Kurt Vonnegut on öelnud mitmes intervjuus, et kodu on see koht, kus inimene elas üheksa-aastaselt. Kindlasti on selles omajagu tõde, sest küllap on lapsele iga viimne kui nurgake tuttav ja ka kinniseotud silmadega käsikaudu kobades selge, kus jääb ette kapp, kuhu vahele on torgatud põrandahari või üleriiete alla tõstetud Singeri masin.
Kuigi üks kodu on enamasti rohkem kodu kui kõik teised, võib kodusarnaseid kohti elu jooksul ikkagi olla rohkem kui üks. Kuna sellised paigad on seotud ka mälestustega, on nende külastamine midagi pildialbumi lehitsemise sarnast ka siis, kui seal enam kedagi ei ela ja seda kodu enam käegakatsutavalt üldse olemas ei ole.
Selline koht on minul Simuna lähedal Kissa külas. Kui vanaema veel elas, oli seal pool tubadest muldpõrandaga, sest pärast vanaisa surma oli majaehitus jäänud igaveseks pooleli. Kui vanaema suri, läbis paik kõik lagunemise sammud, kuni maja riismed tükkideks lahti võeti ja ilmselt ära köeti. Korra aastas teeristil kümneks minutiks peatudes sai näha, kuidas kõigepealt kadus ait, kinni aeti kaev, lahti võeti katus, siis ka seinad, maha saeti puud ja põõsad. Täna on seal vaid lai rukkipõld.
Aga ma võin siiamaani üsna täpselt ette kujutada, kuidas oli istuda aida kõrvale tehtud puupeldikus. Läbi kohaliku töömehe viinapudeli eest kokku klopsitud peldiku hõreda ukse paistis osa külast, mis jäi samuti iga aastaga järjest hõredamaks. Ühel pool tiik, kuhu kohalikud üksi elavad vanad naised oma kassipoegi uputasid, tiigi ääres konni jahtivad kured ja postkastide summa juures lavkat ootavad naised, kes kõva häälega muljetasid, kes jälle läinud, kelle matustel kui mitu autot käis ja kuidas vanasti ei tohtinud hobustele leiba süüa anda, kuid nüüd on alles vaid veel üks hobune. Üle kõige lõhnasid nõgesed ja vikatiga niidetud rohi, lõhkumata talvepuude vaigune hunnik ning õhtul kriuksus külateel vana õlitamata Husqvarna ratas, päeva ainsa Ikaruse hääl kostis kilomeetrite taha. Korra aastas sõidan sealt mööda, kõik tuleb jälle meelde – ja siis sõidan edasi, uute mälestustega.