Mikita essee „Mikroetnos“.⁴ Lühikeses, teravmeelses ja poeetiliselt muhedalt kirjutatud tekstis on asesõna „meie“ kasutatud ühtekokku 56 korda. Meie tähendusvälja piiritleda pole aga suuremat mõtet – see on kaootiline, iga kord ise tähenduses: kord rahvus, kord kodanik, kord inimene kui selline, teisal kõik mikitalikult mõtlevad inimesed jne. Arutluskäik näib lineaarne ja objektiivne, ent tegelikult on tegu seosetu poeetilise mõtteharjutusega.

Seejuures ilmneb Mikita ja Genise põhimõtteline erinevus: esimene ei ründa kedagi ega pretendeeri tõemonopolile ja rakendab esseistlikku demagoogiat teadlikult, Genise puhul on kõik vastupidi. Ta astub Brodskiga võrreldes vene intellektuaali raamidest välja – ta ei piirdu ajaloolise paratamatuse ja kirjanduse dialektikaga, vaid teeb sammukese kaugemale. Tema artikleid ja esseid läbib pretensioon polemiseerida kogu sotsiaalkultuurilise vallaga. Ja mitte ainult, vastu päid ja jalgu saavad kõik, kes ei ole kirjandusinimesed. Kui Genis jääb kirjandusväljale, elab sisse kirjandusteksti, autori mõttemaailma, on kõik nauditav. Kohemaid, kui ta teeb sammu väljapoole, pudeneb kõik koost. Üldistused mõjuvad robustselt.

Genis esitleb end foucault’likus võtmes universaalse intellektuaalina, kes ihkab väite absoluuti. Oma väidete absurdust ta ei taju: „Mind ei ahvatlenud wu wei põhimõte mitte vähem kui Oblomovit, aga ma ei saanud aru, kuidas mittetegemine võimaldab ära elada.“

Isikliku süntees ajaloolise paratamatuse ja kampsunifilosoofiliste mõtisklustega on pagulaskirjanike loomingus tavapärane, aga Genise puhul joonistub välja oluline erinevus: ta ei jäta ruumi relatiivsusele, ambivalentsusele. Minu silmis peitub siin suur probleem, mida esseistlikes tekstides kohtab sageli: kui kirjanikud ja kirjandus kui selline on loomuldasa positiivsed, siis muud valdkonnad on automaatselt negatiivsed, labased: „Nii nagu geograafidest on kasu atlasele, nii on filoloogidest kasu kommentaaridele, kõik muu on aga saatanast. Olles veetnud veidra osa oma elust konverentsidel, avastasin, et rumalad lektorid jutustavad teksti keeruliste sõnadega ümber, haritud seletavad, kellega autor sarnaneb, targad aga võtavad kuluaarides napsu.“ Mõistetav, et Stalin on labane, aga miks on labased pea kõik geograafid, filosoofid, arstid, ajaloolased jne? Milleks üritada kõigele näpp peale panna? Niisiis, Genis absolutiseerib subjektiivse tõdemuse ja välistab teistsuguse perspektiivi. Lõppeks, öelda kellegi kohta „lollakas“ poeetiliselt ei tähenda, et kedagi poleks lollakaks nimetatud.

3.

Ei! Ei! Ei! Tuleb kahetsusega tunnistada, et kogu mu senine jutt ei päde! Tõepoolest, Genis annab kõigile ja kõigele oma tekstides hinnangu. Küll aga ei tähenda see, et ta peab iga arvamust üldkehtivaks, ega sedagi, et ta pretendeerib kõiketeadja positsioonile. Meenub Nietzsche arusaam, et inimese kalduvus oma arvamusi kehtestada on läbi ja lõhki loomulik. Genis on teravmeelne. Tema kohati meelevaldseid üldistusi ja kohatist ründavat hoiakut põhjendab teravmeelne esitus.

Nagu näha, jooksin üpris kiiresti rappa. Ülistasin Pilve teksti puhul mina esiletulemist, aga Genise puhul tõin sellesama välja negatiivse tunnusena. Tagatipuks on mu mõtisklus ülimalt pealispindne ja subjektiivne ning puudub läbimõeldud argumentatsioon. Tõsi, peenhäälestatud argumentatsioon ei tarvitse alati olla akadeemilise kvaliteedi ainus lakmuspaber. Võtame kas või Tiit Hennoste monograafia,⁵ mis on ühelt poolt tõesõna kõrgtase, teiselt poolt annab kohatine entsüklopeediatest mahakirjutamine võimaluse kahelda teksti akadeemilises tõsiseltvõetavuses. Seevastu Genisel pole rõhk kunagi mõttekäikudel, järeldusteni jõudmise väljajoonistamisel. Tema argumentatsioon ei ole ses mõttes ilus. Mõttelt mõttele liigutakse isoleeritud osutuste pinnal paisutuste ja kujundite toel. Aga, nagu öeldud, essee dominant on väide kui esteetiline kategooria. Stiil loeb! Näiteks Sergei Dovlatovist kirjutatud raamatus⁶ laskub Genis selgelt kongeniaalsele tasandile, imiteerib Dovlatovi stiili. Üldse on sellistele, noh, ütleme Leningradi autoritele iseloomulik kõrgetasemeline stiilitunnetus, mis ilmneb paljudel eri tasanditel ja eriti tasanditevahelises suhtes.

Ka ülesehituslikult on Genise tekst oma poeetilisuses suurepärane. Pidevalt naastakse viiteliselt ja kerge nihkega sama mõtte juurde, varasemat teisendades ja täpsustades. Partikulaarsuse tugi üldfilosoofilisusele on võrratult funktsionaalne.

Eks mõneti ühenda jäägitu raamatutele pühendumine kõiki kirjanduslembeseid inimesi, aga Genise tekstides avaldub sellele lisaks midagi ehtslaavilikku. Esmalt torkab see silma huumori puhul: iseennast ja oma keskkonda suudetakse representeerida tugeva muigega, kohati irooniagagi. Naerdakse enda üle ja eeldatakse, et ka lugeja suudab teha sedasama. (Tegu pole sugugi mitte vana nähtusega. Selle tendentsi, et lugejalt eeldatakse negatiivses tegelases iseenda äratundmise nautimist, olen tinglikult sidunud just vene kirjandusega, ennekõike sai see alguse Anton Tšehhovi näidenditega.)

Mis puudutab loovat tasanditevahelisust, siis see tõuseb esile just positiivse tunnusena. Genis alustab Dovlatovi-raamatus üht peatükki nii: „Dovlatovi ema ja naine olid mõlemad korrektorid. Pole siis ime, et trükivead ajasid Sergei hulluks. Tema peres võitlesid kõik pidevalt vigadega.“ Absurdne üldistus, aga väga mõjus ja nauditav. Sageli luuakse positiivne ambivalentsus, kus on keeruline määratleda, kas mõte puudutab fiktsiooni, tegelikkust või mõlemat. Ühesõnaga, Genis pole mitte kuiv ja analüütiline, vaid värske ja vahe.

Võib-olla loen ma Genist liialt tõsiselt või, nagu tõlkija Toomas Kall järelsõnas kirjutab: „Kindlasti on võime mõtlemine vabalt rändama lasta esseisti vältimatu ametioskus. Samas tekitavad mõttevabadusest lähtuvad ning juba seetõttu kahtlasena mõjuvad järeldused, eriti kui neid sula- ja ainutõena serveerida, lugejate tõsimeelses segmendis segadust ja vastuseisu.“ Ma olen osakene sellest tõsimeelsest segmendist: ma eeldan justkui autorilt kirjandusteadlase positsiooni ega aktsepteeri seetõttu lihtsalt tema valitud kirjutajapositsiooni. Antud juhul on see väär lugemisstrateegia. Genis sulandab nimelt konkreetsed kogemused kokku ilukirjanduslike näidete, segmentidega, et jõuda kõrgemat järku järelduste, üldistusteni. Põhinebki ju suur osa intellektuaalsest ja kunstilisest tegevusest ideede ja väidete eri konteksti asetamisel.

Jääb siiski mulje, et Genist rusub Brodski ja Dovlatovi geniaalsus, nende suurus, milleni ta ise ei küüni. Aga eks Brodski oligi jumal. Genise sõnutsi: „Minu meelest oli Brodski ainus inimene, keda Sergei kartis. Selles ei ole midagi imelikku – Brodskit kartsid kõik.“ Neid kolme melanhoolsuslembest kirjanikku ühendavaid jooni võib jäädagi kokku lugema, aga neist vahest keskseim on lakkamatu isikliku mõõtme rakendamine võrdluse ja analoogiana kontekstualiseerimiseks, ajaloolise paratamatuse ilmestamiseks.

Brodski on selles muidugi võrratu, kas või oma mälus kaheldes: „(M)a ei teagi enam, kas mäletan Krestõ triikrauakujulises hoovis jalutamas kedagi teist või jalutan ma seal ise.“ Või veel: „Umbes kolm inimpõlve on venelased elanud ühiskorterites ja kitsastes tubades, meie vanemad armatsesid, sellal kui meie teesklesime magamist. Siis tulid sõda ja nälg, olematud või sandistatud isad, kiimalised emad, ametlik vale koolis ja mitteametlik kodus. Rasked talved, näotud rõivad, märjakslastud linade avalik väljapanemine suvelaagrites ja sellistest asjadest kõnelemine teiste kuuldes. Ja laagri lipuvardas lehviv punalipp. Ja mis siis? Kogu sel lapsepõlve militariseerimisel, ähvardaval nõdrameelsusel, erootilisel pingel (kümneaastastena himustasime kõik oma naisõpetajaid) polnud erilist mõju meie eetikale või esteetikale – või meie võimele armastada ja kannatada.“ Tasandid põimuvad, eri sfäärid ja lood saavad üheks, juba raamatu alguses pole aru saada, kas Brodski räägib koolist ärajooksmisest, hilisemast emigreerumisest või mõlemast korraga. Üks, mis selge, on see ühine tunne selle ees, mille järele punkti pole võimalik panna – „iseendal oli hirm tundmatuse ees“.

Genisel on kõik need stilistilised võtted allutatud positiivsele esteetilisele programmile, kus seatakse parnassile traditsiooniline kaanon (ta küll polemiseerib tugevalt kaanoni kui sellisega, ent käsitleb üksnes kanoonilisi tekste) ja klassikaline arusaam kirjandusest. Ta kirjutab näiteks: „Vahel tundub mulle, et metafoorid on kirjanduse viimane lootus: neid ei saa ekraniseerida.“ Ses lauses vaatab vastu (:)kivisildniku ainiti haukuv artikulatsiooniaparatuur, aga ka kõige üldisem taotlus tõsta esile luulele omane väljendusviis, taotlus, millele on ilmsesti mõelnud suurem osa luulet sinatavaid lugejaid. Teisal jällegi manitsetakse lugejaid hoiduma tänapäeva kriitika vildakast harjumusest: „(S)ellele raamatule ei saa esitada põhiküsimust – millest see on? Ja juba selle poolest ei erine Joyce’i romaan kindlasti elust.“

4.

Raske, raske on see Genise lugemine. Eriti seetõttu, et raamatud ja autorid, millest/kellest ta räägib, kuuluvad ka eestlase lugemisvarasse. Ta sunnib juba loetud raamatud lakkamatult uuesti kätte võtma, neid üle lugema, mällu kerkivaid lauseid üles otsima, lugemise peatama ja mõtisklema mõne suurkuju (Fjodor Dostojevski, Franz Kafka, Anton Tšehhov jne) tekstide üle. Jumal tänatud, et Tartu ülikooli raamatukogu vilistab kõrvulukustavalt etiketile ja on akadeemilise töö lihtsalt katkestanud. Vastasel korral võiks lugemine võtta kuid, kui mitte kauemgi.

Näiteks annab Genis võtme Nikolai Gogoli lugemiseks: „Sellepärast tuleb teda lugeda nagu lepingut: aeglaselt, norivalt ja korduvalt – ja ikka ta petab ära“. Nojah. Nagu see tühjuse taltsutamatu tummine tardumus, mis valdab pärast hea raamatu lõppu. Rusuv. Teisal: „Tolstoid peab lugema aeg-ajalt, Dostojevskit siis, kui on äng, Gogolit kogu aeg. [—] Peab ütlema, et Gogol oli meie meelest parem kui viin: ta pani purju märkamatult.“

Just! Ja see, mis ühendab kõiki vene emigrante, on oskus kujutada viinavõtmise vaimset sfääri: „Väheseid asju olen ma elus nii omakasupüüdmatult armastanud kui joomist. Viin on võtnud mult nii sõpru kui ka lähedasi, aga halba sõna ma tema kohta ei ütle. Minu päästis ta vagamehe staatusest. [—] Joomine on haruldane kunst. Tal puudub oma objekt. Nagu Wagneri Gesamtkunstwerk, sünteesib viin kõiki eluvorme, et muundada nad ideaalseks olemise vormiks. Nagu Wagneri ooper, kannab viin meid väljapoole elutruuduse piire, maailma, mis muudab harjumuspäraseid ettekujutusi ajast, ruumist ja asjade hierarhiast looduses. Selle seisundi banaalsus ei tee seda sugugi vähem sakraalseks. [—] Gnoseoloogilise probleemi, mille viin inimese ette seab, tegi palju lihtsamaks see, et varem ei olnud mul tuttavaid, kes ei joonud. Hiljem nad häda sunnil tekkisid.“ Võrratu. „Vabastades asjad meie pilgu raskusest, aitab viin neil iseendaks saada.“

Eks ta ole! Kui joomise lummusest kirjutavad ka Brodski ja Dovlatov ning ilmselt kõik neid mõjutanud või nendega kunagi lävinud kirjamehed, siis Genis astub sammu homsesse! Ta ei keskendu üksnes tänastele naudingutele, vaid mõtiskleb sügavalt ka tagajärgede üle, mille meie tänased teod homsesse kaasa toovad: „Mis pohmelusse puutub, siis selle seisundi õigustus on selles, et see ei lase inimesel uhkeks minna. Pohmelus kui alandlikkuse alkoholivaste ei juhata küll õigele teele, kuid pöörab kõrvale eksiteelt.“ Proosit!

1 Joseph Brodsky, Täiel määral mitte keegi. Kolm esseed. Tlk Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt. – Loomingu Raamatukogu 1991, nr  27–28.

2 Aare Pilv, 90ndad. Pisut loba kirjandusest. – Müürileht, aprill 2016.

3 Hasso Krull, Aristokraat, proletaarlane, eremiit. Kolm poeetilist hoiakut. – Vikerkaar 2015, nr 12, lk 45–56.

4 Valdur Mikita, Mikroetnos. – Sirp 12. XII 2014.

5 Tiit Hennoste, Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016.

6 Alexander Genis, Dovlatov ja tema ümbrus. Tlk Toomas Kall. – Loomingu Raamatukogu 2013, nr 6–8.♥