Paradoksaalsel moel sobib Mara KoppelLjutjuki näitus „Teisipäeviti” ülimalt Tartusse. Me kujutleme ju Tartut rahulikuma elutempoga linnana, kus tooni annab ülikool seal tudeerivate üliõpilastega, õpihimuliste ja maailma avastavate noortega. Just see koht, kus tehakse oma elu esimesed suuremad ja iseseisvad valikud, aga ka eksitakse. Armumine, armastatu reetmine ja kaotus. Ilus aeg, kas pole? Vabadus ja selle kuritarvitamine. Kas me saame reetmisest üle? Kas me usaldame veel? Kas me terveneme?
Või on tervenemine vaid moondumine? Moondumine argielu-zombie’ks, oma äraspidi pööratud lootuste vihaseks peegelduseks? Mara Koppel-Ljutjuki maalitud maailm on meie tundemaailma sügavusse peidetu, mis paljastub argisuses kurja irvena: kord ahastusena, võõrandumisena, mõnel juhul aga kurjusena. Kurjus tähendab siinkohal teisele ülekohtu tegemist ja hoolimatust. Mara Koppel-Ljutjuk maalib murtud toonidega, nagu need oleksid murtud sõnad ja lubadused, mõtted, lootused. Kunstniku tööd on vormikäsitluses ja koloriidis kuidagi tagasihoidlikud ja leebed, niivõrd vihjavad, et tunduvad esmapilgul otsekui sosinad. Murtud toonikombinatsioonid inimihudel kombineeruvad puhaste ja selgete värvipindadega, mis on kätketud geomeetrilistesse kujunditesse. On see viide veel millelegi, milles on selgust ja lootust? Millelegi korda loovale selles inimlikus kurbuses, hüljatuses ja võõrastuses? Selle väiteni jõuan läbi ühe kunstniku varasema töö, mida sellel näitusel ei näe, „Vaeva väärt” aastast 2006, mille selged ja puhtad toonid ning vormid kujutavad otsekui lõpmatut raamaturiiuleist koridori. Olgu, see oli vaid katse kodeerida varasema loomingunäite abil seda näitust.
„Teisipäeviti” – argisus, meie hinge argipäevased kogemused suhtes perekonna, lähisuhete ja iseendaga. Nagu juba mainisin, nõuab Y-galerii maalikunstnikult teadlikku mängu selle ruumi ja loodava maaliruumi vahel. Mara Koppel-Ljutjuk ongi maalidel kasutanud n-ö kujundliku materjalina ennast ja oma lähedasi. Kunstnik esitab otsekui sketšidena stseene, millest osa räägib otsesemalt, osad metafoorsemalt meie argipäeva korduvustest ja ringjoonelisest liikumisest – vigade kordamisest, jätkuvast lootusest. Ruumid on nagu peatükid, näitus tekst ehk lugu.
Näituse avab „Hüvastijätt”. Maali dominandiks on tühjuses hõljuv figuur, kelles aimame autorit ennast. Leebe, ingelliku rahuga vaatab ta mahajääjat. Saavutatud on selgus ja leppimine ning sellisena tõotab see lunastust. Kas samasugune rahu valdab ka mahajääjat? Galerii järgmises ruumis on kõrvuti „Vahepeatus”, „Elujanu” ja „Võõrana sündinud”. Ometi jääb selles ruumis mõjuma peamise sõnumina inimese üksindus ning vastuoludega leppimise püüe, mida hoiab elus elujanu. „Vahepeatus” on julge kompositsiooniga, kus naturaalne figuurikäsitlus vastandub geomeetrilisega, väljendades otsekui struktureeritud mõtteskeeme. See on nagu ulmefilmides nähtud kuvaripilt, kus vilkuvad ja pulseerivad abstraktsed värvilaigud tähistavad infokulgu ja töötlust.
Vormilt väljakutsuvalt lihtsalt ja seetõttu põnevana mõjub „Sisedilemma”. Taas dominantses tühjuses kiikuvad figuurid, kelle laubale on kirjutatud jah ja ei. Kas on võimalik veel napimalt ja tabavamalt anda edasi seda edasi-tagasi liikumisena kogetavat otsustamatuse tunnet? Galerii suuremas ruumis ripub monokroomse koloriidilahendusega kolm maali, mida ühendab pealkiri „Südamest südamesse”. Mõnes mõttes helgeim ruum. Samas ei sümboliseeri selle punakas toon rahu,pigem elu väge. Neid kolme teost võib pidada ka kõige naiselikumaks. Siit leiame kaks daami vestlemas, siit leiame ema lapsega.
Viimane ruum on süngeim pilguheit meie argipäeva. „Reedetud” kujutab kahte figuuri, kellest esiplaanil on reedetule selja pööranu. Tema pilk on ekslev, ühtaegu nii süüdlaslik, teadlik teostatud kurjusest kui egoistlik ja pöördumatu. Siin pole tervendavat kahetsust. Hüljatu on kaotanud näo, mis sellisena on oma napis maalikeele sümboolikas antud edasi niivõrd tundlikult ja sügavuti, et see võib vaatajat rabada. Just näo kaotamine ongi see needus, mis langeb armastatu poolt reedetule. See on eneseusu, lootuse ja väljendusvõime kaotus. Järele jääb vaid painavalt valus tühjus, käed lõdvalt ja jõuetult rippu. Sellisena on „Reedetud” kui näituse avamaali ja „Hüljatud” teise ruumi „Vahepeatuse” saatanlikud peegeldused, äraspidised oma tähenduses ja vaimsuses. Näituse tervikus töötavad nad aga perfektselt.
Mara Koppel-Ljutjuki töödes on sisemine jõud. See käivitub tagasihoidlike ja kaalutud maaliliste kompositsioonielementide (formaat, värv, erinevad maalipinnad jne) ning narratiiviga (inimeste figuurid, nende väljenduslikud poosid ja näoilmed). Kunstnikuna tean, kuivõrd sõltub teose refleksioon vaataja elunägemusest ja kogemusest. Asju, millel puudub vaataja arvates märgi tähendus, lihtsalt ei märgata või üldistatakse need endale sobival moel. Mara Koppel-Ljutjuki tööd ei räägi sellest egoismist ja vaimsest ebaküpsusest otseselt, vaid vihjeliselt, sest see ongi kogu seda argipäevasust kokku võtva tragöödia süda. Emotsionaalse intelligentsuse puudumine, sellega mitte leppimine ja võõrandumine. Mara Koppel-Ljutjuk räägib sellest, kuid seda siiski elus hoidva lootuse ning uut elu andva jõuga.
