Praegu ma kirjutan seda juttu siin. Liigendan siin mõtteid, juhin mõttehoogu, sulatan üles mõtlemise ja olemise tardumusi, liigun iseenda ja maailma sulaolekusse, elan intensiivsemalt ja ehtsamalt.
Kuid kas ei peaks ma hoopis lapsega rääkima? Sõbrale helistama? Trenni tegema? Raamatut lugema? Tantsima? Puulusikat voolima? Mediteerima? Arvuti taga istudes ja siinset lugu kirjutades jään ühekülgseks. Ma pean end mitmekülgsemalt arendama, maailmaga rohkematel viisidel lävima.
Kuid kas see tähendab siis, et ma ei saagi ühegi asjaga tegeleda, vaid pean kohe järgmisele tegevusele liikuma? Aga nii ma ju õieti ei teeks midagi. Siis ma rapsiksin, rahmeldaksin, sahmiksin ilma midagi saavutamata. Ilmselt peaksin praegu natuke veel kirjutama, ja alles siis arvuti kinni panema ning kas lapsega rääkima, sõbrale helistama, trenni tegema vms. Ma peaksin ikkagi vähemasti mõnda aega praeguse tegevusega tegelema ja sellesse süüvima, enne kui ma edasi järgmise tegevuse juurde liigun.
Ometi ei jõua ma süvendatult tegeleda kuigi paljude asjadega. Igaüks võtab ju aega, aga minu aeg on piiratud. Kas see tähendab siis, et ma peaksin välja valima mingi tegevushulga, millega ma vaheldumisi põhjalikumalt tegelen, jättes ülejäänu tähelepanu alt välja?
Kas niimoodi ei jää ma ikkagi ühekülgseks? Ühe tegevuse asemel on mul küll mitu, kuid ometi on neid tegevusi kaunis piiratud hulk. Niimoodi olen ikkagi piiratud.
Kuid hoolikamalt järele mõeldes on ju nii, et mis tahes asjaga tegeledes on selle taustal olemas ka kogu mu ülejäänud teovõime. Seda lugu siin kirjutavana olen ma ka lapsega rääkinu, sõbraga suhelnu, trenni teinu jne. Lapse ja sõbraga rääkimine, trenni tegemine on siinse kirjutamise taustal justkui sisse voldituna, sisse pakituna. Kui tõusen püsti, lähen teise tuppa ja räägin lapsega, siis jällegi on selle taustal mu siinne kirjutamine, sissepakituna.
Ükski tegevus pole siis eraldi ega teistest lahutatud, vaid kõik, millega ma iganes tegelenud olen, on mu praegu käsil oleva tegevuse taustal, selle sisse pakitud. Minu siinne kirjutamine on teistsugune kui sinu kirjutamine, kes sa oled tegelenud teiste asjadega, nii et su kirjutamise ja lugemise taustal on mõneti teistsugused asjad. Kuna minu tegevus on seotud teiste asjadega, mis on seotud omakorda teiste asjadega, ja samamoodi ka sinu tegevus, siis kuskil nad alati ka kohtuvad, nii et sinu tegevuse taust pole ka täiesti teistsugune kui minul.
Igasugust tegevust iseloomustab niimoodi pühendumuse ja rahutuse dialektika. Pühendun sellele asjale, mis mul käsil on, ja pakin oma teovõimet lahti just sellel moel. Aga taustal urab alati ka rahutus, mis varem või hiljem tõukab mu teise asja juurde, kisub mu lahti käsilolevast ja tõmbab teise tegevusse, milles taas pühendunult oma teovõimet ennastunustavalt lahti pakin. Selle vahetusega aga pakin lahti oma teovõimet suuremal skaalal, laotan laiali terveid teovõime rubriike.