A. H. Tammsaare püüdles tõe ja õiguse poole, aga jutt läks liiga pikaks. Ajas segadusse kaasmaalased. Need olid elanud kaua pimeduses, pandud üheskoos mõisa põldu harima ja muid orjatöid tegema, aga olid ikka igatsenud elada omaette, igaühel oma metsatukk, põllulapp ja majake. Võõramaalased, kes tulid laiast ilmast, olid kõik sestsamast isandate tõust, kes maarahvast rõhusid, ei lasknud omaette olla. Panid preestrid maarahvale sisendama, et muud hingeõnnistust peale töörügamise olla ei saagi. Küll jumal taevas näeb ega truudele tööorjadele lõpuks oma armu keela. „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus“ – nii parafraseeris hiljem Tammsaare vana Andrese suu kaudu isandate käsku ja lohutust.

Maarahvas ei uskunud võõramaalaste tõde ega usku. Uskus ennemini ikka vaid seda, mida sai käega katsuda – mis oli „samast puust“ tema endaga. Hea sõber Rein Veidemann on otsinud eestikeelsest kirjasõnast märklauseid, esikujundeid, mis meie rahva elutarkust ja ajalugu kokku võtavad. Läti Henriku Liivimaa kroonikast leitava eestikeelse parastushüüde „Laula! Laula! Pappi“ saatel olevat saarlased piinanud nende kätte vangi sattunud tsistertslaste ordu preestrit. Piinamise käigus selgunud, et too ei olnudki „teisest puust“ kui nemad ise, ei aidanud jumal ega ristimärk midagi.

„Laula, pappi! “ on samast tähendustüvest mõnegi teise samasuguse ütlusega, nagu näiteks „Mis laulu sa nüüd laulad!“. Sellest immitseb kahjurõõmu – see võõras või teine või vaenlane, kes oma elulaulu väel tahtis kõrgele lennata, pole siiski „muust puust“ kui me ise, nüüd on „ta laul lauldud“, ta on seesama puunott, mis ahju visatakse või peagi pehkib.

Iidne instinkt rõõmu tunda vaenlase õnnetusest on imbunud eestlase tänasessegi päeva. Välismaalastest otserõhujaid enam ei ole, jääb üle vaenlasi otsida iseendi seast. Keegi me kaasmaalane on lendu lasknud mürgise rahvuskriitilise vaimukuse: „Küsimus: mis on eestlase lemmikroog? – Vastus: teine eestlane.“

Muidugi pole seegi rahvusesisese vaenamise lugu algupärane. Dante Alighieri oma „Jumaliku komöödia“ „Põrgus“ loob värvika-võika kujundi, kuidas Pisa peapiiskop Ruggieri ja krahv Ugolino teineteise kolpa järavad. Itaalia oli pikki sajandeid killunenud pisiriikideks, sealsete olgu maiste või jumalike võimurite peakirg oli omavaheline kisklemine ja veretööd, mida uuematel aegadel järelkehastab kurikuulus itaallaste maffia. Ei suured ega väiksed rahvad saa niisama lihtsasti lahti oma möödanikupattudest.

Tegelikult hakkas sedasama vennaõgimise lugu rahvuseks alles kujuneva eesti talupoegkonna näitel laiendama just Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osas. Mis muu on Andrese ja Pearu lõpmatu purelemine Vargamäel? Tammsaare püüdlused oli kõrged, kuid eriti just oma suurromaani algusosas, kus autor vahest tahtiski kujutada midagi sarnast Dante põrgunägemusega, takerdus ta olustikulisse naturalismi ja ajas segadusse ka romaani lugejad. Andrest ja Pearut on uuemas tõlgenduses tahetud näha kahe narrina, aga ma kahtlen, kas narrirolli juurde ikka kuulub järjekindel naisepeks ja toorutsemine alamate-nõrgematega. Pigem võiks Vargamäe nime tuletada sealse kahe peremehe-üleaedse tegudest: kaks jõhkardit, kes mõlemad omal viisil vägistavad looduse algpuhtust, mida Tammsaare laseb esindada nende ohvritel – naistel. Andres ja Pearu on tegelikult vargad, maffiamehed – „litsid mehed need Vargamäe omad“, eks nii ju tunne neid ümbruskonna rahvas.

Võõramaalase kroonikast pärinev „Laula, pappi!“ pole nii laialt tuntud kui meie oma Tammsaare lause sealtsamast „Tõe ja õiguse“ I osa lõpust: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus“. Seda võib tõesti võtta protestantliku kreedona, aga suurim eksitus ja ülekohus Tammsaare vastu tundub mulle see, et miskipärast on uskuma hakatud, nagu annakski tema romaanis esinev lause eestlasele kätte meie suure kirjaniku läkituse ja elutarkuse, rahvusemüüdi jämeda lõnga.

Eksituse lätet võiks tõlgendada nii. Tammsaare püüdles suurtele sümbolitele. Samamoodi nagu uusaegse romaani rajaja Cervantes oma „Don Quijotes“, üritas Tammsaare tegelaste teadvuse n-ö laiali, iseendast võimalikult kaugele asetada – tungida erinevate „teiste“ teadvusse ja seda terviklikkuses peegeldada. See ajaski kodumaise lugeja segadusse. Baroki kuulus mõtleja Baltasar Gracián ütleb ühes oma filosoofilises miniatuuris raamatus „Käsioraakel ja arukuse kunst“ (XVII sajandi keskpaigast pärinevas palju tõlgitud teoses, mis mul õnnestus meie uue iseseisvuse hakul ka eesti keelde vahendada): „Iial ei hakka altarikuju jumaldama too, kes tunneb ära puunoti, millest see tahutud on“ (lk 198).

Nii see on. Tammsaare „Tõest ja õigusestki“ ei ole mallatud tabada kõrgemat-kaugemat taotlust, vaid on usutud, et kui kirjanik oma peategelasel Andresel laseb öelda: „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus“, siis see tähendab, et just nii ta ise, Tammsaare, kirjanik, mõtlebki ja niimoodi armastus tulla vaid saab.

Usutud on puunotti, mitte aga kirjaniku igatsust luua midagi enamat kui tavaline õpitud käsitöö või iseenda elust tuletatud lugu. Vahest käis see ideaal ka Tammsaarele üle jõu – märksa loomulikumalt kulgeb tema jutustus romaani järgmistes osades, Goethe „Wilhelm Meisteri“ jälgedes ammugi läbiproovitud kujunemisromaani realistlik-psühholoogilises voolusängis.

Tegelikult Tammsaare ju andis sealsamas sellega, et noor-Andres vana-Andrese tõe kahtluse alla paneb, ilmselge vihje: „tee tööd ja näe vaeva“ õpetus on õigupoolest vigane tarkus.

Aga seda ei ole tähele pandud, sest noorel Andresel laseb Tammsaare varakult kodumaalt ja romaanist lahkuda – ta jääb mahukas saagas võõraks, kaugeks, teda ei usuta.

Mis siis peale hakata tee-tööd-ja-näe-vaeva-müüdi vangistuses? Kas muudkui igapäevast tööd rügada ja aina kurvastada sellepärast, et armastust ikka ei tule – ka siis, kui surm juba käega katsuda?

Rein Veidemann leiab rahvusliku märk- või müütlause ka Juhan Liivilt. See on Liivi ühe tuntuima isamaaluuletuse pealkiri ja korduv värsirida: „ta lendab mesipuu poole“, „ja tõttab isamaa poole“. Liivi kujund lähtub mesilasest. Mesilane on õilis lind: ta ei kogu hüve mitte ainult endale, vaid jagab seda teistega. Suuresti tänu mesilase virgale tööle valmivad maailma viljad, mille head saavad maitsta ka inimesed – „öö pojad“, nagu nende kohta ütles Liiv.

Õnneks seda luuletust meil tuntakse ja ka lauldakse. Selle laulu laulmise soovis ja soovituses puudub pilge.

Ent Juhan Liivil on töötegemise ja armastuse teemal öelda olnud veel üht-teist, mis Tammsaarelt vägivaldselt välja nopitud ja n-ö puunoti-müüdiks muundunud lause – trööstina – irooniast vabastab. Sellele vihjab Liivi luuletustes „Viimne võimalus“ (algusreaga „Sa võta ilust viimne ilu“), „Vali on …“ (algusreaga „Vali on harida põuasta sööti“), „Kandke vilja kannatades“ (mis muide esmakordselt jõudis trükki alles aastal 1989) ja küllap mõnel pool veel.

Siiski suurima selgusega sõnastab Liiv sedasama mõttesalmis, mille leidsin tema käsikirju uurides sel uue aastatuhande hakul. (Esmakordselt ilmus see raamatus „Oh elul ikka tera on!“ 2010. aastal.) Mõttesalm kõlab nii:

Tee sina tööd – tee teda!

Suuremat tööd – ja armasta seda!

Mis nüüd tunda saad?

Tervet maailma armastad.

Ja auväärt on su süda!

Selle üle, mis on see suurem töö, tasuks tõesti igal rahval – ju eestlastelgi – mõtelda.