Esilinastusel seletasid autorid, et algne kavatsus oli saada filmidokument teatri suure poliitprojekti kohta valmis poole aastaga, läks aga kolm ja pool. Seega on filmi ilmumishetk just enne järjekordseid valimisi vähemasti näiliselt juhuslik. Kui aga arvesse võtta terve „Ühtse Eesti suurkogu” iseloomu, ei saa välistada, et jutt filmi pildirea kokkulappimise raskustest on vaid järjekordne häma. Kuid see polegi teab kui tähtis, sest ühtki muud mõistlikku aega (dokumentaal)kunsti kaudu poliitikast kõnelemiseks ju polegi peale valimiste-eelse aja, mil poliitrahvas ise koos meediaga publiku katkematu tähelepanu eest hoolitseb.
Teiselt poolt ei võimalda praegune ajastus veel ligi kuu aega vaatajal (ega ka tegijatel) reaalelus kontrollida oma keskset tööhüpoteesi – et valija on loll. Jah, kaks ja pool aastat tagasi allusid valijad endise lustiga parteide taktikepile ning neelasid usinalt pakutud palukesi, vaesustades võimupilti ning süvendades stagnatsiooni ja võimu võõrandumise kurssi, mille vastu „suurkogu” vähemasti osaliselt oli suunatud. Mis sest, et valimiskooli klipid ja muud sõnumid pidanuks valijal veel värskelt meeles olema.
Tolmu ja raha otsingute käigus kahetsevad mõnedki NO99 suurkogulased, et nende valijakriitika pole retseptsioonis õigustatud tähelepanu saanud, et publik, eriti seda „esindav” ja oma poliitilisest õhinast haaratud meedia näeb teatri töös pigem võimuambitsiooni, väljakutset parteide nomenklatuurile, mitte valgustuslikku missiooni. Tegijad aga ei soovinud ju teatrist parteid teha, nende kunst pidi konverteeruma uueks kvaliteediks valimisotsustes. Olgu peale, seda ei juhtunud esimesel katsel, kuid miski ei välista valija valgustumise võimalust teisel või viiendal korral. Kuniks on korralisi valimisi, on ka lootust valija arenemisele. Mine tea, võib-olla juhtub see nüüd ja sellisel juhul võivad autorid kleepida filmi lõppu järelmängu osa pealkirjaga „Ei läinud nelja aastatki”.
Tõenäolisem on siiski, et üks kunstiprojekt nii kiiresti kogu maailma ei muuda. Rahvaloendusel mõõdeti Eesti elanikkonna keskmiseks vanuseks 40 aastat. Iseseisvuse ajal täiskasvanuks ja valijaks saanute hulk moodustab veel alla kolmandiku elektoraadist. Nende mõju valimistulemusele on küll juba tuntav, kuid veel mitte lõpuni määrav. Vaimuvalgus, erinevalt päikese omast, ei langegi massidele korraga ja ühetaoliselt, nagu võiksime mäletada ka eestlaste rahvuslikust ärkamisest XIX sajandil. Toona läks valgustatute kriitilise massi saavutamiseks rahvuskehandis terve sajand (pärisorjuse kaotamisest iseseisva rahvusriigini). Nüüd võiks tänu tehnoloogia arengule ja kohustusliku koolihariduse levikule minna veidi tempokamalt, kuid kiire edu lootmine oli enesepettus kauges minevikus ja on nüüdki.
Tänu valimiseelsele olukorrale pälvis dokumentaalfilm kunagisest teatriprojektist tähelepanu, mis muul ajal võinuks saamata jääda. Kuid ei maksa unustada, et tegu on siiski vaid põhitegevuse kõrvalsaadusega, umbes nagu vene aja peenemates kolhoosides oli kombeks teraviljakasvatuse juurde natuke ka õuna- ja marjaveini ajada. Ei midagi õilsat, kuid peaasi et „magus on ja purju teeb”, nagu kõlas toonaste tarvitajate eneseõigustus. Dokumentaalfilm toob vaataja meelde taas selle magusa tunde, mis andis aprillis-mais 2010 teatrilegi tiivad. Ometigi ajab keegi lihtsate vahenditega kalestunud poliitikud ärevile, hirmule ja lõpuks kottigi. Jumala eest, nagu kirikuõpetajad 1905. aastal. Kuid, nagu öeldud, see, kas keegi seekord kotti aetakse, selgub nüüd 20. oktoobri hilisõhtul.
Jääb veel küsimus, kas filmitegijad on oma teatritegu dokumenteerides ka ausaks jäänud või on õiged kriitik Valle-Sten Maiste etteheited Ojasoole ja Semperile vähese enesekriitika ja liigse vasikavaimustuse asjus (Postimees 17. IX). Nõuda kunstnikult, et ta oleks oma teose esimene hukkamõistja, on mu meelest jabur. Õnnelikud on inimesed (väike osa kõigist), kes teevad oma tööd vaimustusega. Miks neile õnne keelata?
Filmis avalduv teatri enesega rahulolu tase on minu meelest igati sündsuse piirides. Eeldusel, et Ühtse Eesti suurkogu ette valmistades tõesti saadi igakülgset ning kvaliteetset nõu ja konsultatsiooni, jäi teater juba lavastust tehes poliitilises mõttes tallekeste kategooriasse. Kui teatrile olid teada võtted, mida pärispoliitikas tarvitatakse, siis pidi selle arsenali põhiosa kasutamisest loobumine olema teadlik eetiline valik. Tõsi, lavastuse raames poleks kõiki võtteid kasutada saanudki, sest tõelist „musta kampaaniat” tehakse ikka reaalse konkurentsi tingimustes, mida teatril maastikult võtta ikkagi ei olnud, ning võib vaid spekuleerida, mis kõik juhtunuks, kui Ühtne Eesti käivitunuks näiteks kaheksa kuud hiljem, seega vaid neli kuud, mitte aasta enne riigikogu valimisi.
Kui miski, siis ehk just reaalse konkurentsi kogemuse puudus paneb filmitegijad dokumentaali lõpuminutitel (nende minutite mahalõikamine teeks filmile suurt kasu) oma ajaloolist rolli pisut üle hindama. Silver Meikari kapist väljatuleku põhjused on ikka mujal kui ühes teatritükis või kohtumistes õilsate kunsti-inimestega. Ja paljukest see Meikargi siis muutis? Eestit valitseda üritava poliitkartelli vähemasti mõned harud on üsna otse pärit veristest 1990. aastatest, mil poliit- ja muid turge jagati sõna otseses mõttes relvajõul. Toona karastunud vendi juba palja kunstiga ei murra.