Kui millestki pole kinni hoida,
siis pole millestki kinni hoida.¹

Piret Põldver

Vahemaast

Ma pole regulaarne päevikupidaja, aga leidsin hiljuti üles märkmiku, mis tõi meelde kahekümnendate eluaastate esimese poole ja nullindate lõpu majandussurutise, ajavahemiku sügis 2009 kuni kevad 2010.

Olen võtnud bakalaureuseõppe lõpetamise järel vaheaasta, sest vajan õppimise ja palgatöö ühendamise järel puhkepausi. Suvel käin esimest korda välismaal, Tartusse jõuan tagasi oktoobris. Toon hea sõbra juurest ära mõned hoiule antud raamatukastid, riided ja tarbeesemed ning sean end sisse üüritoas, mida hakkan jagama endavanuse naissoost tudengiga. Tuba on renoveerimata, kõrgete lagedega, puhas, aga jahe. Minu voodi on akna all, vanast valgest kahhelahjust kaugel.

Nädalad on täidetud kahe tegevusega: magistriõppeks valmistumise ja töö otsimisega. Töötasin varem õppimise kõrvalt kino piletikassas, enne seda teenindajana jäätisekohvikus, aga kummaski asutuses pole saadaval vaba kohta. Saadan laiali CVd, jõuan isegi mõnele vestlusele, aga ei midagi. Keset majandussurutist käib töökohtade nimel tihe rebimine. Mul õnnestub siiski teha mõned juhuotsad, näiteks aitan inglise keele õpetajana paaril kiirabiarstil omandada vajalikku sõnavara, et nad saaksid katastroofipiirkonnas abi anda. Neist kohtumistest on jäädvustunud vaid see, et nad näitavad mulle tegevusvaldkonna tutvustuseks (mu enda nõusolekul) fotosid veristest orkaaniohvritest majapilbaste taustal.

Talvekuudest on päevikutagi meeles läbiv külmatunne, ärkamised üüritoas, mis ei soojene kunagi üles, vannitoa jäine kivipõrand jalataldade all, õhukesest mantlist ja mitmest riidekihist läbi tungiv pakane. Peaaegu igal pool tundub olevat külm. Aastaid hiljem kirjeldab üks tuttav sedasama talve „nii kauni ja lumerohkena“ ja ma üllatun: kas see oli tõesti kaunis? Ma ei märganud. Selle asemel teadvustan, et näiliselt kaugel (ütleme, USA kinnisvaraturul) juhtuv võib peagi ulatuda üle pika vahemaa kõhedal viisil puudutama ka mind. Kaugus hajub laiali, alles jäävad seotus ja läbipõimitus.

Aga päevikulehekülgedelt kiirgab ka soojust: armsama nahasoojust ühes Supilinna korteris, usalduslikke vestlusi sõpradega ja Tartu ülikooli raamatukogu lugemissaalide hubasust. See raamatukogu oli siis ja on nüüd pidepunkt, linnas elatud aastaid tervikuks ühendav punktiirjoon, pelgupaik avalikus ruumis ja koht, kus kogeda kogukonnatunnet – omamoodi utoopia, kus inimesed juurdlevad olulise üle, olles ise samal ajal rahumeelselt koos. („Aga kust sa tead, mis tuumapommi nad samal ajal arendavad,“ naeris mu üle tõlkijast sõbranna, kellega seda mõtet hiljuti jagasin.)

Puudutusest

Sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus kasvab, aga samamoodi kasvab ka teadlikkus ebavõrdsuse mõjust keskkonnale. Majandusteadlase Kate Raworthi sõnul on põhjust näha seoseid ebavõrdsuse ja looduskeskkonna degradeerumise² ning kasvava surve vahel planeedi taluvuspiiridele³. Keskkonnamuutuste, loodusvarade ammutamise ja töötlemise tagajärgedele heidab valgust üksikisiku elu mikrotasand, aga sealgi leidub erisuguseid kogemusi: näiteks võivad suure keskkonnamõjuga tööstusettevõtted ühele osale elanikkonnast pakkuda hästi tasustatud töökohti, sellal kui teised nende kõrval peavad toime tulema füüsiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste murrangutega, mis käivad kaasas samade ettevõtete tuleku, kohalolu ja lahkumisega.

Rob Nixon käsitleb uurimuses „Aeglane vägivald ja vaeste keskkondlus“ (2011) autoreid, kes on ületanud majandusliku ja kultuurilise ebavõrdsuse veelahkme ning ehitanud silla privilegeeritud ja vähem privilegeeritud sotsiaal-ökoloogiliste kogemusväljade vahele.⁴ Enamik Nixonile huvi pakkuvatest kirjanikest võttis esimesena oma perekonnas ette (kõrg)hariduse omandamise tee. Nende hulka kuulub ka Rachel Carson (1907–1964), kelle surmast möödub tänavu kuuskümmend aastat. Praeguseks laialt tunnustatud Carsonit mäletatakse biotsiidide kasutusega kaasnevate tagajärgede eest hoiatava teose „Hääletu kevad“ (1962) autorina.⁵ Ometi ei olnud ma enne Nixoni uurimuse lugemist kuulnud midagi sellest, kuidas Carsoni teadlasekarjäär takerdus XX sajandi suurima majanduskriisi, nn suure depressiooni aegu rahalistesse ja isiklikesse raskustesse, ning et „Hääletu kevade“ ilmumise järel tabas teda laimulaviin, milles olid muu hulgas sihtmärgiks autori sugu ja perekonnaseis: oli neid, kelle meelest olevat kahtlane, et geneetika vastu tunneb huvi lastetu vanatüdruk.⁶

Looduse ilu on mõnus ja lihtne kujutada, aga märksa keerulisem on tegeleda keskkonnasuhte nende külgedega, mis viivad välja kahjustatud, inetute, reostatud, ebaromantiliste paikade ja asjaoludeni. Carsoni teedrajav kirjatöö innustab tegema seda meelekindlalt ja selge pilguga, julgustades esitama kriitilisi küsimusi põhjuse ja tagajärje keerukate, aegruumiliselt hajutatud ja raskesti nähtavate seoste, nii vahetult avalduvate kui ka tulevikku ulatuvate ohtude ning võimu ja mõju kuritarvitamise kohta.

Ka teise inimese sõna on puudutus üle pika vahemaa.

See pakub tuge. Sellest saab kinni hoida.

1 Piret Põldver, Suunurgad. Kastani Tänava Kirjastus, 2023, lk 9.

2 Kate Raworth, Doughnut Economics. Random House Business, 2017, lk 172.

3 Samas, lk 58.

4 Rob Nixon, Slow Violence and the Environmentalism of the Poor. Harvard University Press, 2011, lk 26.

5 Teos on ilmunud ka eesti keeles: Rachel Carson, Hääletu kevad. Tlk A. Raitviir. Valgus, 1968.

6 Rob Nixon, Slow Violence .., lk 145.