4. veebruaril andis näitleja Liam Neeson intervjuu Briti väljaandele Independent, kus ta meenutas, kuidas oli pärast sõbra vägistamisest kuulmist ja teadasaamist, et vägistaja olnud musta­nahaline, nui käes mööda tänavaid ringi käinud lootuses, et mõni „mustanahaline värdjas“ ette jääks, et saaks tolle maha lüüa.¹

Ürginstinkti isiklik ja valuline üles­tunnistus tõstatas ammuse süü ja patukahetsuse kompleksse teema. Kõhklev samm avaliku dialoogi suunas oli astutud iseend ohvriks tuues.

Independenti ajakirjanik Clémence Michallon tunnetas oma sõnul kõhklust Neesoni hääles, aga see ei seganud teda viitamast mainitud ülestunnistusele loo pealkirjas, alapealkirjas ja avalõigus. Ta ilmselt mitte ainult ei teadnud, et sellest tuleb suur skandaal, vaid lausa lootis seda. Loomulikult: selle tulemusena mainitakse tema nime esmakordselt ka ajalehes Sirp, rääkimata muudest väljaannetest üle kogu maailma.

Sellise käitumisega positsioneeris loo autor end selgelt osaks probleemist, mitte lahendusest. Skandaal, mitte teraapia. Loomulikult on ajakirjanikul raske vastu panna sellise plahvatusjõuga lausetele ja Michallon muutis tõesti selle ütluse rõhutamisega maailma – halvemuse poole.

Moraali pinnal klaperjaht avaliku elu tegelastele on muutunud naeruväärseks. Selge on see, et Harvey Weinsteini, Kevin Spacey ja Bryan Singeri taoliste psühhopaatide karistamine on uues paljastuste õhkkonnas nagu värske tuuleõhk alla surutud karjetest läppunud filmitööstuse tagakambrites. Paraku on meedia suurte paljastuste adrenaliinitulvas sattunud sensatsioonisõltuvusse, nii et uue materjali puudumisel tuleb seda kuskilt juurde tekitada. Uudiste avaldamise kiirus on tänapäeval mõõdetav sekunditega teokssaamise (ütluse) ja avalikuks saamise (avaldamise) vahel. Esmauudise õigusele konkureerivad massi- ja nišimeedia kõrval tuhanded libakanalite „sisuloojad“ ehk blogijad, ühismeediapostitajad, paparatsod, influentserid, friiläntserid ja muud sulelised. Kõige väärtuslikumaks ajakirjanduslikuks valuutaks on muutunud lööv tsitaat, mille välja­meelitamisega minnakse nii kaugele, et hiljuti avanes mul võimalus näha pilti, kuidas Laetitia Casta sõimas näo täis naisajakirjanikul „järjepideva objektistamise“ eest, kui too oli oma taktitute küsimustega kollast järjest peale keeranud.

Neesoni ülestunnistus võimendus meedia kajakambris millekski koletislikuks. Kuna Neeson on valinud viimastel aastatel B-kategooria märulimehe karjääri, mistõttu on tema tegelaskujude motivatsiooniks tihti kättemaks, ei suutnud avalikkus teda tõenäoliselt eristada meestest, keda ta mängib. Neesonile kasvas ette ta valitud mask. „Ilmselt oleks reaktsioon teine, kui nii oleks öelnud Tom Hanks,“ kommenteeris vaimukalt ühes vähestest vaest iirlast kaitsvatest sõnavõttudest jutusaate juht Trevor Noah, kes on ise mustanahaline.

Skandaalid on küll põnevad, aga mis sellele järgneb? Moraalinõuete karmistumine on põhjustanud selle, et nüüdsest on rassiteema ilmselt avalikust diskussioonist sisuliselt maas. Targem on mitte seda valdkonda isegi puudutada, kui juba Neesoni latentse rassismi ja pimeda viha eest hoiatava loona mõeldud sõnavõtt toob kaasa sellise reaktsiooni, et filmistuudio Lionsgate tühistas kaks päeva pärast intervjuud Neesoniga promo- ja fotoürituse New Yorgis, pidades seda uues kontekstis „kohatuks“.²

Ei meenu küll, et ühtki muret oleks õnnestunud lahendada sellest rääkimisest loobumisega. Rassiprobleemi kõrval on meil nüüd ka rassiprobleemist avalikult rääkimise vältimise probleem, sellest tulenev intervjuude äkilise igavnemise probleem, mis omakorda süvendab vana head sensatsioonijanu ja selle sensatsiooni kunstliku tekitamise probleemi. Päris huvitav, kui igavaks võib filmiajakirjandus veel edaspidi minna.

1 Clémence Michallon, Liam Neeson interview: Rape, race and how I learnt revenge doesn’t work. – Independent 4. II 2019.

2 Liam Neeson: red carpet event cancelled following race attack remarks. – The Guardian 6. II 2019.