Ei ole kahtlustki, et Mart Sandri valitud erootilis-gurmeeline lähenemine – ajaloosündmused ja kriminull litsilises kastmes – on intrigeeriv. Eks igaühel ole ilmselt prostitutsiooni kohta oma arvamus, ehk isegi kogemus. Pean kohe ütlema, et nii täiskasvanulik teema on minust kuidagi siiani elus võrksukalikult mööda õõtsunud. Olen järginud püha Augustinuse meetodit: võid küll jälgida linde taeva all lendamas, aga sa ei pea mitte laskma neil endale pähe pesa teha.
Olen küll kord sattunud teadmatusest elama Pariisis enam-vähem Pigalle’i peale, olen ka astunud vestlusse mõne end pakkuma tulnud õudusmutiga Praha öises baaris („Hellou, mai neim is Niki!“) ja Brüsseli äärelinnas, aga peab pattu tunnistama, et midagi sellist ostnud ma kunagi ei ole. Pariisi lõbutüdrukud, matsakad ülekaalulised mulatitarid, ajasid mulle pigem hirmu nahka ja jälgisin imestusega, kuidas väikesed prantsuse mehed nendega hotelli allkorrusel bordelli tagatubadesse kadusid! Keegi rääkis kunagi, kuidas oli hotelli hommikulauas kuulnud vaimukalt väsinud lauset vanaldaselt soomlaselt, kes tellis temaga kaasas olnud litsile rooga hüüdega: „Puuroa huoralle!“.
Kui tulla nüüd natuke lähemale Sandri romaanis „Litsid“ kirjeldatud ajaloohetkele, siis olen kuulnud vanade korporatsiooni vilistlaste jutte, et vabariigi ajal (enne Teist maailmasõda) oli üliõpilaste seas suht tavaline nn juudi juures käimine. Teati ka jutustada üht ja teist kogemuslikku süüfilise ravist jne. Kui kunagi alustasin oma töömeheteed Tammsaare muuseumis, vihjas kadunud kultuurikorüfee ja klassikute kammerteener (ta ise nimetas end nii) Elem Treier mitu korda mingitele salapärastele arstipaberitele, mis ta oli hävitama pidanud …
Mart Sandri litsimajakriminull võiks kanda pealkirja „Wikmani tüdrukud“, sedavõrd hästi kasvatatud, korralikult toidetud, võõrkeeli oskavad ja peened on sealsed daamid! Sandri loodud fiktiivne proua Kuke bordell on spionaaži ja vastuluure keskus ning sealne sõja ja erootika põimumine kipub muuseas kohati meenutama brittide situatsioonikomöödia „Allo Allo!“ atmosfääri.
Peab kohe ütlema, et Sander on vägagi hea ja haritud jutuvestja. Tabasin end lugedes mõttelt, et see raamat madaam Kuke tüdrukutest sobiks ilmselt päris hästi gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse nimekirja ja looks omapärase sümmeetria seal juba ees Krossi „Wikmani poistega“. Midagi rüvedat ja pornograafilist teoses ei ole. Litsimaja sarnaneb pigem mingi vabariigiaegse lenderliku tüdrukute eragümnaasiumiga. Oleksin oodanud seda ajalooperioodi ilmselgelt hästi tundvalt Sandrilt ehk rohkemgi erootilisust, pikantseid seiklusi, voodikirjeldusi jne, aga mida ei ole, seda ei ole. Kehade intiimsuse asemel rullub lahti relvade intiimsus ning algab keeruline ja kriminaalne spioonilugu, kus proua Kukk leiab end ühel hetkel endalegi üllatuseks Vene luure kaadrina ja tekib koguni Stalinilt ordeni saamise oht! Intriigid on huvitavad ja hästi üles ehitatud.
Romaani alguses katsusin kogu aeg aimata, kuhu intelligentse ja stiilse mulje jätnud autor võiks tüürida. Lugu bordellist, mis kolib uude (vanasse) majja, sobib ühtviisi hästi süžeena õudusjuttu või pornofilmi käsikirja. Võimalik oleks ju ka absurdiromaan, kus tüdrukud küll kolivad kuskile kummitusmajja, aga algab lõputu, soengud peas, ootamine ja kliente ei tulegi! Tegelikult toimib aga proua Kuke arhailine ja intiimne kehavõrkturundus Sandri romaanis päris klassikaliselt ja hästi.
Romaanis on täitsa geniaalseid kujundeid: kas või see, et lõppkokkuvõttes peab ju kogu rahvas nõukogude võimu tingimustes prostitueerima õppima! Proua Kukk on raamatus nagu „Õnne“ seriaali Alma: ta üritab ehteestlasliku igiemadusega kõigist ajalookaridest mööda purjetada. Kuid romaanikirjanik Sandris on ka paras annus päris peent ja seriaalidele kaunis püüdmatuks jäävat romantikat, lugege või ülipoeetilist ja erootilis-kohustuslikku meremehe silmade käsitlust: „Tema ütles alati, et meremehe silmis näed sa merd; et meri võib olla karides, aga meremehe silmad on alati sügavad. Nendes võib olla nii torm kui tuulevaikus“ (lk 262).
Paljudest karidest ongi Sander oma romaanis suutnud eemale hoida: me ei kohta siin näiteks pikki ja tüütuid ajaloolisi ekskursse ja kirjeldusi, nagu mõnikord Harglal. Küll aga on valanud Sander lõbusatesse stseenidesse mitmed üldtuntud ja õpikulikud-linnalegendilikud tõsilood, näiteks selle, kuidas vene ohvitseriprouad tulid kombineedes peole jne. Mäletan, et seda klassikalist lugu rääkis mulle ema juba lapsepõlves, kui hoiatas sattumast vene juuksuri juurde (need lõikasid mingi õuduse pähe!).
Mu arust on Sander ehk isegi liiga ajalootruu, sest võtab läbi peaaegu kõik olulisemad tollased sündmused võimuvahetuse perioodist. Seetõttu on teos saanud kohati ka ehk liiga etteaimatav. Mõnes mõttes olekski Sandrilt oodanud julgemat ja sensuaalsemat erootilist mängu, tal on olemas ju täiesti uskumatus koguses vajalikku überpeent elegantsi, et mitte sängistseenides komistada!
Elegantsi poolest meenutab romaan telefilmi „Gloria, endine Pariis“ (Kalev Kesküla käsikiri, režissöör Ilmar Raag), ja seda just heas mõttes. Selles filmis kehastas Sander vägagi meeldejäävalt 1930ndate nooblit dändit, kes rääkis kuulsa restorani keerukast ajaloost. Romaanis tutvustab meile samasugune mees tollast kõrgbordelli ajaloo keerdkäikudes ning teeb seda spiooni- ja kriminaalžanri raamides huvitavalt ja hästi. Eriti tuleb esile tõsta aga kogu romaani Tallinna õhustikku: madaam Kuke seotus Toomkirikuga, vihjamine Alfred Rosenbergile jne. On siililegi selge, et mingi objektiivse vabariigiaegse õhkkonna loomine ei ole võimalik, sest ka tollal oli mitut sorti objektiivset reaalsust. Olen vestelnud vanemate soliidsete põlistallinlastega, kes põlgasid näiteks maarahva ülistatud Pätsi ja Laidoneri. Mingit sellist peenemat taju on tunda ka Sandri romaanis: ta esitab „Litsides“ teatava omaenda ajalookäsitluse ja teeb seda päris peene ja ehk retrolikult idealiseerivagi prisma kaudu.
Ootan huviga romaani järje ilmumist. Kui oodates igavaks läheb, siis võib ju alati teemakohaselt tellida koju … kas või turvalise pitsa?