Tartu Uue teatri „Baskin ehk Nalja põhivormid“, autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, kostüümikunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnikud Karl Marken ja Taavi Toom. Mängivad Katrin Pärn ja Janek Joost. Esietendus 24. X Tartu Uues teatris.
Ühe kulunud klišee kohaselt algab teatriskäik garderoobist ja puhvetist, ent tegelikult saab see vist enamasti siiski alguse reklaamist. Turundustekstidega luuakse publiku ootushorisont ning seatakse seeläbi ühtlasi iseendale standardid. Tartu Uue teatri „Baskin“ on üks neist teatritegudest, mille puhul pole reklaamtekst ja tegelikkus omavahel kahjuks eriti kooskõlas. Nähtud etenduse (5. novembril) lõppedes haarasin tundliku (ehk kõike isiklikult võtva) ja kõrgendatud õiglustundest juhitud kodanikuna mõttes tarbijakaitse kaebusavalduse blanketi järele.
Lavastuse kodulehe kinnitusel on „Baskin“ Tartu Uue teatri „esimene komöödia“. See kannab alapealkirja „Nalja põhivormid“ ja žanrimääratlust „uurimus huumorist“. Kogu ettevõtmisest aimdub eelreklaami kohaselt teoreetilisuse ning seega ka universaalsuse pretensiooni. Katse defineerida huumorit (või mingeid samasuguse haprusastmega nähtusi nagu ilu, karisma, seksapiil jms), näidata nende toimimise mehaanikat, on sama, mis võtta liblika tiivad pintsettide vahele ning loota, et ta saab sel ajal ning ka hiljem veel ikka lennata. Nalja määratleda on võimalik, ent väga keeruline.1
Tartu Uue teatri lavastuse eelteates seisab: „Tahame teada, mis on naljakas tänapäeval, siin ja praegu, täna, kus kõik on lubatud, nalja eest ei panda vangi, aga huumoriajakirja toimetuses töötamine võib olla eluohtlik“. See on hea idee2 ja korralik akadeemiline probleemipüstitus, mille praktiline lahendamine koomilises vormis oleks tõeline meistriklass. Kuid paraku pole lavastuses selle teostamise katseid just kuigi palju, rääkimata märkimisväärsetest õnnestumistest. Pigem saab publik kogeda ja teada, mis tänapäeval (enam) naljakas ei ole.
„Baskini“ kavaleht, mis on ilmselt trükitud pressiteadetest ja reklaamlehtedest hiljem, pakub teose žanrimääratluseks hoopis „estraad“. „Eesti entsüklopeedia“ definitsiooni kohaselt on estraadikunst „lavakunsti liik, mis hõlmab pms meelelahutusliku kallakuga sõna-, muusika-, tantsu- ja tsirkusekunsti väikevorme“. Estraad on määratlusena „Baskini“ puhul tegelikkusele lähemal, kuid pädeb vaid osaliselt, sest mingeid muusika-, tantsu- ja tsirkuse väikevorme etenduses ei leidu (kui nendeks mitte pidada taustamuusikat sõnanumbrite vahel ning ühte pantomiimi lindilt tulevale ksülofonisoolole).
Kahest tunniajasest vaatusest koosnev „Baskin“ sisaldab eneses peaaegu paarikümmet sõnalist sketši, mille üle valitseb nii sisus kui ka vormis metateatraalne hoiak ning mida raamib tänavu kevadel meie hulgast lahkunud Eino Baskini ajalooline isik ning tema eraeluline ja loominguline tegevus. Baskinit on käsitletud kui estraadižanri ja ühe konkreetse ajastu koondkuju (suurteks ajaloolisteks maamärkideks estraadiansamblite tegevus, raadioprogramm „Meelejahutaja“, tema 1984. aastal ilmunud LP ja teater Vanalinnastuudio).
Kuigi ma „Baskini“ kahe žanrimääratlusega eriti nõus ei ole, jään samal ajal ise hätta millegi sobivama väljapakkumisega. Paroodiate popurrii? Või ehk hoopis metaparoodia? Sest „Baskini“ dramaturgia on üles ehitatud rollidele, mille ainuvõimalik toimiv esitusviis on paroodiline. Tekst pole siin enamasti rohkemat kui ettekääne näitlejale oma tehnilise võimekuse ja artistlikkuse demonstreerimiseks – umbes nagu hüpped iluuisutamises, need pole koreograafilises mõttes üldse dramaturgia teenistuses.
Laval on Katrin Pärn ja Janek Joost, kes kõnnivad rollidest sisse ja välja, neid kohati omavahel vahetades. Märkimisväärseid kostüüme ega rekvisiite pole, üksnes retrohõnguline estraadilava ning suur hunnik parukaid ja prille. Näitlejate lähenemine parodeerimise objektidele, keda kogunes etenduse peale mitukümmend, oli üsna läbivalt soe, lugupidav ja täpne ning enamasti koomilises mõttes õnnestunud. Katrin Pärn läks selgelt (ja taotluslikult?) altlati Kärna Ärniga.
Eino Baskin lausus 2003. aastal Katrin Pärna kohta järgmist: „Tal on eeldusi saada heaks näitlejaks. Peaasi, et ta liiga vara endaga rahule ei jääks.“3 Ma ei tea ega julge arvata, kui rahul on Katrin Pärn enda kui näitlejaga, kuid osutatud eeldused on minu meelest igati realiseerunud. Ta on tehniliselt hea, isikupäraselt artistlik, uudishimulik ja paindlik näitleja. Olles jõudnud keskikka, pole ta näitlejana veel „valmis“, oma sisseloksunud stampide ja väljakujunenud kindla ampluaaga, nagu enamik tema ea- ja sookaaslastest kolleege. Ja see on mõistagi ainult hea, kuna räägib kasutamata sisemistest ressurssidest, jätkuvast arenemisest nii artisti kui ka inimesena. Duetis Joostiga jättis vähemalt minu nähtud etendusel pisut soovida ainult Pärna hääle tugevus.
Janek Joosti suhtes olen olnud aastaid kallutatud seisukohal, kuna Jaak Printsi ja Tõnn Lambi kõrval on ta ainuke mulle teada tegevnäitleja, kelle lähisugulane on mänginud minu armastatud jalgpalliklubi eest. Selle kapitali arvelt andsin talle aastaid vaatajana lahke käega avanssi, vajas ta seda siis või mitte. Tänasel päeval on see avanss hakanud mul tagatasku jääma, sest intelligentne, enese suhtes nõudlik ja edevusest vaba Joost on sirgunud aastatega kuidagi märkamatult üheks oma põlvkonna huvitavamaks eesti meesnäitlejaks. Vabakutselisena on ta kunagiste Vanemuise aegadega võrreldes kasvatanud oma artistlikkust ning lavakohalolu, temast on kujunenud staarikvaliteediga meeskonnamängija. „Baskin“, mille pulssi Joost meisterlikult kontrollis, oli selle suurepärane tõestus.
„Baskini“ puhul oli Pärnal ja Joostil täita raske ja tänamatu ning minu meelest ka suhteliselt mõttetu ülesanne: parodeerida estraadlikke sketše, mis on ise oma olemuselt paroodiad. Teatud puhkudel on lavastuses tegu mõnede üldtuntud paroodiate parodeerimisega (nt „Pehmed ja karvased“ ning Eino Baskinit parodeeriv Dan Põldroos ja Lennart Merd parodeeriv Egon Nuter). See metatasandi mäng on teoreetilises plaanis huvitav ning võimaldab laval meisterlikke kehastusi, ent pole tulemusena publikule paraku eriti naljakas (mida tõestas naerupahvakute vähesus minu nähtud etendusel). Sketšid sketšidest hakkavad sööma omaenese saba, nali läheb kohati objekt- ja metatasandi vahele päästmatult kaotsi. Sel puudub peale selge objekti ka toimiv vaatepunkt ja lõiketera.
Lavastuses kiidab Arne Üksküla (dramaturgi ja lavastaja Ivar Põllu poolt talle suhu pandud sõnadega?) Eino Baskinit, öeldes, et viimane „teeb ausalt sitta komöödiat“. Põllu lubas küll publikule nalja, kuid Üksküla üles kiidetud kunstiline strateegia pole talle endale vist siiski vastuvõetav (sealjuures tundub huvitav, et Baskinilt teatri pärinud NO99 aastatetagune lavastus „Võtame uuesti“ oli „ausalt tehtud sita komöödia“ esteetilise ideaali suhteliselt stiilipuhas ja vist ka programmiline elluviimine).
Ühes esikaeelses intervjuus rääkis Põllu: „Kui teed midagi hämarat ja intellektuaalset, on publik rumal, kui aru ei saa, aga kui teed komöödiat ning keegi ei naera, siis oled ise loll.“4 Paistab, et „Baskiniga“ pole Põllu soovinud riskida võimalusega ise lolliks jääda. Ta on seda komöödiat tugevalt intellektualiseerinud, ehitanud peaaegu kogu tegevuse ja dialoogi allusioonidele ja parafraasidele. Kõigele lisaks on „Baskini“ tekst ja lavastus minu hinnangul kantud naljategemissoovi kõrval vähemalt samavõrra ka nostalgiast („vanasti oli rohi rohelisem ja nali naljakam“).
Sellega üritab Põllu istuda mitmel toolil korraga ega leia ootuspäraselt tagumikule päris sobivat toetuspunkti, sest nostalgia ja nali on nagu vesi ja õli: nad ei segune eriti, pigem segavad üksteist, räägivad eri keeles ning erinevat juttu, ei teki nende vahel õiget dialoogi ega duetti. Ammugi ei lähe kokku nostalgia ja satiir, mida on „Baskinis“ samuti kohati püütud paari panna. Üks mõjub tunnetele, teine intellektile; üks rõhub minevikule, teine olevikule. Põllu soovib panna publiku üheaegselt naerma ja mõtlema. See on ilus, aga suhteliselt utopistlik unistus.
Ühtlasi peaks vaataja „Baskini“ dramaturgias ja lavastuses leiduvate vihjete mõistmiseks olema vähemalt sama vana ja/või erudeeritud kui teose dramaturg ja lavastaja Ivar Põllu, kes on sündinud 1974. aastal. Mina olen natuke noorem ja kõvasti harimatum – paljude paroodiate objektid olid mulle tundmatud ning seetõttu jäid kohati terved stseenid täiesti arusaamatuks.
Eeltsiteeritud intervjuus avaldas Põllu muu hulgas lootust, et „Baskini“ puhul saab tulemus olema „elurõõmus, koomiline ja estraadivõtmes“. Selle lavastaja enda selgesõnaliselt esitatud kriteeriumi kohaselt võiks „Baskini“ lugeda põnevaks, ehkki suhteliselt suurejooneliseks läbikukkumiseks. Selles puudub nii estraadlik tempo, teravus kui ka elurõõm; kõigele lisaks oskan ma nimetada mitut Tartu Uue teatri varasemat lavastust (esimesena meenuvad „Ird, K.“, „Peeter Volkonski viimane suudlus“ ja „Raudmees“), mis olid vähemalt minu arvates teatri „esimeseks komöödiaks“ tituleeritud „Baskinist“ koomilisemad.
Hoolimata pealkirjast ja nimitegelase elu narratiivi lõdvalt markeerivast sisust on see lavastus selgelt rohkem Põllu kui Baskini nägu. Ning Põllul, kes on end varem tõestanud andeka ja isikupärase humoristina nii näidendeid kui ka laulutekste kirjutades, näib olevat huumoriga kujunenud mingi omaette värk. Selle suurelt välja reklaamitud komöödiaga soovis ta justkui huumoriga (ning sealjuures oma mälestusega heast huumorist) asjad selgeks teha. Loodetavasti sai ta sellega toime. Mina ei saanud aga kogu sellest värgist vaatajana suurt midagi peale tubaselt sisustatud õhtupooliku ning esteetilise ja emotsionaalse nõutuse.
Mul on hoopis üks teine mure, las ma halisen lõpetuseks sellest. Nimelt põhjendas Põllu aastate eest oma trupi loomise vajadust muuhulgas asjaoluga, et suures kombinaatteatris tingib plaanimajandus lavastuste jõudmise publiku ette välja kuulutatud esietenduse päeval, mitte siis, kui need on tegelikult valmis (need kaks pole paraku enamasti üks ja seesama). Minu hinnangul on osutatud sündroom hakanud otsast painama ka Põllu enda teatrit, kusjuures puudujäägid pole mitte niivõrd lavastuslikud, vaid dramaturgilised. See pole mõistagi eriline ime, arvestades tõsiasja, et Põllu ei kasuta oma lavastustes juba sissetöötatud valmistekste, vaid kirjutab need iga konkreetse uuslavastuse tarbeks jooksvalt ise.
„Baskin“ on viimase paari hooaja jooksul juba vähemalt kolmas Tartu Uue teatri sõnalavastus (eelmised olid „Autori surm“ ja „Mikiveri tagi“), mis tundus mulle dramaturgiliselt toores – pisut, ent märkamiseks ja äramärkimiseks siiski piisavalt alla Põllu tegelikku taset. Mõistagi ei süüdista ma teda selles, et ta ei jõua piisavalt palju ja kiiresti kvaliteetset draamateksti kirjutada (kes jõuaks?), küll aga selles, et ta liiga palju liiga lühikese aja jooksul ette võtab.
Selle tulemusena meenutab „Baskin“ mulle head malevateatrit. Julgen pakkuda, et see on tehtud entusiasmi, kollegiaalse sünergia ja hea usuga, ent kardetavasti kiiruga ja põlve otsas. Tervikus leidub liiga palju juhuslikkust, läbimõtlemata ja -tunnetamata kohti, kaheldava kvaliteediga täidet, dramaturgiline sihik on pisut paigast ära. Võtkem kas või proloogis teemaks võetud näitlejate endi lugu (Pärn kui Baskini tütar, side lavastusega „Keskea rõõmud“), mida pakutakse kui lavastuse dramaturgilist raami, ent see jääb ilma igasuguse arenduse ja sõlmituseta.
Kahtlustan, et „Baskini“ puhul pole lavastuse teostus reklaamtekstile järele jõudnud, aeg (ja ideed?) on lihtsalt enne esikat otsa saanud. Kiirustamise ja ebakindluse ilminguks võib lugeda ka seda lavastuse kunstilise terviku seisukohast ebaolulist fakti, et koguni kolm eelreklaamis välja hõigatud näitlejat kukkus projektist välja veel viimaste esikaeelsete nädalate jooksul. „Baskin“ on huvitav ja isikupärane, ent sihitu ja kuidagi poolik. Lavastusest, millest võis oodata huumori, estraadi ja ehk ka Baskini enese reanimatsiooni ja rehabilitatsiooni, kujunes kas tahes või tahtmata hoopis kõigi kolme peiepidu.
1 Eesti kultuuriruumis on käibel kaks teoreetilist teksti, kus see on minu hinnangul päris hästi õnnestunud: Sigmund Freudi „Nali ja selle seos teadvustamatusega“ (Tänapäev, 2008) ning Henri Bergsoni „Naer. Essee koomika tähendusest“ (Ilmamaa, 2009).
2 Kõnealuse väite argumentatsioon laperdab pisut, sest Eestis ei ole humoristil ohtu oma naljade tõttu ei trellide taha ega mulla alla sattuda, kuid mujal maailmas on sõltuvalt riigist nii ja naa. Seega pole selle retoorilist väärtust omava väite sisuline üldistusaste ja vastavus ühegi konkreetse (ja meile aktuaalse) aegruumiga eriti suur.
3 Eino Baskin, Otse läbi lillede. Tänapäev 2003, lk 149.
4 Linnaleht 23. X 2015.