See on vägagi pretensioonikas eesmärk, ometi EKASi seire väidab ülimalt enesekindlalt: “Täidetud või täitmisel on kõik EKASis ja riiklikus programmis “Eesti keele keeletehnoloogiline tugi (2006–2010)” ette nähtud ülesanded” (lk 23). Optimism on kindlasti tähtis edasiviiv jõud. Nimetatud riiklik programm käivitus paraku tegelikult alles eelmise aasta sügisel. Nüüd on tõesti head eeldused muuta eesti keel kasutatavaks kõigis kõrgtehnoloogilistes funktsioonides, kus praegu tuleb läbi ajada inglise või soome keelega. Kuid see nõuab veel suurt pingutust, võtmeprobleemiks on siin tegijate nappus, sest keeletehnoloogiline arendustöö on tööjõumahukas. Eestikeelset kõnet või teksti mõistev arvuti on ikkagi suuresti veel ilus unistus, mille täitumiseks tuleb rakendada koos tööle erinevate erialade tipptegijad ja koolitada kiiresti noori. Head eeldused erialaüleseks koostööks võib-olla ongi aga väikese teadlaskonna tugevus. Eestis on ikka leidunud matemaatikuid ja arvutiteadlasi, kes armastavad keelt, ning lingviste, kes armastavad matemaatikat ja oma emakeele elama panemist igal võimalikul moel. Tõsiasi, et meil on nii psühholoogi-, füüsiku- kui inseneriharidusega emakeeleuurijaid, kes teevad tõhusat koostööd keeleteadlastega, võiks olla meie edu võti. Korpuslingvistika ja foneetika, mis on keeletehnoloogias edu saavutamiseks esmatähtsad, on õnneks eesti keeleteaduses olnud juba mõnda aega väljapaistval kohal.
Eesti keeletehnoloogilise arengu takistuseks kipub saama vanameelne reaal- ja humanitaarerialade vastandamine, mis on tänapäeval samavõrd moonutav kui püüd poliitikas kõike lahterdada parem- või vasakpoolseks. On tõsi, et meil on puudu headest inseneridest, aga väga ka headest keeleinseneridest. Eesti keele hea käekäik ei ole ei reaal- ega humanitaarteaduste asi, see on eesti rahva ja Eesti riigi asi.
Üheks juba toimivaks näiteks keeletehnoloogilise koostöö vallas on keeleteaduse ja -tehnoloogia doktorikool, mis alustas tegevust 2005. aastal tõukefondide toel. Doktorikooli tegevust koordineerib Tartu ülikool, partnerid Eestis on Eesti Keele Instituut ja TTÜ Küberneetika Instituut; ühisseminare on korraldatud ka Tallinna ülikooli humanitaarteaduste doktorikooliga, välismaiseid partnereid on kümmekond, nende hulgas Põhjamaade doktorikoolid. Eelmisest aastast kuulutakse Põhjamaade keeleteaduse doktorikoolide võrgustikku NordLing. Meie doktorikoolis osaleb doktorante filosoofia, üldkeeleteaduse, keele- ja kõnetehnoloogia, mitmete keelte ja muudelt seotud erialadelt. Juba on kaitstud ka üle 10 doktoritöö; kõigepealt on doktorikooli tugi olnud vajalik neile, kel varem oli mingil põhjusel väitekiri pooleli jäänud. Saabuva suve suuremaks ettevõtmiseks on suvekool formaalsetest meetoditest filosoofias ja keeleteaduses, mille peakorraldajaks Tartu ülikooli teoreetilise filosoofia külalisprofessor Daniel Cohnitz.
EKASi seire seab eesti keele keeletehnoloogilise toe osas üheks eesmärgiks keeletehnoloogia tippkeskuse loomise. Seda on kahtlemata vaja eesti keele kõrgtehnoloogiliste rakenduste sünnile parimate tingimuste kindlustamiseks. Ehk oleks siiski suurim kasu ühisest eesti keele ja keeletehnoloogia tippkeskusest, mis looks sarnaselt doktorikooliga erialaülest sünergiat. Loodan südamest, et tippkeskustele ei seata liiga jäiku vormilisi piire, uued kooslused aitavad sünnitada uut ka eesti keele ja selle rakendusvõimaluste alal.