Ma ei tunne ühtki praegu elus olevat eestlast, kes oleks isiklikult mõisatallis vitsu saanud. Mõne üksiku kauged esivanemad ehk küll, aga tõenäoliselt kaugeltki mitte kõigi, sest ihunuhtlus ei ole saanud olla ajaloo ühelgi järgul üldine ja igapäevane osa ühegi ühiskonna elust. Tegu oli ju siiski karistusega ja nagu eestlased peaksid suhteliselt värskestki ajalookogemusest mäletama, püsib valdav osa ühiskonnaliikmeist kuulekana ka võõra võimu rumalatele või lausa kahjulikele seadustele, rääkimata siis omadest. See tähendab, et massiliseks ja regulaarseks karistamiseks puudus Vene impeeriumis ja Balti erikorra tingimustes formaalne alus. Pealegi, kui karistust kohaldataks pidevalt ja kõigile, siis devalveeriks see karistuse mõtte (seaduskuulekuse ja korra tagamine) ning teiselt poolt, nagu teame N Liidu kogemusest, kasvataks repressiivaparaadi nii suureks ja kulukaks, et see hävitaks üsna ruttu majanduse alustalad.
Sakste aegumatu kuritegu
Aeg-ajalt juhtun aga lugema mõnd eestikeelset teksti, mille autor oleks justkui otse mõisatallist arvuti taha kirjatööd tegema tulnud. Nii valus vaen paar- (või seitse-)sada aastat tagasi Eesti ühiskonda juhtinud isikute, toonase saksakeelse ülemkihi vastu kumab tekstist läbi. Viimase seda sorti lugemiskogemuse sain Kersti Lusti arvustusest Ea Janseni postuumselt ilmunud suurteosele „Eestlane muutuvas ajas” (Kersti Lust, Rahvuseks saamise lugu, Sirp 19. X, lk 3) Üsna lühikeses arvustuses saab Jansen kaks korda pikalt sarjata liigse „saksameelsuse” pärast, millest ühe passaaži siin uuesti ära toon:
„Kõige enam kummastust tekitas siinkirjutajas Ea Janseni püüd „rehabiliteerida” baltisaksa mõisnike käitumist ja tegemisi XIX sajandi esimesel poolel, mille tõttu ei joonistu viimaste kahetine roll välja küllaldase selgusega. Võib küll imetleda autori oskust näha toonases baltisaksa aadelkonnas uute suhtlusvormide, moodsate ideede, uue majandusliku käitumise jm võrseid, kuid toonasest mõisahärrast maalitud pilt annab tegelikkusest moonutava ettekujutuse. Kahtlen, kas enamik meie sel ajal elanud esivanemaist tunneksid raamatus loodud portree(de)s ära oma mõisahärra. Baltisakslaste eneserefleksioonile tuginedes ja lehekülgede kaupa näiteid tuues pärishärrade „headusest” ja „uuemeelsusest” (lk 47–60) pole autor loonud sugugi vähem ühekülgset ettekujutust mõisnikust, kui seda üritasid tekitada rahvusromantilised või nõukogudeaegsed kirjatükid. Ainult et värvid on teised. Talupoja-mõisniku suhete varjukülgi mainitakse möödaminnes või eituse vormis; rohket tähelepanu pühendatakse aga suhete positiivsetele aspektidele /—/. Ea Jansen kirjeldab pikemalt kahe heatahtliku ja sihiteadlikult tegutsenud suurpõllumehe/aadlipoliitiku tegemisi (Hellenurme omanik von Bruiningk ja Võisiku omanik von Bock), vastupidiseid omadusi evinute kohta ei too ta ühtki näidet. Ja see negatiivnegi, mis talupoegadele mõisniku poolt osaks sai, ei olevat tulenenud Balti mõisnike erilisest kasuahnusest või julmusest, vaid „süsteemist” (lk 54).”
Tähendab, kas terve baltisakslaste rahvusrühm on sooritanud mingi sellise aegumatu kuriteo, et katse selle rühma inimeste tegutsemismotiive mõista ja seletada („rehabiliteerida”) kvalifitseerub kaasosaluseks kuriteos? Minu teada mitte. Samuti ei saa kuidagi kuuluda teaduslike hulka toodud tsitaadi viimasest lausest loogilisena tulenev järeldus, et „talupoegadele mõisniku poolt osaks saanud negatiivne tulenes Balti mõisnike erilisest kasuahnusest ja julmusest”. Lausa hämmastav on sellest lausest õhkuv proletaarne viha ja leninliku ajalookäsitluse tuumveendumus, et ülemkihtidel, võimulolijatel enne proletariaati ei saanudki olla ühtki positiivset programmi, õilsaid tundeid ega mõtteid, positiivseid tegutsemismotiive, vaid ikka ainult tagurlikud. Ja idee, mille kohaselt konkreetsele rahvusrühmale on iseloomulikud mingid eriti negatiivsed, karistust väärt tunnused, lõhnab peaaegu et doktor Goebbelsi õpilase oma moodi. Või on siin tegu moodsa „poliitkorrektsuse” dialektikaga, mis näeb ette, et iga kangelase kohta peab olema oma lurjus, muidu ei püsiks maailm tasakaalus?
Juba ligi paarkümmend aastat teistkordset kogemust omariiklusest, kus ühiskonna juhid ja juhitavad kihid on ühtviisi omad, peaks ka ajaloolase erialase ettevalmistuseta inimesel tänapäeval lubama mõista seda, et kui läbi XVIII ja XIX sajandi oleksid kohalikke otsustajaid eestlaste asualal juhtinud ainult kurjad kaalutlused (kasuahnus ja julmus), poleks sellest ühiskonnast XX sajandi alguseks enam kedagi ega midagi järel olnud, vabaturumajanduse tingimustes aga ka seda, et reklaami ja selgitustööta ei õnnestu ühtki kaupa, sealhulgas ideid laiale publikule maha müüa. Või nagu raamatu toimetaja Jaanus Arukaevu teose järelsõnas Janseni taotlusi ja järeldusi kokkuvõtvalt selgitab: „Alati oli avaliku konflikti taga mingi varasema tava hülgamine viisil, mis ei vastanud üldlevinud ootustele. Niisiis ei näita sellised talurahvarahutused objektiivset sotsiaalset konflikti, vaid pigem kinnitavad „möödarääkimist”, mis tekib konflikti osapoolte elamisest erinevas elumaailmas. Ühes elumaailmas tehtud täiesti mõistlikust sammust võib teine pool hoopis teistmoodi aru saada ja nii osutub selline ”hea tegu” teisele täiesti vastuvõetamatuks.” (lk 511).
Janseni suurteose üks tugevamaid külgi ongi minu arvates see, et ta suudab ajaloos toimunut esitada tänapäeva või lähiminevikuga pidevaid paralleele tekitavalt, kasutades tänapäevase argikeele mõistestikku. Teose väärtus ei seisne muidugi ainult vormilises kaasaegsuses.
Võib arvestada sellega, et originaalseid vaatepunkte ja järeldusi pakkudes sai Jansen end üsna vabalt tunda, teose sihtrühmaks ei ole kogu Eesti avalikkus, isegi mitte kultuuriavalikkus. Jansen pakub oma arusaama küll pisut laiemale seltskonnale kui kitsas erialane sfäär, aga maksimaalselt mõnele tuhandele (vastasel juhul oleks ju raamatuesitluse kõrvale ehitatud meediakampaania, võte, mis pole tänapäeva ajaloolastele sugugi võõras, nagu oleme kogenud Magnus Ilmjärve uurimuse puhul Konstantin Pätsi tegevusest, sealhulgas sama teose kriitika Jaak Valge sulest).
Kuidas võiks sihtrühma suurus ja vastavalt arusaamiseks vajalik ettevalmistus mõjutada ajaloo serveerimist, selleks pakub head võrdlusmaterjali Jansenile Lauri Vahtre värskelt kaheköitelisena ilmunud ajalooalaste juttude kogu „Ajaloo pööripäevad”. Vahtre tekstid on kõigepealt ilmunud ajalehes Postimees, seega sihitud korraga ligikaudu igale neljandale eestlasele. Need on ajalehe formaati surutud lood, kuid nagu Vahtre eessõnas rõhutab: „Ajalookirjutus kui inimeste tegutsemise taasesitus ei saa kuidagi mööda hiilida kõlbelistest otsustustest. Või vähemalt osutustest. Olgu me nii moodsad kui tahes, südamepõhjas tahame kõik mis tahes loo puhul teada, milles on loo moraal, „mida autor sellega öelda tahtis”. /—/ Moraal võib olla esitatud alternatiivina või mitme küsimusena: milline tee siis oleks õigem olnud (kui)…? Ning nõnda edasi. Kuid kellegi õigeks- ja kellegi halvaksmõistmist ei pea me paaniliselt vältima.” (lk 15). Siin on süü ja süütuse määramise aluseks loomulikult õhtumaine arusaam vastutuse individuaalsusest, mitte kollektiivsusest, nagu Vahtre tekstides ka korduvalt rõhutatud. Ent ometi – piisava tahtmise korral missugune magus võimalus baltisakslus põrgust endast mustemaks tõrvata!
Ehkki Vahtre ujub oma juttudes mitmele kontinendile ja mitmesse aastatuhandesse, huvitasid mind selle tuvastamiseks, millised on meie ühiskonna eeldused muutuseks baltisaksluse ajaloolise rolli mõistmisel, eeskätt need Vahtre tekstid, kus käsitletud XVIII ja XIX sajandi vahetust.
Musternäide eelkirjeldatu kohta on võtta loost „Kõik algab munast”: „Talupoegade halva kohtlemisega sai kuulsaks veel mõni teinegi /—/ Baer. Nii et see nimi ei kõlanud Järvamaa ega Virumaa talupoegade kõrvus kau
geltki nii kenasti, kui ta kõlab tänapäeval või kui kõlas talupoegade seas mõne teise mõisniku nimi, näiteks Pahlen Ilumäe ümbruses. /—/ Kuid milleks nuhelda lapsi vanemate pattude eest? 1792. aastal siia ilma tulnud Karl Ernstist ei ole teada, et ta oleks mõisatallis talupoegi peksnud või endale esimese öö õigust nõutanud.” (2. kd, lk 46). Vahtre on leidnud võimaluse öelda, et kuigi Vohnja Heinrich Baer oma möldrit Antonit 1737. aastal terroriseeris, ei kehti see kõigi mõisnike-möldrite suhete üldistusena.
Omade hulgast väljalangemine
Kuid asja juurde. Kuigi eestlase rahvuseks ja eurooplaseks saamine käis läbi XVIII ja XIX sajandi siinsete kõrgkihtide igakülgse matkimise kaudu, ei kuulu just selle perioodi kõrgkihid (nii aadel kui literaatide seisus ega ka kaupmehed-töösturid-käsitöölised) rahvuslikus ajalookäsitluses seni veel „meie” hulka. See on veider, sest keskaegse paljurahvuselise ja peamiselt saksakeelse linnakultuuri oleme ju küll omaks arvanud. Keskaegne Tallinn on puhtalt ”meie linn”, samuti nagu arhitektuurimälestistena kaitstavad keskaegsed kirikud ja linnused. Me matkime suurima rõõmuga keskaegseid kombeid ja teeme sellega ka äri (nagu Olde Hansa jt), kohati narruseni välja, nagu näiteks kostüümid, milles Tallinna meerid ja nende mõned kaaskondlased linna ametlikel tseremooniatel osalevad (komejant, mis sajand tagasi linna juhtinud Poskale või Lenderile poleks iial pähe tulnud).
Miks ja kuidas siis keskaegse „meie inimese” järeltulijad „meie” hulgast välja langesid? Kas üle mütologiseeritud „vana hea Rootsi aja” ja sealt Venemaa koosseisu langemisega katkenud loomulikult arenguteelt hälbimise tõttu? Kas seetõttu, et ülemkihid lihtsalt rahvakeha eest vaimselt ära arenesid? Või hoopis seetõttu, et neis tugevnes koostöösoov läbi ühiskonnakihtide ja seetõttu tõusis ka nõudlikkus vähemvõimekate vastu? XIX sajandi alguse reformid ja talurahva reaktsioon neile tuli otsekui kordamisele XX sajandi viimasel kümnendil.
„Euroopalike ideede toime avaldus otseselt aadli praktilises tegevuses: ajaloolased ei kahtle, et muidu konservatiivsena tuntud Eestimaa rüütelkonna otsust 1810. aastate algul talurahvas pärisorjusest vabastada ja üle minna „vaba kokkuleppe” põhimõttele inspireeris otseselt Adam Smith /—/,” kirjutab Jansen (lk 48). Ja lisab: „Ei võigi eeldada, et talupojad saanuksid uutest seadustest samal kombel aru nagu mõisnikud, kes uskusid Adam Smithi. Kuid nemadki ei näinud ette Smithi põhimõtete kohaldamisel tekkivaid raskusi.” (lk 133).
Vahtre hindab sama sündmuste ahelat nii: „Nagu teada, vabastatigi talupojad 19. sajandi teise kümnendi lõpul. Ja nagu teada, ei toonud see talupoegadele esialgu kaasa mitte kergendust, vaid pigem vastupidi. Kaugemas plaanis oli pärisorjuse kaotamine loomulikult kasulik. Õieti tekib küsimus, kas „kasulik” on kohane sõna, sest see oli paratamatu. Pole mitte kuidagi võimalik konstrueerida sellist ajalookäiku, milles me oleksime tänase päevani pärisorjad. Vabastamine pidi toimuma nii või teisiti. Ent siin ongi vahe: kas nii (1816 ja 1819) või teisiti (nagu mujal Venemaal – 1861). Sellel ajavahel oli oluline tähendus meie rahvuslikule ärkamisele, sealt edasi aga uusaegse kultuurivälja ja lõpuks oma riigi loomisele.” (1. kd, lk 40-41).
Pole raske XXII sajandi eesti ajaloolasi kujutada täpselt samas sõnastuses kirjeldamas sündmusi Eestis 1990ndatel, ainult Adam Smithi asemel on Milton Friedman, rüütelkonna maapäeva asemel riigikogu ja Mart Laari valitsus, ülalt jõuga teostatud liberaalsed, kuid ettevalmistuse käigus osa radikaalsusest kompromisside kasuks kaotanud majandusreformid on ikka needsamad. Kõik see, mis praeguseks on toonud juba tõenäoliselt enamikule Eesti elanikest senitundmatu heaolu, aga mille vastu tänapäeva „talupojad”, kergesti manipuleeritavad ja väheharitud ühiskonnakihid ulatuslikke meeleavaldusi korraldasid, selliseid, mis ajuti lausa füüsilise arveteõiendamiseni „mõisahärradega” kippusid minema (tuntuim ehk sotsiaalminister Marju Lauristinile kallalekippumine Toompea lossi ees). Need protestid ei toetunud teadmistele omandi-, sotsiaal- või põllumajandusreformide sisust, vaid kuuldustele ja küllap ka sellele, millele Vahtre osutab kui ajas jäävale omadusele eestlase hinges: „Paraku tehti nende seadustega [1804. a. talurahvaseadused] üks hirmus viga, mida ei oleks eesti rahva väidetavalt kadedat iseloomu arvestades kuidagi tohtinud teha. Praegu võiksime seda nimetada „omandireformi sündroomiks”: mitte see ei aja vihale, et mina midagi ei saanud, vaid see, et teine sai.” (2 kd, lk 88).
Muutused tänapäeval on kiiremad kui 200 aastat tagasi, kuid ka toona laienes reformidest kasusaajate ring üsna kiiresti, nagu Jansen õiglaselt välja on toonud. Sellest hoolimata said reformid kui poolikud või väärad tugeva kriitika osaliseks, eeskätt kaasaegsetelt literaadiseisuse hulgast. Meie rahvusliku aja- ja kultuurilookirjutuse vankumatud verstapostid on Hupel, Merkel, Petri, Luce, Masing ja Rosenplänter, suure hulga ülikriitiliste tekstide autorid.
Tõmmakem jällegi paralleel tänapäevaga: toonase literaadiseisuse mehed olid põhilised avalikud arvamusliidrid, nagu praegugi meedias tegutsevad teadlased, kolumnistid, kommentaatorid. Kui tulevased ajaloolased näiteks püüaksid rekonstrueerida praeguses Eestis tõesti sündinud asju ainult lehekolumnide ja analüüside järgi, saaks pilt rusuv. Kui palju on hindajatel jätkunud tunnustavaid sõnu avaliku võimu aadressil? Tühiselt vähe võrreldes hukkamõistuga ülemkihi piiritust saamahimust tingitud omakasupüüdlike ja rahva hulkadele kahjulike, eesti keelt ja kultuuri hävitavate otsuste eest. Tõsine uurija tänapäeva poliitikute memuaaridele ehk juhtide „eneserefleksioonile” mõistagi tugineda ei saaks. Kui saatuse tahtel peaks kõigist aastatuhande vahetuse järel kirjutatud tekstidest Mere, Ilvese, Laari või Kallase kirjapandu kõrval uurijateni jõudma näiteks ainult Raivo Vetiku ja Rein Veidemanni kolumnid, saaks küll vahvalt musta pildi olukorrast Eestis.
Tänapäeval loeme endastmõistetavalt võrdselt keelatuks teistele füüsiliste ja vaimsete kannatuste põhjustamist. Ent avalik vaade kipub olema pisut ühepoolne, see tähendab, et ülemad-otsustajad ei tohi „lihtinimesele” ehk „tavakodanikule” piiranguid seada, need viimased aga võivad oma juhtidele kannatusi põhjustada küll ja küll. Näinud aastaid ja paljudel puhkudel üsna lähedalt seda ängistust ning psüühilist piina, mida valgustatud otsustajatele põhjustab negatiivne reaktsioon nendelt, kelle elu nad parandada püüavad, sunnitud tagasitõmbumine radikaalsetest reformidest keskpäraste, kuid publikule jõukohaste kompromisslahenduste kasuks, pole mul keeruline sama olukorda projitseerida 200 aasta tagusesse aega.
Vastutustundlikud juhid ei saa oma otsustega suurendada määramatust süsteemis, kui pole plaani, kuidas seda mingil viisil kompenseerida. Miks oleks pidanud aadel ja literaadiseisus kaotama (ka mitteformaalsed) hariduslikud lävepakud otsustusõigusega ametikohtadele pääsemise teelt, kui me seda ju XXI sajandi ühiskonnaski ei tee (valdav kõrghariduse nõue avalikus teenistuses)? Kui maa asjade otsustamise juures oleks kohe ja tingimusteta, ilma pika ja koolitustingimusi täis üleminekuperioodita antud otsustusõigus hariduseta enamusele, kelle hulgas oli esindatud Andrus Kiviräha „Rehepapi” tegelaskujude kogu spekter, siis mis järgnenud oleks? Ja kas nende küsimuste järel on meil alust arvata, et rüütelkondades valitses üksmeelne õnnetunne poolikute lahenduste saavutamise üle? Vaevalt. Kas nad olid õnnelikud talurahvast veendes, et usuvahetus annab maad hoopis vähem kui usin töö kehtivate seaduste ehk „vabade kokkulepete” raames, ning et Vene võimu käest ei saa eales muud kui petta? Ja siis nähes, kuidas lihtsameelsed ikka kümnete tuhandete kaupa usku vahetasid? Kõik selleks, et saada petetud ning põhjustada aastate
ks tarbetut tüli näiteks Liivimaa maamarssalile von Meyendorffile, kes kaotas venestuse tõusulaines 1880ndatel tohutult poliitilist krediiti, üritades saavutada luteri kirikusse tagasi pöördunud talupoegade kustutamist õigeusu kiriku nimekirjadest (Jansen, lk 245-246).
Põhimõtteliselt ei liigutanud reforme (ega saanudki liigutada) keegi peale nende, kellele kehtiv õiguskord selleks volitused andis. Rüütelkond poleks saanud oma otsustusõigust seaduslikult kellelegi delegeerida ka juhul, kui oleks leidunud keegi, kelle haridus ja kogemused võimaldanuks seda vastutust kanda. Milliseid ratsionaalseid reforme oleks võinud läbi viia, toetudes „initsiatiivile altpoolt”? Eks ikka samasuguseid, mida 10–15 aastat tagasi pensionireformide pähe pakkusid välja Toompeal meelt avaldamas käinud eakad „ilmajäetud”.
Kokkuvõtteks
Ärkamisajal sündinud ning igasuguseid riigikordi üle elanud müüt 700-aastasest orjaööst konkureerib avalikkuses endistviisi edukalt hoopis realistlikuma, kuid mitte müüdivääriliste loosungitega ehitud ajalookirjutusega. Muidugi, eks see teeb möödunud sajandite uurimise lihtsaks, kui pool on enne uurima asumist valitud: haritud ja jõukas – järelikult tagurlane, status quo iga hinna eest säilitaja, marukonservatiiv vähemasti, vaese ja harimata eestlase vaenlane igal juhul? Miks kohaldame praegusele ühiskonnale teistsugust standardit kui 200 aasta tagusele?
Pealegi, baltisakslaste terve grupina ülimalt alalhoidlikuks ja kapseldunuks, mineviku reeglitest kramplikult kinnipidajateks liigitamine sisaldab ju olulist loogikaviga. Meie esivanemad rajasid rahvusliku ehitustöö põhiliselt matkimisele, nagu Ea Jansen on veenvalt näidanud. Kui matkida oleks olnud ainult midagi jäigalt ühesugust, alalhoidlikku ja ajas muutumatut, siis kust oleks saanud koopiatesse tekkida arengu ja muutuse moment, kui originaalis seda polnud? Seega, milline moraalne alus on nende tingimusteta kollektiivsel hukkamõistmisel, kelle lõppude lõpuks üpris edukale matkimisele on rajatud valdav osa eestlaste euroopalikust rahvuskultuurist? Kui värskelt pärast matkimisajajärgu lõppu võis häbitunne selle protsessi möönmist takistada, siis praegu ei tohiks ju? Mis siis mille üles kaalub? Kui jaksame siiamaani häbeneda seda, et oleme osavamatelt ajaloos (kohalikelt arenenumatelt baltisaksa seisustelt) oskusi ja käitumist õppinud, siis eks peaksime ju samavõrra häbenema viimase 20 aasta jooksul vohanud matkimist – ei tekkinud ju XXI sajandi õhtumaise demokraatia institutsioonid siin Taara abiga ega pühade puude kallistamisega ammutatud ürgjõust, vaid lihtlabast kopeerimistehnikat kasutades.
Ja nüüd jääb veel ainult üle küsimus, miks ma Janseni ja Vahtre väga eripalgelised raamatud üldse siinses jutus kokku segasin. Vastus on lihtne: selleks, et mõlemat korraga reklaamida. Laiatarbe ajalookirjutus peab olema poleemiline, provotseeriv ja nii Janseni monograafia kui Vahtre kogumik kannavad neid tunnuseid parimal viisil. Mõlemad kaasavad tänuväärselt tänapäeva mineviku seletamisesse. Jansen on tekitanud paksu vahekihiteose, mille võlu seisneb selles, et kaalub minevikku meie tänapäeva argikasutuslike mudelite ja terminite abil. Vahtre lühijutud on näidiseksemplar, kuidas ajaloos juhtunut mõistetavaks teha meie ümber parasjagu toimuva kaudu (võte, mida teaduslik ajalookirjutus millegipärast endale tänaseni keelab).
Vaidlused tuleb ära vaielda ajalises järjekorras. Kuni meil pole tasakaalukat ja tõenditega kaetud vaadet rahvuse kujunemisloole, jääb hõredaks ka lähiaegade käsitlus, olgu tegu Vabadussõjaga või 1939.–1944. aastaga.