Aeg on Ülo Õuna õiglane kriitik, kes näitab, et tema tööd tabavad isiku olemust. Iga näitus kutsus tema eluajal esile elava poleemika. Kas raputasid teda vaidlustormid või mõjus lihtsalt masenduse maakülgetõmbejõud, see kõrgel kõikuv õun kukutas end ise puu otsast alla. Head õunad kukuvad alla või nopitakse ära, tüliõunad jäävadki õhku tolknema. Pool kuud tagasi, 25. augustil, rullisid Alex Plutzer ja Teet Veispak Vabadussõja võidusamba taustal lahti musta loosungi valgete tähtedega „Au teutooni okupantidele! / Слава тевтонским оккупантам!”. Sest võidusamba võistluse võitjad on monumendi maha vehkinud Eesti esimeselt aumärgilt Vabadusristilt, mille Nikolai Triik vehkis maha Soome Vabadusristilt, mille soomlased vehkisid maha Saksa Ordu ristilt. Saksa Ordu ongi Teutooni Ordu. See, kuidas muistse vabadusvõitluse ja Vabadussõja võitlejad märki vahetasid, on sama keeruline nagu küsimus, kas Eesti võitis või kaotas II maailmasõja.
Või eestlased ainult kannatasid, mõlema leeri mundrid seljas? Kuigi Alex Plutzer ja Teet Veispak teadlikult paljude eestlaste konnasilmadel tallasid, tuleb eelistada kunstivormi huligaansusele, näiteks pronkssõduri aluse täissodimisele natsisümboolikaga Kaitseväe kalmistul 10. augustil. See vahejuhtum möödus suurema tähelepanuta. Ent kui Kristina Normani kuldsõdur, Enn Roosi pronkssõduri jäljend Võidupühal oma Tõnismäe juure juurde potsatas, oli pahandus suur. Ometi imetleti seda Veneetsia biennaalil nagu kuldset ladvaõuna. Alex Plutzeri ja Teet Veispaku loosungil oli veel tagumine külg, kuhu oli kirjutatud „Pask, sõber või vaenlane?/ Гавно – друг или враг?”.
Sellise solvangu allaneelamine võtab rahvuslasel silma pungi küll. Tegelikult pärineb pasaloosung teisest performance’ist, kus Alex Plutzer mängukaru peast hobusepabulad välja opereeris. See oli sihitud ajupesu vastu vene ajakirjanduses. Ent võimude ajupesu ja tolmukeerutamine tabab ka eesti rahvast nagu õunarahe septembris. Sekka satub mõni tõeline pirn, nagu linna plakat, mis Vabaduse väljaku avamispeole kutsus. Seal, kus ootuspäraselt peaks Vabadussõja võidusammas asuma, on plakatil hoopis linnavalitsuse algatusel püstitatud Vabaduse kellade kaksiktoru. Ei saa võidusammast mainida ega mainimata jätta, ikka on iroonia. Võidusammas sündis suure kära ja protesti saatel ning selle valmimisega vaikust pole saabunud. Eks aeg näita, mis edaspidi saab. Millistest mälestusmärkidest kirjutavad kohalikud lehed? Järva Teataja 21. VII 2007: „Üleeile võttis Pala külas loodusteadlase Jaan Eilarti sünnikodu õuel kraana ja mitme mehe jõul koha mälestuskivi, mis avatakse pidulikult homme. (—) Kivilt on lugeda tekst „Hoidkem oma vaimukodu”, Jaan Eilarti nimi, sünni- ja surmadaatum ning näha kolme pääsukest lendamas ja rukkililli õitsemas. Sümbolid pole valitud juhuslikult. Eesti looduskaitse seltsi Türi osakonna liige Edda Külasalu selgitas, et Jaan Eilartil on osa selles, et Eesti rahvuslilleks sai rukkilill ja linnuks suitsupääsuke, seepärast on mõlemad sobilikud ka mälestuskivile.” Ülle Kuldkepi joonistatud kavandi raius kivvi Peeter Alas. Lihtne kivi tähistab, kuidas seda nüüd öelda, tervet eesti rahvast ja tema väärtusi. 2008. aasta 26. VII õhtul avati Põltsamaa Sõpruse pargis veel üks Jaan Eilarti mälestusmärk Endel Taniloo teostuses.
Nagu Pala kivile, nii lisati ka siia Jaan Eilarti mõttetera: „Loodus ise oma pidevas uuenemises, jätkuvuses, surma ja sünni loomulikkuses sisendab meile optimismi”. Mitte kõik ei ole mäda monumentaalkunstis. Näidisvaliku võib teha 2004. aastast, kui Lihula mälestusmärk ja Tõnismäe pronkssõdur vallutasid leheruumi: 2004. aastal valmisid Mare Mikoffi „Hämarik” Viru keskuses Tallinnas, Terje Ojaveri „Johan Laidoner” Viljandis; 2005. aastal Aili Vahtrapuu ja Veronika Valgu „Eduard Tubin” Vanemuise teatri ees Tartus; 2006. aastal Mare Mikoffi „Karl Menning” samas kohas, Tiiu Kirsipuu „Estonia teater” Rävala puiesteel Tallinnas; 2007. aastal
Mati Karmini ja Andres Lunge „Juri Lotman” Tartu ülikooli raamatukogu ees, Aili Vahtrapuu „August Maramaa” Viljandis; 2008. aastal Ekke Väli „Peeter Põld” haridusministeeriumi ees Tartus, Mati Karmini „Siga” Tartu turuhoone ees; 2009. aastal Mare Mikoffi „Lennart Meri” Tallinna lennujaamas, kui loetleda üles olulisemad. Pole paha? Meie õhtumaine kultuur on salliv, kunstis on kõik omad joped. Poliitikud, kunstikriitikud, ühteviisi surelikud nagu jope Kirke Kangro videoinstallatsioonis „Apokalüpsis” Hobusepea galeriis (kuni 14. IX). Raimo Kangro helide saatel laskub jope männilatvadest alla ning kaob rändrahnude vahele. Teine video kujutab Õismäe sõõrjat siseõue, kus muusika areneb lõpp-pauguni ehk hävitava lööklaineni. Eesti kunsti esimene kaokuulutaja Peeter Allik tõi näitusel „Vaata aga vaata” Draakoni galeriis (17. – 29. VIII) välja tööd uues tehnikas. Nagu tal ikka kombeks, kuhjab Peeter Allik inimesi ühiskonnaks ning paisutab groteskseid detaile. Teda saatis leedulane Rolandas Rimkūnas kahe sarjaga „Klassikaline multifilm” ja „Ajakirjanupud”. Rolandas Rimkūnas ei ole ainult kriitik, vaid ka moralist. Velázqueze õilsalt graafilistele printsidele Walt Disney tegelaste päid otsa pannes näitab ta, kes on tänapäeva kuningad.
Ajakirjanupud on pealtnäha lihtsakoelised kontuurpildid värviraamatust. Kunstniku sõnul sündisid need stseenid, kui ta passis palgajärjekorras, arsti eesruumis, ootas lapsi koolist koju, „ja üldse, ootas homset päeva”. Kes otsib helgemat kunsti, võis vaadata ülevoolava ilumeelega ja tehniliselt täiuslikult teostatud töid Tiit Jaansoni ja Illimar Pauli näitusel „Rähni tänav” Hausi galeriis (28. VII – 4. IX). Tiit Jaanson koostab maalikollaaže nagu muinasjutuvanaema pestud ja kammitud Jaan Elken, Illimar Paul aga loob suvevärvilisi opgraafika tõmmiseid. Kaari Saarma „Vee vaim” SEB i galeriis (kuni 11. IX) esitab loodusfoto värvilõõma ja joonetäpsust parima akademismi peenuses. Katarina Kotselaineni „Nullus in verba” Hopi galeriis majutab (kuni 15. IX) lainetava kellakupliklaasi all hõbeprosse sajanditagustest kaunitaridest, alustades drama queen’ist ja lõpetades gängsteri pruudiga. Kalle Veesaare „rita rii” SooSoo galeriis (25. VIII – 8. IX) on kaleidoskoopiliste padjapüüride kollektsioon, mis ei ole ainult magus vaadata, vaid ka katsuda. Mari Roosvalti „Tähised” Draakoni galeriis (kuni 12. IX) manavad lõuenditele malmist kaevuluukide ja muude ümmarguste tänavaasjade vaipu nagu kreegid puu all. Mitte ainult looduse ringkäik ei sisalda optimismi, nagu ütles Jaan Eilart. Nagu puu alla kukkunud mädaõun kõduneb mullaks, nii tuleb oma õuntega suurepäraselt toime ka kultuur ehk meie vaimukoda.
