George Monbiot on briti kirjanik ja ajalehe Guardian kolumnist, kes oma värskeimas raamatus kirjutab sellest, kuidas loomapidamine on keskkonnareostuse ja kliimamuutuste peamine põhjustaja ja seepärast tuleb see põllumajandusharu lõpetada ja suurem osa toidust kasvatada laborites.
Loomapidamine on kurja juur
Monbiot’d tuntakse eelkõige keskkonna- ja poliitilise aktivismi poolest. Ta kuulub nende keskkonnakaitsjate hulka, kes soovitab radikaalsemat lähenemist ja suuri poliitilisi muutusi. Põhjendusena esitab Monbiot raamatutäie infot ja seoseid, millest selgub, et igasugune loomapidamine on keskkonna hävimise kõige suurem põhjus. See põllumajandusharu kasutab 38% planeedi maapinnast (karjatamine ja söödavarumine kokku), mis tähendab, et pool elamiskõlblikust maast on juba toidutootmiseks hõivatud. Kõikidest loomadest suurema osa moodustavadki need, keda põllumajanduses kasvatatakse, nt on lindudest 70% tehistingimustes peetavad kodulinnud (peamiselt kanad), ülejäänud linnuliikidele jääb ainult 29%. Miljonid liigid on surutud suuresti rikutud maale ja liikide väljasuremise protsent on 1000 korda suurem kui ta loomulikult võiks olla. Kuna inimene kasvatab vaid väheseid kodustatud liike, siis sellega tapetakse ökosüsteeme, mille hävitamine ohustab omakorda inimest ennast.
Lisaks elupaikade ja liikide kadumisele reostab loomakasvatus ka vett (kusjuures loomakasvatuse veekasutus on kuuekordistunud), Suurbritannia jõgesid saastavad kanalisatsioonivesi, väetised, pestitsiidid ja mikroplast. Kui need mürgid ise ei tapa, siis tapavad nitraatide tõttu tekkivad vetikad, mis kasutavad teiste liikide eest hapniku ära.
Loomakasvatuse keskkonnakahju avaldub ka kasvuhoonegaasi metaani eritamises atmosfääri ja loomadele antibiootikumide söötmises, mis tuletab meelde eelmise nädala Eesti põllumajandus- ja toiduameti pressiteate, milles teatatakse, et loodud on riiklik elektrooniline andmebaas, mis võimaldab ülevaadet antimikroobsete ainete kasutamisest loomadel ja tegevuse planeerimist antimikroobikumiresistentsuse vähendamiseks. Pressiteatest selgub veel, et umbes kaks kolmandikku Euroopa Liidus ja Euroopa majanduspiirkonnas tarbitavatest antimikroobikumidest moodustavad toiduloomade ravimid. Seda lugedes tekib kaks küsimust: kas neid andmeid enne korralikult ei kogutudki ja mis ajast on kõnekultuuri tekkinud mõiste toiduloom?
Muide, Monbiot’ raamatus on ka Eestist juttu, aga mitte heast küljest. Nimelt toob autor välja info, et Eesti, Läti, Poola ja Rumeenia metsi raiutakse järjest vähemaks ning et Eestis ja Lätis toodetakse lageraiega hakkpuitu lausa looduskaitsealadelt. 80% maailma metsade kaost on põhjustanud loomapidamine.
Vaesus
Hoolimata sellest, et suur osa maast on toidutootmise all, on maailmas ikkagi vähemalt kaks-kolm miljardit näljas või alatoitumuses inimest. Alates eelmise sajandi kuuekümnendatest kuni
2015. aastani näljahäda maailmas vähenes, aga pärast seda hakkas jälle kasvama. Selleks et kõiki toita, peaks 2050. aastaks toidutootmine 50% kasvama. Paradoksaalselt on toidupuuduses inimesed ise toidutootjate süsteemi olulised osad, aga see süsteem ei tööta väga hästi. Vaesemates riikides elavate inimeste puhul on toidupuuduse teke kiirem, sest lähtekoht on kehvem, organismi toitainevarud väiksemad ja ka ise maad harida keerulisem, sest kliimamuutusega kaasnevas kuumuses on põllutöömasinatesse vaja konditsioneere, aga nende ostmiseks raha ei jätku. Ka heaoluriikides tegutsevad toidupangad on selge näide sellest, et midagi on süsteemis valesti. Haiglaslik ülekaalgi ja sellest tingitud haigusseisundid tekivad (koos teiste algpõhjustega) sellest, et odav toit tekitab kergemini ülekaalu. Süsteem on paigas – teraviljatootmine on põhimõtteliselt nelja suurkorporatsiooni käes, kes toodavad nisu, soja, riisi ja maisi ning maailma riigid maksavad aastas põllumajandussubsiidiumideks 500–600 miljardit dollarit, aga vaeste aitamiseks ainult 100 miljardit, millest ei piisa. Monbiot’ raamatu lugejale piisab olukorra mõistmiseks jubedast näitest piirkonnast, kus süüakse kõige odavamat toitu, segu ubadest ja maisist, mida tuleb kaua keeta, aga kütte jaoks ei jätku raha ja sestap süüakse tihti poolvalmis sööki. Selles piirkonnas on laste haiglasse sattumise üks levinumaid põhjuseid lõhkenud pärasool.
Toidukultuur
Monbiot usub, et meil on võimalik oma toidukultuur ümber kujundada. Ta toob näiteid toitudest, mida sõi tema vanaema ja leiab, et enamik sellest, mis on tema toidulaual, oleks vanaemale tundmatu. Eestis ilmselt ei erine traditsiooniline söök nii palju üle-eelmise põlvkonna omast kui Ühendkuningriigis, aga suurel määral siiski. Järelikult on võimalik harjuda uue toidulauaga. Raamatu lõpuosas jõuab autor järeldusele, et kõige kahjulikum kõigele elavale on hoopis poeesia. Meie juurmetafoor on ilustatud, juba lasteraamatutes istuvad laua ümber lehm, hobune, kass, koer ja laps. Selliste segaste näidete toel sööb 90% inimestest liha, kuigi 47% neist tahab tapamajad sulgeda.
Külluse aiad
Kõige ilusamad lõigud Monbiot’ raamatus on kirjeldused aiandusest ja eriti mullast ja maapinnast, mida ta võrdleb ookeaniga, millest me palju ei teagi. Maa on ülistatud, aednik õnnelik. Üks meeldejäävamaid tegelasi raamatust on Lain Tolhurst (Tolly), kes paistab teadvat kõike elurikkusest ja ökoloogilisest koostoimimisest. Tolly teadmised on kadestamisväärsed, aga ometi ei ela ta oma tegevusest eriti ära. Sellegipoolest tekib ootus, et autor pakub lahenduseks midagi anarhistlike külakogukondade taolist, kus sõbralikud inimrühmad permakultuuri juhiste järgi taimi kasvatavad. Aga ei.
Vabrikud
Keskkonna kaitsmise nimel veganiks hakanud Monbiot usub, et tööstuslik lihatootmine kukub väga järsult kokku. Eelkõige sellepärast, et lihaga identseid taimedest toodetud valke ja rasvu, seeni ja tema lemmikuid – geneetiliselt muundatud baktereid, saab toota suurtes kogustes maad kasutamata. Mikroobsed valgud, mis on 3D-prinditud näiteks steikideks, annavad maa loodusele tagasi. Monbiot kirjutab mitmeaastastest põllukultuuridest ja bakterite abil fermenteerimisest, tänu millele saab näiteks toota väga valgurikast jahu. Muidugi on tema ideid juba kritiseeritud, kas või sellepärast, et mitmeaastaste põllukultuuride arendamine on veel poolik ja mõningatel andmetel kulub selle valdkonna arendamiseks veel 30 aastat, pealegi jääksid vaesemate piirkondade toidutootmises osalevad inimesed ilma tööta. Tegelikult on Monbiot’ pakutud programm laiem ja ehk ei maksaks ühest raamatust kõike oodata, näiteks üksikasjalikku kava, kuidas seda ellu viia.
Programm
Kokkuvõtlikult soovitab autor järgmisi muudatusi:
Hakkame toiduteadlikeks. Muudame lugusid, mida me iseendale toidust räägime. Piirame toidutootmiseks kasutatavat maapinda. Minimeerime vee ja kemikaalide kasutamise. Kaardistame kõik mullastikud. Tõstame saagi viljakust võimalikult vähe ja vaid orgaanilise väetisega. Uurime ja arendame suure saagikuse agroökoloogiat. Lõpetame loomapidamise. Asendame loomse valgu ja rasva täppisfermenteerimisega. Lõikame toidutootmise ahelast suurkorporatsioonid välja. Mitmekesistame ülemaailmse toidutootmise süsteemi. Kasutame oma teadmisi komplekssetest süsteemidest selleks, et kutsuda esile muutusi. Taastame looduslikkuse loomapidamise alt vabastatud maadel.