Oma kontserte kirjutades ei mahtunud Beethoven Haydni (kelle juures ta õppis) ega  Mozarti (kellelt ta õppis) saabastesse. Prantsusmaal elanud itaalia viiuldaja J. B.Viotti vormilisi ja struktuurseid võtteid kasutades loob ta peaaegu poole võrra monumentaalsemad teosed koos adekvaatse sisuga. Beethoveni Viiulikontsert on klaverikontsertide kõrval erandlik: nimelt puudub siin selge kontrastiprintsiip I osa pea- ja kõrvalteema vahel. Seejuures on Beethoven teemadevaheliste rohkete kolmkõlade ja nendel  põhinevate figuratsioonide kaudu andnud lõputuid võimalusi esile tuua selle muusika suursugusust ja õilsust. Cecilia Zilliacus mängis teost terviklikult, rõhuasetusega talle omasemale lüürilisele algele. Toon oli ilus, aga mõneti kammerlik, seetõttu jäi teose dramaatiline pool ja sellele raamide andmine orkestri ja dirigendi hooleks.

Nauditavaks kujunes kontserdi teine osa, üks soojemaid Beethoveni loomingus üldse. Head maitset ja lihvitud  viiulimängulisi võimeid demonstreeris solist lisapalana mängitud rootsi barokkhelilooja J. H. Romani „Assaggio’s” g-moll sooloviiulile. Esitus näitas selle stiili peensuste tundmist. Pärast Beethovenit pidi maailm pool sajandit ootama, et sünniks midagi tema kirjutatuga võrdväärset. Teoseks, mis puudutas inimesi sama tugevalt, osutus Brahmsi I sümfoonia. Orkester eesotsast Olari Eltsiga esitas selle mastaapselt ja dünaamiliselt paindlikult. 

Tempovalik ei olnud just aeglaste killast, aga Eltsi tõlgitsust ei tahakski niivõrd võrrelda mineviku suurmeistrite omadega, vaid märkida pigem tema orkestrit innustavat, usaldavat ja täpset dirigenditööd. Orkestrile selline lähenemine meeldib, kutsub musitseerima ja see jõuab ka saali. Publiku vastuvõtt oli soe.