Hiljuti käis siit ja sealt läbi uudis, et ühisrahastuse korras kogutakse raha lauljanna Poly Styrene’ist ja tema bändist X-Ray Spex rääkiva dokumentaalfilmi lõpetamiseks. Kui nüüd aus olla, siis omal ajal mulle see punkkollektiiv üldse ei meeldinud. Peamine põhjus oli selles, et neil oli kriiskav laulja ning kiirete kitarride ja hektiliste trummipartiide kõrval kasutati ka saksofoni. Saksofon oli mulle väga pikka aega nii ebapunk kui üldse olla saab. Asi oli selles, et ma sain oma pungialged sel ajal, kui punkmuusika mõõdupuuks olid ansamblid Sex Pistols, The Exploited, Ramones ja Generaator M. Ja siis äkki kile ning hüsteeriline saksofon! Ei, tänan, ei!
X-Ray Spex’i õppisin hindama aastakümneid hiljem, kui hakkasin otsima punkmuusikat, mis erines sellest, mida võib leida enamikult n-ö klassikalise pungi kogumikelt. Eriti hakkas mind huvitama 1970ndate lõpuperiood ja 1980ndate algus, selle aja uue laine ning ka varase pungi eksperimenteeriv vaim. Kogu see muusika tekkis protestireaktsioonina tolleaegse dinosaurusliku roki vastu, aga ka selleks, et näidata, et rokkmuusika kaanoneid võib, saab ja peab muutma. Nii olengi avastanud sellised bändid nagu Alternative TV, The Adverts, Blondie, The Slits ja Television – kõik omas ajas täiesti kontekstivälised. Suur osa nendest sisaldas vähemalt üht naismuusikut (The Slits oli täielikult naistebänd). X-Ray Spex on selle laine üks ja väljapaistev osa. Poly Styrene oli mitmes mõttes feminist. Esiteks oli ta kriiskav naislaulja – midagi, mis oli tolle aja roki kontekstis väga kohatu. Teiseks oli ta mustanahaline ja laulis rokkbändis. Kolmandaks oli ta mustanahaline kriiskav naislaulja, kes mängis valgete meeste rokkbändis saksofoni.
Punk ja feminism on kaks nähtust, mida omavahel seotakse, ent mille seotus on väga logisev ja kohati vastuoluline. Sellest sain aru, kui kirjutasin pungist raamatut. Käsikirja andsin hiljuti ära, ent kõige piinavam oli ja aeglasemalt edenes peatükk, mis pidi rääkima soorollidest punkkultuuris (kui nüüd täpne olla, siis Ida-Saksa street punk’is). Selle peatükiga maadlesin mõned nädalad kauem kui aasta, aga see oli täielik pain in the arse. Ükskõik millise soorollidest rääkiva teooria ma ka ei võtnud – miskist otsast ta ei sobinud. Mõne teooria puhul oli midagi puudu, mõned olid liiga mustvalged, mõni ei kõlvanud kohe üldse mitte. See panigi mind mõtlema: mis viga pungil siiski on, et meeste-naiste suhted on seal kuidagi viltu ja teoreetilises plaanis ebatäiuslikud.
Kui uskuda retrospektiivseid heietusi ja autobiograafiaid, siis oli punkkultuur oma algusaegadel revolutsiooniliselt feministlik. Kui uskuda Chrissie Hynde’i sõnu, siis oli näiteks haaknõelte kasutamine aksessuaarina tegelikult feministlik samm, sest selle asemel, et panna naised riideid nõeluma, pandi nüüd katkisele kohale haaknõeltega paik peale. Ka olla algusaastate punk olnud äärmiselt aseksuaalne. Loosung „Sex is boring!“ oli otsene vastus tolle aja peavoolurokis möllavale üleseksualiseeritusele kõigi nende palja ülakehaga glam rock’i staaridega, samuti olnud asi lihtsalt selles, et 1970ndate punkarid olid liiga noored, et tunda aktiivset huvi seksi vastu. Olen natukene skeptiline, kas see oli tõsi, sest Briti töölisklassi noored on läbi aegade olnud sõna otseses mõttes alkoholi- ja seksihullud ning just töölisklassi kultuuris on ka teatud pungi juured. Kui seksist oli aga kõigil poogen, siis kuidas on lood ülisensuaalsete naismuusikutega 1970ndate uues laines ja pungis? Blondie oli raudselt üks neist, kes mängis meelega naiivse seksnuku imidži peale. Siouxie Sioux oma sadomaso-dominatrix’i välimusega oli suisa agressiivselt seksuaalne – ning vaadakem siis ka juba The Slitsi esimese plaadi kaant, kus muusikuid on kujutatud kõrkjatest seelikutes, mudaga määritud paljaste rindadega metslasnaistena. The Slitsi vokalist Ari Up käis isegi meie aja mõistes riides väga provokatiivselt, nagu hilisteismeline prostituut suurlinna rongijaamast (põlvikud, sportlikud hot pants, läbipaistvad alussärgid). Niimoodi käisid minu lapsepõlves koolitüdrukud kehalise kasvatuse tunnis. Ari sattus oma välimuse tõttu ka jamadesse, teda suisa vägistati vähemalt korra.
Kui tänapäeva punki on algusaegade stiilist midagi kaasa tulnud, siis on see pungitüdrukute üleseksualiseeritud mood: võrksukad, miniseelikud, provokatiivne pesunäitamine, läikivad retuusid, sügavad dekolteed, igatpidi kitsad ja kehakontuure selgelt näitavad üleriided, sinna juurde tanksaapad või suisa need kõrged tikk-kontsaga saapad, millest laulis Nancy Sinatra laulus „These Boots Are Made for Walking“. Selle kohta võib ilusasti ütelda, et punk ongi provokatiivne naisterahva seksuaalsuse demonstreerimine, omaette big fuck off, kõikide hea käitumise normidega samal ajal vanade kiimaste ilaste meeste paika panemine – ma ei ole sinu seksinukk. Väga hea! Aga pungi naistemoe teine ots, täielik aseksuaalsus: kottis kapuutsiga pusad, lääpatallatud tossud ja väljaveninud teksad … On meil siin nüüd tegemist naiselikkuse eitamise, oma kehast võõrandumise või pelgusega ühiskondlike võimuhierarhiate ees? Ma oskasin seda kõike endale selgitada, aga sellest midagi akadeemilist kirjutada oli paganama raske. No pole sellist teooriat veel välja mõeldud!
Pungis on naised tegelikult meestega väga võrdsed, enam kui peavooluühiskonnas või ka paljudes teistes subkultuurides. Just street punk’is koheldakse naisi nagu kamraade ja nad saavad omaenese tegemiste üle ise otsustada. Sellest hoolimata kurtsid mitmedki Saksa pungitüdrukud mulle kas niisama või intervjuudes, et meestele on rohkem lubatud ja see seab omad piirid. Liiga vabameelsetele tüdrukutele pole kerge jääda iseendaks. Enamasti käib nende selja taga paras klatš, just meeste seas. Liigne vabameelsus tähendab siin ennekõike promiskuiteeti ja see millegipärast pungimeestele ei meeldi, ehkki nad ise armastavad päris mõnuga üle aisa lasta ja sellega kiidelda ning aeg-ajalt tekib ka pungimaailmas skandaale seoses seksuaalse ahistamisega. Seega võib väita, et punk on vabameelne, väga feministliku sisuga, ent mitte üdini feministlik nähtus.
Asja tegi keerulisemaks see, et kui olin kogu selle segapuntra teoreetilises plaanis ja akadeemiliselt lahterdades paika pannud, seisin uue probleemi ees. Nimelt alustavad paljud nendest provokatiivsetest ja iseseisvatest pungitüdrukutest mingil hetkel pereelu. Nad ei muutu küll tavalisteks Saksa koduperenaisteks – ei, seda mitte. Enamikul säilib ka pereelus palju punki, alates kodu sisustamisest kuni lastekasvatamise põhimõteteni. Praktikas näeb see välja nii, et väikekodanliku ühiskonna reeglite vastu võitlejad lõpetavad olukorras, mis on väikekodanlikule ühiskonnale kahtlaselt sarnane.
Piisavalt kaua asja sees olnuna teadsin, et kõigist nendest vastuoludest annab läbi tõmmata feministliku niidi. Nii provotseerivalt üle- ja alaseksualiseeritus kui ka „teistmoodi“ ema olemine on passiivne või aktiivne tollesama ühiskondliku status quo ja kivisse fikseeritud kombekuse kontseptsiooni vastu. Selles suhtes ma ise kõiges selles vastuolu ei näinud ja kui kogu jutt teooriata kirja panna, siis sai sellest ka päris ladusa teksti. Probleem on selles, et akadeemiline sooteooria otsib konflikti seal, kus seda ei pruugi olla, et sinisilmselt eitada konflikti seal, kus see selgelt välja paistab.
Probleem akadeemiliste sooteooriatega on selles, et nad on olemuselt mustvalged ja ei ole kohaldatavad underground-maailma mitmekülgsusele. Naised ei ole pungimaailmas automaatselt allasurutud grupp – nad on ka meespunkarite seltsimehed, kui nii võib öelda. Pungis (vähemalt nii, nagu mina teda tunnen) valitseb omalaadne gängimentaliteet, mille moto on „Üks kõigi, kõik ühe eest!“. Olen ise paar korda näinud, kuidas kogu see gäng läheb kallale tüübile, kes käitus naisterahva suhtes ebasündsalt või agressiivselt. See on grupisisene solidaarsus, kus kaitstakse grupi iga liiget, ja teooriates kultiveeritud võimuhierarhiatega pole siin suurt miskit pistmist. Täpselt samamoodi võib kakluseks minna, kui löögi all on mees.
Teooriast ei ole aga suurt kasu olukorras, kus ühes isikus saavad kokku üle- ja alaseksuaalsus. Kuidas teoretiseerida seda, kui üks ja sama tütarlaps riietub ühel päeval nagu alaealine prostituut ja teisel päeval nagu kodutu supiköögi järjekorras? Praktikas tähendab see ennast peavoolu normidest väljaasetamist, kusjuures üldtunnustatud kombekust ignoreeritakse tahtlikult kahel vastupidisel viisil. Kuidagi näeb aga teooria sümboolseks konfrontatsiooniks ette vaid ühe viisi ja välistab selle, et inimene võib olla loominguline ka garderoobi valides. Välimus välimuseks, aga ka pererollide analüüsimiseks on sooteooriad vildakad. Näiteks ema, kes kaob päevadeks pungifestivalile, jätab isa lastega päevadeks koju, et siis naasta ja kogu perele rõõmsalt kotlette praadida. Kohe tekib küsimus, kes kelle üle domineerib – võtmeküsimus sooteoorias. Kogu seda teoreetilist kadalippu läbides tekkis minus tunne, et sooteooriad on kas maru elukauged või kirjutatud vaid konkreetseteks situatsioonideks ja konkreetsete situatsioonide põhjal.
Flanellsärgi ja kottpükstega tüdruk ei eita oma naiselikkust – ta lihtsalt demonstreerib oma põlgust üldkehtiva naiselikkuse arusaama vastu. Nõnda ka rastapatsiline veganist ema (sellised olid kunagi mässav haruldus, muideks!). Punkfeminiinne mäss ulatub teisele poole miniseelikuid ja võrksukki, kusjuures üle- ja alaseksualiseeritus käivad kokku ning neid võib kohata ka ühe ja sama inimese juures. Pungis on oma feministlik moment, mis seisneb selles, et ühe kattevarju all saavad kokku ning eksisteerivad erinevad arusaamad kehast, individualismist ja identiteedist. Sellepärast punk ongi lahe! Kui vaid seda teooriat ees ei oleks …