5. juunil esines Tallinna lauluväljakul ansambel Queen koos Adam Lambertiga. Rokihiiglasi soojendas sel üritusel The Princes, mille koosseisu ise kuulun. Järgnev on osalusvaatlusel põhinev ehk sarnasused reaalsete isikute ja sündmustega on taotluslikud, kuid mitte ületamatud.
Põhiliselt on sõbrad-tuttavad minult küsinud, et kas saime siis ka jumalustega backstage’is ambroosiat süüa ja nektarit juua, kuidas tunne oli ja üldse. Mis viimast poolt puudutab (tunne ja üldse), siis väga lühidalt öeldes läksime andma võimalikult head kontserti, aga lõppude lõpuks peaks ju igat esitust sellise tundega andma, olgu kümnele tuhandele või kümnele inimesele. Õigupoolest paistab tõesti kehtivat seaduspärasus, et väikese publikuarvuga kontserdid mõjuvad mingis mõttes intensiivsemalt, kuna kuulajad eristuvad indiviididena, staadionikontserdil aga sulanduvad paratamatult üheks massiks või mingiks keskmise kuulaja koondkujuks (vt ka Stalini eristus tragöödia ja statistika vahel). See aspekt pluss kõrvamonitoride kasutamine tekitas mul isiklikult küll nähtamatu vaheseina efekti, kuid arvan, et oleks ma vaid ilmutanud oma pedaalide vajutamise asemel samasugust sportlikku lavavormi ja mobiilsust nagu meie vokalist Edward või bassist Volli, siis oleks see mulje mõnevõrra hajunud. Kuid selleks puuduvad mul nii pikad juuksed kui ka temperament.
Igal juhul tundsin hiljem lava eest Queeni kontserti kuulates peaesineja vastu seda suuremat respekti, et mul oli vahepeal tekkinud palju konkreetsem ja isiklikum ettekujutus sellest, kuivõrd keeruline on ikkagi suurel laval saavutada seda vahetut artistlikku olekut, mis mõjub publikust vaadates-kuulates loomulikult, kuid tegelikult põhineb ühelt poolt esteetilisel illusioonil ning teiselt poolt artisti kujutlusvõimel. Lava eest avaneb sädelev artist, kes puurib suurelt ekraanilt sulle oma hirvesilmadega otse hingepõhja, lava peal on aga pilt hoopis teine: hunnik juhtmeid, saatjad, prožektorid, lavapealsed märgised, mis osutavad, kus mingi loo ajal seista tuleb jne, ning siis see pulbitsev, möirgav ja huilgav rahvamass, mille puhul tuleb eelkõige meeles pidada, et iga helendava mobiiltelefoni taga on inimene. Queeni illusioon igal juhul töötas, tulevärgiga polnud koonerdatud, helipildi osas võis mõelda nii ja naa, kuid õhtu jooksul see siiski paranes, ning kes seda nimetut basskitarri ikka nii palju kuulda tahab, kui laval on juba fookuses May, Taylor, ja Lambert muidugi ka.
Mis puudutab peaesinejale eelnenud lavapealset reaalsust koosseisus The Princes, siis see jõudis mulle kogu teravuses kohale viimase loo ajal ehk momendil, mil sai teoks enam-vähem kõige mustem stsenaarium. Nimelt see, et esimest korda staadionipubliku ees esinedes ning ühtlasi esimest ja tõenäoliselt ka viimast korda Queeni soojendades puruneb kitarrikeel. Seda meile eelnevalt muidugi ka sooviti koos pulkade pilbastumise, selgroo murdmise ja muude toredate asjadega. Mis sellest kõigest sai, ei oska ma isegi end püüdlikult gonzo-stiilis arvustades öelda, kuna teadvus lülitus ümber mingile efektiivsele autopiloodile. See meenutas mulle osalust improvisatsioonilises koosseisus Kreatiivmootor, mille muusikalistest dionüüsiatest on mul tihtilugu olnud mäluaugud. Ent muidugi on muusikud ka palju hullematest olukordadest välja tulnud. Palun väga, Dave Grohl näiteks murdis Foo Fightersi kontserdil esinedes jala ning jätkas sellest hoolimata. Pealegi oli lauluväljaku lavaesine reaalsus jällegi drastiliselt lahknev lavapealsest, kuna paljud kuulajad ei saanud (nagu hiljem selgus) üldse aru, et midagi ettenägematut oli juhtunud. Niisiis täielik ülereageerimine: mängid Queeni soojendades pillikeele pooleks – keda huvitab?
Lavatagune tegelikkus ja kokkupuuted rokijumalustega? Legendi järgi on küll nii, et Brian May kohtus oma iidoli Jimi Hendrixiga lava taga puhtjuhuslikult, viimane küsis talt veel familiaarselt: „Jou, mees, kuspool lava on?“ Meile sai aga kiiresti selgeks, et tegemist on eelkõige efektiivse ärioperatsiooniga, mitte vana kooli stiilis bändimeeste vennastumisega. Ühesõnaga, kokkupuude sisuliselt puudus ning ka näiteks autogrammide hankimiseks tuli rakendada suhteliselt keerulist diplomaatilist protseduuri. Iga funktsiooni jaoks olid teatud inimesed, kelle poole pöörduda ning kogu lavatagune nägi välja nagu üks hästi turvatud kontor. Terve meeskond sai eri osakondadena palka selle eest, et hoida tüütud uudistajad muusikutest eemal – mis on üldiselt muidugi mõistetav. Sex & drugs kõigi märkide järgi puudus, või siis leidus seda ainult Queeni sektsioonis. Ei midagi meeletut. Küll aga oli lava taga võimalik vabalt suhelda Marina Kaljurannaga, samuti Taavi Rõivasega. Tuleb välja, et väikeriigi peaminister võib olla ligipääsetavam kui maailmanimega rokkstaarid.
Lõpetuseks veel veidi mõtteainet reaalsuse, illusoorsuse ja simulaakrumite teemal. Mõistagi oli kontserdipublik algul aldis oma nutifonidega ringi vehkima, kontserdi lõpu poole see jäädvustamishuvi aga vaibus, nii et lauluväljaku publikuala muutus juba päris hämaraks. Siis aga juhtus midagi, mis sundis kõiki festivalikülastajaid selle tuledemere taaselustama, et nimetatud sündmust talletada foto või video kujul. Nimelt ilmus välja Freddie Mercury ise, mõnevõrra suuremale ekraanile kui see, mis iga fänni käes tol momendil helendas, et tolle suurema ekraani kujutist kopeerida.